Keskaja inimene. Jacques Le GoffЧитать онлайн книгу.

      Sotsiaalsed ja poliitilised kinnisideed: hierarhia, autoriteedid, vabadus

      Peale nende keskaegsete skeemide, millest käesoleva raamatu väljaandjad ja autorid on juhindunud keskaja inimese portreteerimisel, mõtlesid, tegutsesid ja elasid tollased inimesed veel mõningate põhiväärtuste raamides, mis olid kooskõlas Jumala tahte ja inimeste püüdlustega.

      Hierarhia. Keskaja inimese kohus oli püsida seal, kuhu Jumal oli ta määranud. Kõrgemale tõusmises nähti upsakust, madalamale langemises häbiväärset pattu. Tuli respekteerida Jumalale meelepärast ühiskonnakorraldust, mis vastas hierarhia põhimõttele. Viimane pidi täpselt kopeerima inglite ja peainglite hierarhiat taevases ühiskonnas, mida kirjeldas oma teostes (need tõlgiti hiljem ladina keelde) 4. sajandil elanud idamaa munk, keda tuntakse Dionysios Areopagita nime all (kaasaja ajaloolaste käsitluses Pseudo-Dionysios). Kas siis õpetatud või rahvalikul moel, vastavalt oma harituse astmele, aga iga keskaja inimene ammutas inspiratsiooni Pseudo-Dionysiosest, võttes omaks tema hierarhilise maailmapildi.26 Kuid siingi toimus 12.–13. sajandi paiku otsustav edasiminek: vertikaalse hierarhia kõrvale ilmus horisontaalne hierarhia – selle maailma „seisused”, kes kistakse keskaja lõpul kaasa „surmatantsu”.

      Autoriteedid. Sotsiaalses ja poliitilises plaanis pidi keskaja inimene alluma ülematele: prelaatidele, kui ta oli vaimulik; kuningale, senjöörile, kogukonna tähtsatele ninadele, kui ta oli ilmik. Intellektuaalses ja vaimses plaanis pidi ta lisaks alluma põhilisele autoriteedile, Piiblile, ja veel teistelegi autoriteetidele, mis olid kujunenud kristliku ajaloo vältel: kirikuisad hilisantiigis, magistritele (meistritele) ülikoolide-ajajärgul 13. sajandist edasi. Auctoritas’e, antiigist päritud autoriteedi abstraktne ja kõrge väärtus jõudis temani konkreetseteks vormideks kehastunud autoriteetide kujul. Suurim intellektuaalne ja sotsiaalne voorus, mida keskaja inimeselt nõuti, oli usuline kuulekus.

      Mässaja. Ometigi, aastast 1000 järjest enam ja eriti alates 13. sajandist ei leppinud üha suurem hulk inimesi endast kõrgemate hierarhiate ja autoriteetide vastuvaidlematu ülemvõimuga. Kaua aega leidis protest ja mäss religioosse väljundi: ketserlusena. Seejärel tekkis feodaalsüsteemi kontekstis talupoegade mäss isanda hoolimatuse ja kuritarvituste vastu, ülikoolide kontekstis – intellektuaalne vastasseis. Sellele järgnes lõpuks sotsiaalne mäss linnas ja maal: streigid, rahutused, tööliste ja talupoegade ülestõusud. 14. sajand oli suur mässusajand, Inglismaast ja Flandriast kuni Toscana ja Roomani välja. Keskaja inimene oli õppinud võimaluse avanedes olema ka mässaja.

      Vabadus. Vabadus oli keskaja inimese jaoks iidne väärtus ja suurematele mässudele innustaja. Paradoksaalsel kombel tegi selles osas tee lahti kirik. Kirikuvabaduse, libertas ecclesiae lipu all, paavsti juhtimisel, võitles kirik kätte sõltumatuse ilmalikust võimust, kes oli kiriku feodaalrežiimi kehtestamisega endale allutanud. Alates 11. sajandi keskpaigast oli vabadus suure gregoriaanliku reformi võtmesõna.

      Ja teadlikuna oma jõust, valmis pühkima kõik takistused 1000. aastaga saabunud suurte muutuste teelt, nõudsid talupojad ja linnade uusasukad vabadust või enamasti vabadusi, pannes end maksma lausa vägisi. Orjade vabakslaskmisele sekundeeris linnakodanikele mitmesuguste vabaduste andmine. Enamjaolt oli tegu vabadustega mitmuses, mida tuleb mõista kui privileege.

      Ometigi hiilis religioossel, intellektuaalsel, ühiskondlikul ja poliitilisel tasandil arglikult sisse uudne idee vabadusest (ainsuses!), moodsa vabaduse idee.

      Kuid keskaja inimene jäi seisma selle vabaduse ukselävele, mis kangastus talle tõotatud maana ja millest teda lahutasid veel paljud võitlused, reformid ja alles lapsekingades astuv progress.

      MUNGAD

      Ammu enam ei ole kloostrid ning mungad-nunnad osaks eurooplase argikogemusest. Mitte et neid meie ajaloolisel maastikul üldse ei eksisteeriks, kuid kohtumised nendega pole nii tavalised ja sagedased kui varem. Siin-seal muidugi aimub mineviku suursuguseid jälgi: linnades, kus uued ususektid on vanad abtkonnakirikud enda valdusse haaranud ja tundmatuseni teiseks muutnud või on revolutsioonikeeristes hiiglaslikele kloostrihoonetele kaasaegne lahendus leitud; maal, kus nad uinuvad hüljatuina põldude üksinduses otsekui luitunud ja tihtipeale dešifreerimatu märk kunagisest hiilgusest, mille mõte ja isegi mälestus on juba kustunud.

      Tänapäeval ei reageeriks keegi nagu vikont Montalembert, keda valdas sada aastat tagasi nördimus, nähes mungarüüd esmakordselt teatrilaval – „ühes neist hepakatest paroodiatest, mis kaasaja rahvuste juures asendavad liigagi sageli religiooni ausära ja pidulikkust”. Kuid profaneeriv satiir andis ikkagi tunnistust mälestuse elujõulisusest, võimest manada vaimusilma ette kujundeid ja tundeid, mis tänapäeval tunduvad lootusetult kohatud ja kauged. Kloostreid ja prioraate (klüniilaste, tsistertslaste, kartuuslaste, kamalduullaste, vallombrooslaste omi), mille arv kloostrite õitseajal 12. sajandil ulatus ainuüksi Euroopas tuhandeteni, leidub praegu kogu maailmas napilt mõnisada. Ja nende vähesed asukad moodustavad sedavõrd vaikse ja silmatorkamatu seltskonna, et isegi kristlased ei märka neid. Niisamuti on peaaegu kadunud lõputud hulgad eraklasi (sajandeid kroonikates ja pühakute legendides figureerinud eremiidid), kes väljaspool ametlikku kloostrimaailma, millega nad ühiseid juuri ei tunnetanud, matsid end mägede ja metsade üksindusse ning ilmutasid end inimestele vaid aeg-ajalt, tuletades oma metsistunud olemisega meelde surma paratamatust ja meeleparanduse pakilisust.

      Tegu polnud äkilise katastroofi, vaid pigem aeglase allakäiguga, mis käivitus kohe pärast munkluse kuldseid sajandeid. Rängad välised löögid – luterlik reformatsioon, mille tagajärjel kadusid kloostrid suurest osast Kesk- ja Põhja-Euroopast, ning selle suure revolutsiooni eel-, kaas- ja järellainetused – ainult kiirendasid ning muutsid pealtnäha kunstlikuks protsessi, mis oli alanud juba ammu ja milles sügavad ühiskondlikud muutused segunesid püüetega radikaalselt teisiti mõtestada ning läbi elada kristluse ajaloolist fenomeni. Lisaks veel Rooma kirikupoliitika, mis rajanes uuenenud tingimustes uutel ja paindlikumatel sekkumisvahenditel. See piinarikas ja keeruline areng ei hävitanud küll munklust tervikuna, kuid kahandas drastiliselt tema rolli kirikuelus, teisendades ka tema suhet ühiskonna ja ajalooga.

      Seega olid nimelt sotsiaalsed ja religioossed muutused põhjuseks, miks vähenes tolle instantsi osatähtsus, mis oli oma väljendusvormide lopsakas mitmekesisuses kaunistanud sajandeid Euroopa palgejooni: Euroopa, mis pidas end oma võimsas kristluseihaluses kristlikuks just tänu munkluse fenomenile ja sellest sündinud institutsioonidele. Ajaloolise vastuolu tuum peitubki otseselt siin: kloostri otsustavas ja jäägitus eelistamises autentse kristluse järjepidevuse tagamisel. Hilisantiigi ja keskaja kloostrikultuuri üha kasvavast eneseteadvusest, mida õhutasid takka ka poliitilised ja sotsiaalsed jõud, koorus välja arusaam, et mungad ongi ainsad õiged kristlased. See oli erinevate kogemuste, katsetuste, kultuuriliste ja ideoloogiliste nägemuste ning institutsionaalsete uuenduste aeglane ja keerukas küpsemisprotsess. Too mitmeti läbivaetud materjalikogum, mis kohandati karolingidejärgse Euroopa keerukate sotsiaalpoliitiliste oludega, kujuneski lähtepinnaks, millest sai alguse keskaja kesksetel sajanditel Euroopat raputanud võimas munkluselaine. 10. ja 12. sajandi vahel saavutas tõelise kristluse taandamine munkluseks kõige täielikuma ja ühtlasi lõpliku väljenduse. Kuidas sai toimuda selline vähikäik ühiskonnas, mis eputas respublica christiana nimega? Ja kes olid nood mungad, tolle arengu peaosalised ja ühtlasi suurimad võitjad; milline oli nende elu, millised nende kristlikud tõekspidamised … see tähendab, mis tüüpi kristlikku inimest nad kehastasid ja esindasid? Ning millistest erinevatest keerukatest elementidest koosnes see pealtnäha ühtne kooslus – munklus – oma laialdasema leviku sajanditel?

      Vastata pole lihtne. Nende aegade mälestused toovad meieni peaaegu eranditult mungad (või siis viimastest sügavalt mõjutatud preestrid), ka teiste ajaloo peategelaste tegemised jõuavad uurijateni põhiliselt läbi kloostrikultuuri loodud väärtushinnangute prisma. Neid moonutusi ei tohi alahinnata: munkluse eneseteadvus mõjutas tugevalt nii nende enesest loodud pilti kui ka parameetreid muu maailma hindamiseks; vaimne üleolek tegi kloostrist igasuguse inimtegevuse mõõdupuu. Kuid selline mõistuslik ja tundmuslik hoiak ei sündinud ainult religioossest