Kitsas tee sisemaale. Richard FlanaganЧитать онлайн книгу.
ta vanas maailmas keegi olnud, lisas talupojanimele Kessler aadliku von’i ja hiljem kartis uues maailmas kõik kaotada, kui ta küün ilmasõja sakslastevastases hüsteerias maha põletati. Mägiasula Hobarti taga, kus nad koos teiste saksa sisserändajatega elasid, oli kohe Bismarckist Collinsvale’iks ümber nimetatud, ja Karl von Kessler oli oma pojale isa auks pandud eesnime asemele andnud nime Austraalia osavõtu auks läbikukkunud sissetungist Türki, mis toimus aasta enne tema sündi. See nimi oli liiga uhke näo jaoks, mis nägi välja nagu vana õunasüda. Kõik ütlesid talle lihtsalt Kess.
Linnas olid nad möödunud tulipunaselt hõõguvast Prantsuse tankist, kummuli veoautodest, purukssõidetud soomusautodest, tavalistest autodest, mis olid kuulidest pikitud, laskemoonavirnadest, tänavatel vedelevast paberirämpsust, riietest, mürskudest, kahuritest ja püssidest. Kaose ja varemete keskel olid poed lahti, kauplemine käis, inimesed koristasid tänavaid nagu pärast loodusõnnetust, ja linnaloaga austraallased uitasid ringi ja ostsid või mangusid suveniire.
Nad jäid magama šaakalite haukumise saatel, kes olid tulnud surnuid õgima.
13
Aovalguses üles tõustes leidis Dorrigo, et Darky Gardiner on keset küla peatänavat lõkke süüdanud. Ta istus luksuslikus tugitoolis, mille polstrit kattis hõbedaste brokaadist kaladega sinine siid, üks jalg üle käetoe visatud, tule ees, ja mängis kokkukägardatud Prantsuse sigaretipakiga. Tolle tooli meres – tume kõhetu keha räpases khakivärvi vormis – meenutas ta Dorrigole võõrale rannale uhutud adruoksa.
Näis, et Darky Gardineri sõdurikott on poole väiksem kui teistel, aga sellest ilmus lagedale näiliselt lõppematu toidu ja sigarettide tagavara – mustalt turult hangitud, leitud või varastatud –, väikesed imed, mis olid talle andnud hüüdnime Must Prints. Just siis, kui ta Dorrigo Evansile karbi Portugali sardiine viskas, hakkasid Vichy prantslased küla tulistama seitsmekümne viiestest, raskekuulipildujatest ja lennukilt, mis tegi madallende. Aga tundus, et kõik juhtub kusagil mujal, ja nõnda jõid nad Prantsuse kohvi, mille oli leidnud Jimmy Bigelow, ja ajasid juttu, oodates, et käsk või sõda nad leiaks.
Jänku Hendricks – halvasti suus istuvate proteesidega jässakas mees – lõpetas ühe Damaskuse postkaardi tagaküljel skitsi, mis pidi asendama lagunevat fotot Maisiest, Sisalik Brancussi naisest. Tolle näole oli ilmunud peente pragude ämblikuvõrk ja emulsioonijäänused olid kokku keerdunud nii paljudeks tillukesteks sügislehtedeks, et naine oli vaevu aimatav. Jänku Hendricksi pliiatsijoonistus tabas sama poosi ja kaela, aga naise silmad olid veidi ja rind palju rohkem Mae Westi moodi, tal oli partii, millega Maisie polnud kunagi kiidelda saanud, ja tema pilk oli kuidagi otsekohesem ja kütkestavam ja kõneles asjadest, mida Maisie tegi harva.
Sa seleta mulle ära, ütles Jimmy Bigelow parajasti, miks me niidame kuulipildujatega maha virnade viisi prantslaste eest võitlevaid musti aafriklasi, kes sama hea meelega tapavad meid, Lähis-Idas inglaste eest võitlevaid austraallasi?
Sisalik Brancussile valmistas joonistus muret – talle tundus see võlts, oli seega otsekui omamoodi reetmine. Aga et kõigi teiste meelest nägi ta naine imetore välja, pakkus ta Jänku Hendricksile selle vastu oma kella ja kuulutas, et see on täpipealt tema tüdruk. Jänku keeldus pakkumisest, võttis välja visandivihiku ja hakkas joonistama rühmaportreed neist kõigist hommikukohvi joomas.
See paik ei ole isegi kuramuse Austraaliast, kurat, ida pool, ütles Jack Rainbow. Tal oli anahoreedi nägu ja sadamatöölise keel, kes tema, humalakasvataja, ei olnud. See on põhjas, ütles ta. Pole mingi ime, et me ei saa aru, kus järgmine küla on. Me ei tea seda ka mitte, kus me ise oleme. See on kuradi kaugpõhi.
Sa oled alati kommu olnud, ütles Darky Gardiner. Ma vean kaksteist ühe vastu kihla, et olen hommikusöögi ajaks teises ilmas. Ausamat kihlvedu pole sul kusagilt võtta.
Jack Rainbow vastas, et parem võiks ta Darky kohe siinsamas maha lasta.
Dorrigo Evans pani kakskümmend kolme vastu välja kümme šillingit, et seersant tuleb sõjast välja.
Justament, ütles Jimmy Bigelow. Ma olen temaga. Sa oled ellujääja, Darky.
Sa viskad kaks münti õhku, ütles Darky Gardiner, tõmbas kotist oma jalgade ees pudeli konjakit ja kallas igamehe kohvi sisse klõmaka, ja vead tulemuse peale kihla, aga asi on sedasi, et kui kolm korda järjest on kaks kulli tulnud, siis statistiliselt on sama tõenäoline, et tuleb jälle kaks kulli. Nii et vead jälle kihla kahe kulli peale. Iga vise on alati esimene vise. Kas pole vahva mõte?
Hetk hiljem leidis sõda nad viimaks üles. Dorrigo Evans seisis tugitooli kõrval ja valas kohvi, ja Vähk oli äsja tulnud väliköögist termoskastiga, milles oli nende hommikusöök, kui nad kuulsid lähenevat seitsmekümne viiest mürsku. Darky Gardiner hüppas toolist püsti, krabas Dorrigo Evansil käest ja tõmbas ta pikali maha. Plahvatus uhtus neist üle nagu kosmiline laine.
Kui Dorrigo silmad avas ja ringi vaatas, oli väikeste hõbedaste kalakestega sinine tugitool kadunud. Keset tolmupilve tõusis püsti üks araabia poiss. Nad karjusid talle, et ta pikali viskaks, ja kui ta välja ei teinud, tõusis Vähk kükakile, et talle käega märku anda, ja kui sellest ei olnud tolku, jooksis ta poisi juurde. Samal hetkel tuli järgmine mürsk. Plahvatus heitis araabia poisi nende peale, kõri šrapnelliga läbi lõigatud. Ta oli surnud enne, kui keegi tema juurde jõudis.
Dorrigo Evans pöördus Darky Gardineri poole, kes hoidis ikka veel tema ümbert kinni. Nende kõrval toppis Jänku Hendricks suhu tagasi kahte tolmust hammast. Vähk Burrowsist ei olnud midagi järele jäänud.
Ma kannan oma kihlvedude eest hoolt, ütles Must Prints.
Dorrigo hakkas vastama, kui vaenlase lennuk tuli uuel madallennul nende tiivale. Kui lennuk nende kohale kerkis, muutus see järsku mustaks suitsupilveks. Sellest kukkuv täpp kasvas langevarjuks ja sai selgeks, et piloot oli pakku pääsenud. Kui tuul lendurit nende poole kandis, haaras Kikas MacNeice ühe küproslaste .303-se ja sihtis. Dorrigo Evans tõukas püssitoru kõrvale ja ütles talle, et ta ei oleks nii kuradi loll. Ja Vähk? karjus Kikas MacNeice, huuled kivipurused, silmad metsikud valged kerad. Kas see oli kuradi loll? Ja see laps? Oli või?
Tal oli nägu, mis näis kena, aga nagu Jack Rainbow oli osutanud, nägi lähedalt välja, nagu oleks see tehtud varuosadest. Temaga kaasas käiv saamatu sõduri reputatsioon oli selline, et kui ta .303-se uuesti õlale tõstis, sihtis ja lasi, olid kõik hämmastunud, et ta märki tabas. Langevarjur tõmbles, otsekui oleks ta sattunud äkilisse tugevasse tuulehoogu, ja vajus siis kokku.
Hiljem samal päeval, kui nad viimaks sõid juba külma putru termoskastist, mida Vähk Burrows oli kandnud, ei istunud Kikas MacNeice’i kõrvale keegi.
14
Ja nii see käis – naljad, jutud, vaesed tosud, kes kunagi tagasi ei jõudnud, rekvireeritud Tripoli palee, millest tehti Austraalia sõjaväe lõbustusasutus, kaks kulli ja kroon ja ankur, õlu ja semud, tütarlapsed kõrvaltoast, kes ringi tulid, et oma õnn kahte kulli mängides proovile panna, jalka süüria poiste vastu mägikülades. Ning Jaaval, pärast allaandmist, nägid nad mõnikord metsa küttepuid otsima minnes teelehti korjavaid märgades sarongides naisi – kui ilusad nad olid, kui nad kuivadesse sarongidesse ümber riietusid ja üksteisel päid otsisid; Kristus, ütles Gallipoli von Kessler möödudes, et nendest tuleb mööda minna, vaat seda ma kutsungi karistuseks.
Aga nende karistus seisis alles ees. Kuue kuu pärast olid nad teel uude laagrisse Siiamis: nad viidi veoautodega rannikule; tuhat vangi, kolm päeva sardiinidena pütis õlises roostes laevalogus teel Singapuri, seejärel marss Changi vanglasse. See oli meeldiv paik – valged kahekorruselised barakid, kenad ja hoolitsetud valgusküllased muruplatsid, korralikult riides Austraalia sõdurid, terved ja tugevad, uhkete jalutuskeppide ja punaste sokitrippidega ohvitserid, ilus vaade üle Johori väina ja juurviljaaiad. Dorrigo mehed, luidrad, seljas segadik Austraalia ja Hollandi vormidest ning paljud paljajalu, paistsid silma. Jaava kõnts, nõnda ristis neid brigadir Sõrgkangi-Callaghan, Changi sõjavangide ülem, kuid Dorrigo Evansi palvetest hoolimata keeldus Callaghan neile andmast riideid, saapaid ja toitu. Selle asemel üritas ta Dorrigo Evansit nende ülema kohalt kangutada tema allumatu käitumise tõttu, sest ta nõudis Callaghanilt ladude