Teekasvataja naine. Dinah JefferiesЧитать онлайн книгу.
õrna sinirohelist värvi, tuba mõjus värskendavalt jahedana, tugitoolid paistsid mugavad olevat, ruumis oli ka kaks ilmetut diivanit, mille peale olid kuhjatud linde, elevante ja eksootilisi lilli täis tikitud padjad. Ühe diivani seljatuge kattis leopardinahk.
Gwen astus meresinise-beežikirjule pärsia vaibale ja tiirles selle peal väljasirutatud kätega. Siin on tore. Tõepoolest, väga tore.
Teda ehmatas tume urin ja allapoole vaadates nägi ta, et on astunud magava lühikesekarvalise koera käpale. Vist läikivakarvaline must labrador, ehkki mitte päris tavalist tõugu, arvas ta. Gwen taganes sammukese, lootes, et koer ei hammusta. Samal hetkel sisenes tuppa peaaegu hääletult keskealine võõramaalasest mees. Lühikesel safranpruuni näoga kitsaõlgsel mehel oli seljas sarong, valge jakk ja peas valge turban.
„Vana koera nimi on Tapper, proua. Isanda lemmikkoer. Mina olen ülemteener ja siin on tiffn – keskpäevane kerge eine.” Ta sirutas kandiku Gweni poole ja asetas selle siis väikesele lauale. „Meie endi must tee.”
„Tõesti? Ma alles äsja sõin hommikust.”
„Isand tuleb tagasi pärast kella kahtteist. Kui kuulete töölistele mõeldud sarve häält, proua, siis on ta varsti siin.” Osutanud kamina kõrval olevale puidust riiulile, lisas: „Seal on teile lugemiseks ajakirjad.”
„Tänan teid.”
Kivivooderdisega kamin oli suur, selle juures tuletangid, kühvel, ahjuroop – tavapärased tuletegemisriistad ning tohutu haluhunnikuga korv. Gwen naeratas. Ees ootas õdus õhtu, vaid nemad kahekesi kamina ees mõnulemas.
Tal oli jäänud tund enne Laurence’i tulekut, seega ei hoolinud ta teest ja otsustas uurida maja väljastpoolt. Kui nad Laurence’i uue Daimleriga kohale jõudsid, oli juba hämar, seega ei õnnestunud tal näha, milline maja eestpoolt välja näeb. Ta läks mööda koridori tagasi peahalli, lükkas lahti ühe tumedaist kahekordsetest ustest, mille kohal oli kena kaaraken, ja leidis end majaesiselt trepilt varjulise veranda alt. Suurte õitsvate tulbipuude ja nende vahele lükitud palmidega ääristatud kruusane sissesõidutee viis majast eemale ning tõusis siis ülespoole mäkke. Mõned õied lebasid maas hajali nagu suured oranžid tulbid, rohelises rohus paistsid nad eredalt silma.
Gwen tahtis väga üles mäkke minna, kuid läks esmalt maja kõrvale, kus kaetud, seinteta ruumist paistis järv, veidi teise nurga alt kui tema toas. Seda väliruumi või sammaskoda ümbritses kaheksa tumedat puidust sammast, marmorpõrandal asetses korvmööbel ja laud oli lõunaks juba kaetud. Kui väike triibuline orav mööda sammast üles lipsas ja aampalgi taha kadus, lõi Gwen heameelest käsi kokku. Kui tore elu ootab teda Tseilonil.
Tuldud teed maja ette tagasi läinud, hakkas ta mööda kruusast sissesõiduteed ülespoole ronima. Mida kauem ta ronis, seda enam higistas, kuid ta ei tahtnud tagasi vaadata enne, kui oli jõudnud kahekümnenda puuni. Puid loendades ja pärsia rooside lõhna nautides tundis ta, kuidas kuumus võimust võtab, ehkki asi polnud õnneks sugugi nii hull kui kõrvetav tohuvabohu Colombos. Mõlemal pool teed kasvasid lopsakas roheluses suurte südamekujuliste lehtede ja viltjate valgete õitega põõsad.
Kahekümnenda puu juures heitis ta õlgadelt salli, sulges silmad ja keerutas ringi. Kõik sätendas. Järv, maja punane katus, isegi õhk. Ta ahmis õhku, justkui saaks niimoodi endasse imeda kogu ilu, mis teda ümbritses: lõhnavad lilled, põneva vaate, istandike helendava roheluse, lindude hääled. Joovastusest käis pea ringi. Miski ei seisnud paigal, ja õhk, tulvil pulbitsevat elu, sumises pidevas liikumises.
Selle vaatekoha eeliseks oli, et maja oli selgelt näha. Maja kõrgem tagaosa oli paralleelne järvega, väliruum asetses paremal ning üks maja külg nägi välja nii, nagu oleks seda laiendatud, kokku moodustus „L” täht. Maja kõrval oli õu ja rada, mis kadus kõrgete puude müüri. Gwen ahmis värsket õhku.
Kohutav keskpäevane sarvehüüd purustas kogu rahu ja vaikuse. Gwen oli kaotanud ajataju, kuid ta süda jättis löögi vahele, kui ta märkas Laurence’it koos ühe teise mehega sammumas kõrgete puude alt maja poole. Mees jättis enesega rahuloleva, tugeva ja otsusekindla juhi mulje. Gwen heitis salli ümber õlgade ja hakkas jooksma. Kuid järsust nõlvast alla joosta oli palju raskem kui üles ronida, mõne minuti pärast libises ta kruusal, varvas jäi puujuure taha, ta kaotas pinna jalge alt ja kukkus ettepoole nii tugevasti, et hing jäi kinni.
Kui ta taas hingata suutis ja püüdis üles tõusta, sai vasak pahkluu viga. Ta hõõrus marraskil laupa ja tundis end nii uimaselt, et istus maha, tajudes, kuidas palavus järjekordse peavaluhoo vallandab. Enne oli olnud nii jahe, et tal polnud mõttessegi tulnud õlgkübarat pähe panna. Kõrgete puude alt kuulis ta hirmuäratavat karjet, nagu oleks tegu kassi või valu kannatava lapsega või siis šaakaliga. Ta ei tahtnud oodata, et asjas selgust saada, seega püüdis ta uuesti püsti tõusta ning sel korral õnnestus tal valust võitu saada ja alla maja poole komberdama hakata.
Kohe, kui teda esiuksest näha oli, tuli Laurence välja ja ruttas tema poole.
„Mul on nii hea meel sind näha,” hüüdis Gwen hingeldades. „Läksin üles vaadet nautima, aga kukkusin.”
„Kullake, see on ohtlik. Seal on maod. Rohus elavad maod, puudel elavad maod. Maod hoiavad aiad rottidest puhtad. Igasugused hammustavad sipelgad ja põrnikad. Parem on mitte omapäi välja minna. Veel mitte.”
Gwen osutas kohale, kus naised olid teelehti noppinud. „Ma ei ole nii õrnake kui paistan, ja need naised seal olid ju väljas.”
„Tamilid tunnevad seda maad,” ütles mees tema juurde jõudes. „Pole viga, hoia mu käest kinni, viin su sisse ja palun Naveenal pahkluu kinni siduda. Kui tahad, võin kutsuda Huttonist kohaliku arsti.” ”Naveena?”
„Lapsehoidja”.
„Jah, muidugi.”
„Ta hoolitses minu eest, kui laps olin ja ma olen temasse kiindunud. Kui meil lapsed tulevad…“
Gwen kergitas kulme ja naeratas. Mehe nägu läks naerule, ta lõpetas lause. „…hoolitseb tema nende eest.”
Gwen silitas mehe käsivart. „Mida minul tuleb tegema hakata?”
„Teha on paljugi. Varsti saad teada.”
Tagasi majja minnes tundis Gwen mehe keha soojust. Hoolimata valutavast pahkluust, tundis ta tuttavat erutust ja tõstis käe, et puudutada sügavat lohku mehe lõual.
Kui pahkluu kinni seotud sai, võtsid nad väliruumis istet.
„Nonii,” ütles mees, silmad sätendamas. „Kas nähtu meeldib sulle?”
„See on täiuslik, Laurence. Saan siin sinuga väga õnnelikuks.”
„Olen su kukkumises süüdi. Tahtsin sinuga eile õhtul rääkida, kuid sul oli nii tugev peavalu, et otsustasin oodata. On mõned väikesed asjad, millest pean rääkima.”
Gwen tõstis pead. „Tohoh?”
Vaod mehe otsmikul muutusid sügavamaks ja kui ta silmad ahenesid, oli näha, et päike oli näol kortsud välja toonud.
„Enda ohutuse huvides ära tööjõuga seotud asjadesse puutu. Sul pole tarvis töölisalade pärast muretseda.”
„Mis need veel on?”
„Need on kohad, kus istanduse töötajad ja nende perekonnad elavad.”
„Aga see tundub huvitav.”
„Kui aus olla, siis pole seal suurt midagi vaadata.”
Gwen kehitas õlgu. „Veel midagi?”
„Kõige parem oleks mitte ilma saatjata ringi uidata.”
Gwen turtsatas pahaselt.
„Vaid seni, kuni oled asjaoludega rohkem tutvunud.”
„Väga hea.”
„Ainult Naveenal on õigus näha sind öösärgis. Ta toob sulle hommikuse tee kell kaheksa. Nad kutsuvad seda vooditeeks.”
Gwen naeratas. „Ja kas sina jääd koos minuga vooditeed jooma?”
„Kasutan