Hiina muinasjutte. Richard WilhelmЧитать онлайн книгу.

      Hiina muinasjutte

      Viie rauga inimeseks saamine

      Ennem kui taevas ja maa ei olnud veel üksteisest lahus, oli kõik lausa suur udukogu, mida kutsuti kaoseks. Sel ajal kujundusid viie ürgjõu vaimud ja neist sai viis rauka. Üht kutsuti kollaseks raugaks, see oli maa valitseja. Teist kutsuti punaseks isandaks, see oli tule valitseja. Kolmandat kutsuti tumedaks isandaks, see oli vee valitseja. Neljandat kutsuti puuvürstiks, see oli puude valitseja. Viiendat kutsuti metalliemaks, see oli metalli valitseja. Need viis rauka panid liikvele kõik oma ürgvaimu. Siis vesi ja maa vajusid alla ja taevas hõljus ülespoole ja maa jäi sügavusse kindlalt püsima. Siis nad kogusid vee jõgedesse ja meredesse, ja mäed ja tasandikud kerkisid esile. Nõnda avanes taevas ning jagunes maa. Ilmusid päike, kuu ja kõik tähed, tuul, pilved, vihm ja udu. Kollane rauk pani liikvele maa selge rammu ja lisas tule ja vee mõjustused. Tärkasid taimed ja puud, linnud ja loomad, usside ja putukate, kalade ja kilpkonnade liigid. Puuvürst ja metalliema liitsid valguse ja pimeduse ja lõid sellest inimsoo meeste ja naiste näol. Vähehaaval sündis nii maailm.

      Sel ajal oli keegi, keda kutsuti jaspislossi tõeliseks vürstiks. Arendades nõidust saavutas ta nõiavõimu. Viis rauka palusid teda valitseda kõrgeima jumalana. Ta elas pealpool kolmekümnekolmandat taevast. Kuldväravatega neerukivist jaspisloss kuulus temale. Tema ees seisid kahekümnekaheksa kuumaja valitsejad ja äikese ja suure vankri jumalad, peale selle veel terve liik hävitlevaid jumalaid halva ning surmava mõjuga. Nad kõik aitasid jaspislossi tõelisel vürstil valitseda tuhandeid sugukondi taeva all ning jagada elu ja surma, õnne ja õnnetust. See jaspislossi isand on nüüd suur jumal ise.

      Need viis rauka tõmbusid tagasi pärast seda kui viimistlesid oma töö ja elavad nüüd vaikses selguses. Punane isand elab tulejumalana lõunas. Tume isand elab põhjas pimeda põhjanaba suure isandana. Ta elab veekristallist lossis. Hiljem ta saatis Konfutsiuse pühakuna maa peale. Sellepärast kutsutakse seda pühakut kristalli pojaks. Puuvürst elab idas. Teda austatakse rohelise isandana ja tema valitseb sigivust ja igat seltsi olevuste tärkamist. Ta omab kevadevõimu ja on armastuse jumal. Metalliema elab läänes jaspismerel, teda kutsutakse ka lääne-kuningannaemaks. Tema juhib näkkide ringmänge ja valitseb kasvet ja muutuvust. Kollane rauk elab keskuses. Ta rändab alati mööda maailma, et päästa ning aidata igast hädast. Kui ta esimest korda tuli maailma, oli ta kollane isand, kes õpetas inimestele kõikvõimalike kunste. Hilisemas vanuses ta juurdles Eetrimäel maailmamõtet ja lendas siis üles kiirgava päikese poole. Dšou sugukonna valitsemisel ta sündis uuesti. Tema ema oli enne tema sünnitamist kaheksakümmend üks aastat rase. Sündides ta habe ja juus olid valged, sellepärast nimetati teda Laotseks (vana laps). Ta kirjutas raamatu “Meel ja elu” ja kuulutas oma õpetust maailmale. Teda austatakse taoismi juhina. Ta kuulutas võimsalt Tao õpetust ning alates sellest ajast taoism lõi õitsele. Seda õpetust nimetatakse veel tänapäev kollase rauga õpetuseks. Ka lausutakse: “Alguses oli Laotse, pärast seda taevas.” See viitab vast küll sellele, et Laotse oligi see ürgaja kollane rauk.

      Kuidas katkes Jõejumala naisevõtt

      Seitsme riigi päevil elas mees nimega Si-Men Bau, kes oli maavalitsejaks Kollase jõe piirkonnas. Selles ümbruses austati väga jõejumalat. Seal elasid sortsid ja nõiad, need kuulutasid: “Jõejumal tahab igal aastal kosida mõne tütarlapse, kes tuleb otsida rahva hulgast, muidu ei tule tuul ja vihm õigel ajal, on uputusi ja ikaldusi.” Kui nüüd mõnes rikkas majas leidus parajas eas tütarlaps, siis nõiad ütlesid, valitagu see. Vanemad, tahtes päästa oma tütart, andsid neile suurt altkäemaksu. Nii pehmitati nõidu ja nad käskisid nüüd rikkaid panna kokku raha ning osta mõni vaene tüdruk jõkkeviskamiseks. Ülejäänud raha nad jätsid omale. Aga kes ei tahtnud maksta, selle tütar määrati jõejumala mõrsjaks ja sunniti teda võtma vastu kinke, mis toid talle nõiad. Kohalik rahvas ohkas kibedasti selle kombe pärast.

      Kui nüüd Si-Men asus oma ametikohale, kuulis ta sellest halvast kombest. Ta kutsus nõiad oma juure ja ütles neile: “Teatage mulle jõejumala pulmapäev. Tahan isiklikult avaldada austust jõejumalale, see rõõmustaks teda, ning tasuks ta jagaks õnnistust mu rahvale.”

      Nõiad lahkusid ja kiitsid tema vagadust.

      Kui saabus aeg, teatasid nad sellest valitsejale. Si-Men riietus pidurüüsse ja astus vankrile ja sõitis pidulikus rongis jõele. Rahvavanemad, samuti ka sortsid ja nõiad olid kõik seal. Mehed ja naised, lapsed ja raugad olid kaugelt rutanud etendust vaatama. Nõiad asetasid mõrsja sängile, riputasid talle pulmaehted ümber, pasunad ja trummid ning rõõmsad viisid kõlasid võidu.

      Juba nad seisidki valmis, et tõsta voodit jõkke. Tütarlapse vanemad jätsid temaga pisarsilmil jumalaga. Siis Si-Men käskis oodata ning lausus: “Mitte nii ruttu! Ma ilmusin isiklikult, et olla saatjaks mõrsjale, siis sündigu see pidulikult ja vääriliselt. Keegi mingu esiteks jõejumala lossi ja teatagu talle, et ta ise tuleks mõrsjale vastu.”

      Nende sõnadega ta silmitses üht nõida ja ütles: “Sina võid minna!” Nõid viivitas; siis ta käsutas oma teenreid võtta nõid ja visata jõkke. Möödus peaaegu tund.

      “See naine ei mõista toimetada,” lausus Si-Men, “vastasel korral ta oleks juba ammu tagasi.” Ta silmitses teist nõida ning lausus: “Mine ja tee sina paremini!” Nõid kahvatas hirmust, aga Si-Men laskis ka tema visata jõkke. Möödus uuesti pool tundi.

      Si-Men teeskles rahutust: “Mõlemad ajavad asja halvasti,” lausus ta, “ja lasevad mõrsjal oodata.” Ta silmitses jälle üht nõida ja ütles: “Mine sina ja vaata järele!” Aga nõid viskus pikali maha ja palus alandlikult halastust. Ka teised nõiad ja sortsid langesid üksteise järele põlvili ja palusid armu. Nad tõotasid, et iialgi enam ei otsi nad mõrsjat jõejumalale.

      Si-Men saatis tütarlapse tagasi ta kodumaale, ja see komme lõpetati igaveseks.

      Taevakuninganna

      Taevakuninganna, keda hüütakse ka pühaks emaks, oli oma eluajal neitsi Lin. Ta oli loomult puhas, aupaklik ja vaga. Ta suri seitsmeteistkümne aastaselt, neitsuses. Ta näitab oma võimu merel, seepärast laevnikud austavad teda pühakuna. Kui neid ootamatult tabab torm ja lained, siis nad hüüavad teda, ning alati ta on valmis neid kuulama.

      Tema kodumaal on palju laevnikke, ja igal aastal juhtub, et mõni neist hukkub. Juba oma eluajal Taevakuninganna oli kaastundlik oma kodumaalaste hädale. Ja et tema vaim kindlasti oli määratud uppujaid päästma, siis ta ilmub nüüd sageli merel.

      Igal merdsõitval laeval ripub kajutis Taevakuninganna pilt ja hoitakse alal kolm paberist talismani. Ühel neist Taevakuninganna on kujutatud krooni ja valitsusekepiga, teisel ta on kujutatud harilikus rõivis neitsina, kolmandal ta on kujutatud lahtiste juustega, paljajalu, mõõk käes. Satub nüüd laev hädaohtu, siis põletatakse esimene talisman, ja abi läheneb. Ei aita sellest veel, siis põletatakse teine ja lõpuks ka kolmas. Kui ka siis ei saabu abi, siis pole enam midagi parata.

      Kui tuules ja lainetuses ja pilvepimeduses laevnikud kaotavad suuna, siis nad hüüavad vagas palves Taevakuningannat. Siis ilmub veele punane lamp. Kui järgida lambile, on pääs igast ohust kindel. Sageli nähakse Taevakuningannat ka pilvedes seisvat ja mõõgaga tuult poolitavat. Tuul taganeb siis põhja ja lõunasse, ja lained rahunevad.

      Püha pildi ees laeval seisab alati puust kepp. Sageli juhtub, et kalalohed mänglevad merel. Need on kaks hiigelsuurt kala, kes vastakuti puhuvad vett kõrgele; siis tuhmub taevane päike ja sügav pimedus katab mere. Eemalt nähakse sageli selles pimeduses selget avaust. Kui nüüd laeva juhtida otsejoones sinnapoole, siis pääsetakse ja ollakse korraga vaikses vees. Vaadates tagasi nähakse mõlemat kala sülitavat vett. Laev oli sõitnud otse nende lõugade alt läbi. Alati on torm lähedal, kui kalalohed ujuvad merel; sellepärast laeval põletatakse paberit või lambavilla, et lohed ei tõmbaks laeva sügavusse, ehk suitsetatakse laeva kajutis kepi ees viirukit. Siis võetakse kepp ja vibutatakse sellega kord veel, siis lohed tõmbavad sabad vette ja kaovad.

      Kui tuhk viirukinõust põhjuseta lendab õhku, siis on kindel, et on ähvardamas raske oht.

      Umbes paarsada aastat tagasi relvastati sõjavägi Formoosa ründamiseks. Väejuhi lipp pühitseti valge hobuse verega. Siis Taevakuninganna ilmus korraga lipuvarda tipul, kuid kadus äkki uuesti, aga rünnakul oli edu. Teinekord, Kielungi aegu, minister Dšou Ling sai käsu määrata uus kuningas Liu-Kiu-saarele. Kui laevastik möödus Koreast lõuna poolt, tõusis torm, mis triivis neid musta keerasmikku.