Taevatagune suurem ilm. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.
tootmist ja teha need väliselt samasugused kui TI. See tundus pöörane, kuid paralleelselt uurisin ma, millal oleks piisavalt võimas aru üldse võinud Jaburusele sattuda ja sellega polnud lood paremad. Viimased vihjed, mis üldse midagi tähendada võisid, on rohkem kui 200 aastat vanad. Ehk siis Malle allakukkumine 230 aastat tagasi, ja sellel laeva aru pidi ilmselt olema TI, kuigi keegi seda otseselt ei maini. Ja ühel säilinud salvestusel oled sina. Ja siis ma panin asjad kokku. Sa pead olema üks neist, kes elavad praktiliselt igavesti. Sa pead olema tulnud Föderatsioonist. Ja kõik see kokku tekitab väga, ütlemata, võrratult huvitavaid seoseid.”
„Ent kõige selle kohta ei ole sul muud kui oletused. Tõestada suudad sa ainult seda, et meil viitseadmirali onutütrega tuleb suguline läbikäimine päris hästi välja, kuid vaevalt see õppematerjalina erilist väärtust omab.”
„Ega ei omagi.”
„Nii et sa ikkagi ei selgitanud, mida sa tahad.”
„Mängu sisse! Kaasas olla! Vastused oleks ka head…”
Feree puhkes naerma. „Poiss, sa tegid mu päeva!” Ta tõusis ja kõndis seina juurde. Hiiglaslik luuk libises kõrvale, avades kogu selle ruumipoole oma kümne korda kümne meetri ulatuse taevale ja allpool laiuvale linnale. Õhtupäike riivas kusagil vasakul horisonti ja linn oli juba tulikirjaline. „Mida sa näed?”
„Primera kirderannad. Peaks olema vaade siitsamast, kui simulaatoril aknaid oleks. Kvaliteet on väga hea, aga seda võib eeldada Daug-klassi ristleja puhul.”
„See ongi vaade mu kabineti aknast, kuid…
Kuula!
Nelisada aastat tagasi olid siin mangroovisood. Jaburus on sile nagu poleeritud kuul, pea kogu planeet on madal, paarikümne meetri sügavune meri. Primera on ehitatud kustunud vulkaanile. See oli Võõraste linn, siia polnud inimestel asja. Vaid piki kaldaäärt olid turud, kus toimus kauplemine ja inimesed, kes elasid kogu elu vaiadele rajatud istandustes, nautisid seda imet, et on võimalik otse planeedi sisemusse ulatuval kivil ühest kohast teise kõndida. Elati ka vee all. Paljud olid unustanud, mida tähendab kuivas magada. Võõrad aga unustasid, et sellest merest on inimesi praktiliselt võimatu üles leida. Sellepärast said nad siin lüüa. Muidugi mitte ainult sellepärast. Põhiliselt sellepärast, et nad ajasid inimesed piisavalt vihale. Inimesed teevad üldse pööraseid asju, kui neid piisavalt vihaseks ajada. Igatahes peale Võõraste lahkumist oli siin sadakond ruutkilomeetrit lagedaid elutuid kaljusid ja teist samapalju varemeid; ülejäänu, nagu öeldud, oli soo. Nüüd on hooned Primera ammu enda alla matnud, on matnud kogu arhipelaagi ja linn ulatub kohati neljakümne kilomeetri kaugusele merre, nii et öösiti olevat seal alumiste korruste pikkadel teedel kuulda vastu umbseid terasseinu paiskuvate lainete tasast müha. Aga siit sa merd ei näe. Horisondini on majad, eks ole?
Sa ei tea enam, mis tähendaks elada ujuvas teraskonteineris või pidevalt, aastate kaupa järjest hingamisaparaati kanda. Sa oled harjunud virtuaaliga, kõigi mugavustega, sulle on loomulikud tähelennud ja et siin on maailma keskpunkt. Selle asemel et hukkuda sügistormides, mille lained ääretul ookeanil nii kõrgeks tõusevad, et isegi põhja laskumine ei päästa nende purustava jõu eest, muretsed sa selle üle, et enam pole hoonete vahel piisavalt taimestikulappe…
Kas sa tead, kui kaua see linn püsida võib? Oled sa kunagi tajunud selle linna lõhna? Kõigis suurtes inimeste linnades on see lõhn – esmajoones metallid, mis niiske soolaka õhuga kokku puutudes tasapisi korrodeeruvad, imeväikse osa endast ka õhku paisates. Need sulamid peavad vastu aastamiljoneid, ent nii nagu hõbe vees ei lahustu, kuid ometi muudab kirikute hõbeanumates vee pühaks – ehk lihtsalt suhteliselt steriilseks –, kulumata lõpuni galaktiliste aastatega, nii hävivad kunagi ka inimese kindlad metall-linnad. Nende eluiga on küll pikk, kuid vulkaan, millele Primera on rajatud, on olnud kustunud juba 600 miljonit aastat – kolm galaktilist aastat.
Mitte keegi ei ela igavesti.
Siit paarkümmend kilomeetrit ida poole on tunnel, mille kaudu üritasid inimesed võitluste ajal linna tungida. Võõrad avastasid nad ja lasid tunneli muda täis. Kui see tunnel sadakond aastat hiljem lahti kaevati, selgus, et mõned olid mudavoolus ellu jäänud. Kui paljud just, on võimatu öelda, igatahes sattusid nad mingisse taskusse, kuhu jäi piisavalt suhteliselt puhast vett. Kuidagimoodi roomasid nad üksteise juurde ja tõenäoliselt proovisid ka kuhugi edasi jõuda, kuid lausmudas regeneraator ei tööta, nii et kaugele nad ei jõudnud. Kes suri, see söödi. Vähemalt üks inimene elas sel viisil vähemalt mõned aastad. Kogu see lugu on liiga õudne ja sellepärast on peetud sobilikuks see unustada, ent need nimetud kangelased võitlesid selle eest, et sul oleks see, mida sa siit täna näed.
Selliseid, mitte eriti valgust kannatavaid lugusid on täis kogu inimkonna ajalugu. Sa oled leidnud veel ühe. Nüüd tead, et ka Rahutoojate Impeerium peidab süngeid saladusi. Ja usu mind, üks kaugelt tulnud pikaealine on tegelikult üks süütumaid nendest.
Minu küsimus on – mida sa teed siis, kui vastused sulle ei meeldi?”
Kui nad seal vastamisi seisid, olid nad milleski nii tabamatult sarnased ja samas nii erinevad, olles justkui teine teisest rassist. Mõlemad olid pikka kasvu ja kõhnad, mõlemad olid suhteliselt kitsa näoga ja tumedate, kuklal patsi punutud juustega, mõlemad olid jääsiniste silmadega ja nende klaverimängijasõrmed näitasid, et nad mitte ülemäära labida liigutamise või kastide tõstmisega ei tegele. Karthau Feree oli heledam, tema põsed olid rohkem lohkus ja otsaesine laiem. Lisaks oli ta olekust omalaadset hillitsetust ja ilmes esmapilgul raskestimõistetavat, kuid vist mitte just heatahtlikku sarkasmi. Tedus Maleno oli tõmmum, tugeva alalõua ja kitsaste viltuste silmadega. Temas oli talutavuse piirides enesekindlust, mis tulenes teadlikkusest, et ta hea välja näeb, ta paistis olema intelligentne, elav ja üldiselt päikesepaisteline natuur.
Nüüd viskas ta hooletult peaga. „See ei ole küsimus. Lähedalt vaadates paistavad vähesed asjad ilusad. Vaata, ma püüan seda asja ajada nii, et sa mõistaksid, et minule tasub panustada. See on ainuke eksemplar salvestusest. Ka mina ei ole huvitatud, et see ringlusesse läheb. Kui sa soovid, pole meie jutuajamist olnud. See on ka minu usaldusväärsuse määr. Ma ei ähvarda sind ja loodan, et me ei pea kunagi teineteise vastu tegutsema, kuid kui sa mind omakorda ei usalda, pean ma ilmselt endale mujal rakendust otsima.”
„Ent ometi salvestad sa meie jutuajamise.” Professori toon oli endiselt mõõdetud ja ükskõikne.
Noorem mees mõtles hetke. „Mina seda ei tee.” Ta toon oli omakorda mõõdetud ja pinges.
Meeste ristunud pilgud võbelesid ja siis hakkasid nad korraga liikuma. Tedus võttis vöölt mingi seadme, tekitas enda ümber õhku pilve vidinaid ja kirjutas kiiresti samuti õhku tekkinud klaviatuuril, lastes justkui laserikiirel kõigepealt iseendast üle käia, sellal kui Feree laua kohale kummardus ja pealtnäha juhuslikult paljudesse kohtadesse vajutas.
„See on keegi väljastpoolt,” vibreeris õhus tasane meeldiv naisehääl.
„Kust see perimeetri läbib?”
„Aknast.”
Feree puhkes naerma. „Unusta see. Zätereit, sa võid välja tulla.”
Tedus kibrutas kulme. „See käis liiga kähku. TI?” küsis ta siis.
„Mis sa nüüd – kõigest kõnesimulatsiooniprogramm.” Feree mühatas. „Jah, on küll.”
„Aken pole ju ehtne?”
„Minu viga,” noogutas mees. „See on avatud andmekanal, et saavutada maksimaalset reaalsustaju. Saad aru, mul tuleb siseruumides klaustrofoobia peale ja seepärast olen endale mõned asjad pisut tavatult sättinud. See on reaalajas, tagasisidestatud ja kontrollita. Jälitusvoog läbib selle, nagu seda polekski. Ja ma olin veendunud, et see oled sina.”
Väike piklik muna laskus tasase sisinaga aknalauale. Üks mees astus välja ja kõndis nende juurde.
„Oli seda etendust vaja? Mida sa tahad?” küsis Feree ebasõbralikult.
Tulija oli paljus tema moodi, kuid hulga kogukam, ta vaatas huviga ringi, mõõtis üle teda oma aparaatidega skaneerida üritava Tedusi ja laskus siis tseremoonitsemata