Painajalik leping. Lars KeplerЧитать онлайн книгу.
laseb noore politseiniku lahti ja märkab ukse juures seisvat Joona Linnat. Too peab olema sisenenud hetk tagasi, sel ajal kui ta võtet demonstreeris. Nooruke politseinik äigab käega üle suu ja istub tagasi kohale. Pollock naeratab laialt ja viipab Joonale, et see edasi astuks, kuid Joona raputab pead.
“Mul on vaja sinuga paar sõna vahetada, Nathan,” lausub ta vaikselt.
Mõned politseinikud pööravad ümber ja vaatavad. Pollock astub Joona juurde ja nad kätlevad. Joona pintsak on kuklalt nirisenud veest tumedaks tõmbunud.
“Tommy Kofoed võttis Palmcrona juures kingajälgi,” ütleb Joona. “Ma pean teada saama, kas ta leidis midagi ebatavalist.”
“Ma ei teadnud, et asjaga on kiire,” kostab Nathan summutatud häälel. “Me tegime muidugi kõigist fooliumile püütud jälgedest pildid, aga pole jõudnud tulemusi analüüsida. Mul pole hetkel üldse mingit ülevaadet veel…”
“Aga sa märkasid midagi,” lausub Joona.
“Kui ma pilte arvutisse tõmbasin… see võib olla mingi muster, aga on veel vara midagi…”
“Ütle välja, mul on kiire.”
“Seal paistab olevat kahesuguseid kingajälgi, kahes ringis ümber surnukeha,” seletab Nathan.
“Tule Nõela juurde kaasa,” lausub Joona.
“Praegu?”
“Ma olen kahekümne minuti pärast seal.”
“Kuram, ma ei saa,” vastab Nathan saali poole viibates. “Aga mul on telefon sees, kui sul on midagi vaja.”
“Aitäh,” ütleb Joona ukse poole pöörates ja minema asutades.
“Kuule, kas sa ei tahaks ükskord seda punti vaatama tulla?” küsib Nathan.
Kõik on juba tema poole pöördunud ja Joona viipab neile.
“See on Joona Linna, kellest olen teile rääkinud,” hõikab Nathan Pollock valjul häälel. “Ma püüan teda veenda, et ta tuleks külalislektorina teile lähivõitlusest loengut pidama.”
Saalis jääb vaikseks, kõik vaatavad Joona poole.
“Enamik teist teab võitluskunstidest ilmselt rohkem kui mina,” sõnab Joona naeratades. “Ainus asi, mida ma olen õppinud, on see, et kui asi tõsiseks läheb, kehtivad korraga hoopis teised reeglid, siis on ainult võitlus, mitte enam sport.”
“Jätke meelde,” ütleb Pollock pineval toonil.
“Tegelikkuses saad hakkama ainult siis, kui sul on võime kohaneda uute tingimustega ja need enda kasuks pöörata,” jätkab Joona rahulikult. “Treenige, kuidas etteantud tingimusi paremini kasutada. Sa võid viibida autos või rõdul. Tuba võib olla paksult pisargaasi täis. Põrand kaetud klaasikildudega. Tegemist võib tulla relvade või löögiriistadega. Pole teada, kus sa sündmusteahela alguses või lõpus asud. Arvatavasti tuleb säästa jõudu, et suudaksid edasi töötada, peaksid öö läbi vastu, nii et hüppega jalalöökidest või lahedatest round-kick’idest pole siin juttugi.”
Mõned auditooriumi hulgast naeravad.
“Relvadeta lähivõitluse puhul,” jätkab Joona, “tuleb kannatada tihti üksjagu valu, et asi kiiresti lõpule viia, aga… ega ma sellest asjast suurt rohkem teagi.”
Joona lahkub loengusaalist. Paar politseinikku plaksutab. Uks sulgub ja saalis jääb vaikseks. Nathan Pollock naeratab laua juurde tagasi pöördudes endamisi.
“Ma kavatsesin selle tegelikult mõneks hilisemaks korraks jätta,” lausub ta ning hakkab arvutiklahve toksima. “See filmikatke on pärit Nordea Hamngatani pangakontori pantvangidraamast üheksa aastat tagasi ja on nüüdseks legendiks muutunud. Kaks röövlit. Joona Linna on pantvangi juba välja toimetanud, teinud kahjutuks ühe Uziga relvastatud röövli. Toimus kõva tulevahetus. Teine röövel on veel peidus, relvaks üksnes nuga. Kõik valvekaamerad olid spreiga üle lastud, aga see jäi neil kogemata vahele. Võtame aegluubis, sest kogu asi kestab ainult mõne sekundi.”
Pollock klõpsab hiirenuppu ja film asub aeglaselt liikuma. Põiki ülevalt filmitud teralisel videovõttel ilmub nähtavale panga teenindussaal. Pildi alaservas asuv ajamõõtja loeb mööduvaid sekundeid. Mööbliesemed on kummuli, põrandal vedeleb pabereid. Joona liigub pehmelt külje suunas, hoides väljasirutatud käes püstolit. Röövel seisab pangaseifi lahtipaisatud ukse taga peidus, nuga pihus. Korraga sööstab ta pikkade vetruvate hüpetega välja. Joona suunab püstoli tema poole, sihib otse rinnakorvi ja vajutab päästikule.
“Püstol plõksatab,” räägib Pollock. “Kahjustatud padrun on rauaõõnde kinni kiilunud.”
Teraline videoülesvõte virvendab. Joona taganeb ja noaga mees tormab ettepoole. Kõik tundub tontlikult vaikne ja ujuv. Joona võtab padrunisalve välja, see langeb keereldes põranda poole. Ta otsib uut, kuid mõistab siis, et aega ei ole. Selle asemel pöörab ta kasutuskõlbmatu püstoli käes teisipidi, nii et toru jookseb tema jõulise küünarluuga ühel joonel.
“Ma ei taipa,” sõnab üks naine.
“Ta muudab püstoli tonfa’ks,” selgitab Pollock.
“Misasi?”
“See on teatud võitlusvahend, mida Ameerika politseinikud tihti kasutavad. See pikendab käeulatust ja tugevdab löögijõudu, vähendades löögipinda.”
Noaga mees jõuab Joona juurde. Ta teeb pika kõhkleva sammu. Noatera helgib poolringikujulisel teekonnal Joona keha suunas. Kurjategija teine käsi on tõstetud ja teeb kehapöörde kaasa. Joona ei vaata noa poolegi, vaid liigub hoopis mehele vastu, teeb suure sööstu ja lööb sama liigutusega otse ette. Ta tabab röövlit püstolisuudmega kõrile täpselt aadamaõuna alla.
Nuga kukub nagu unenäos keereldes põrandale ja mees langeb põlvili, ajab suu pärani, haarab kaelast ja vajub siis otseti maha.
10. Uppunu
Joona Linna istub Fleminggatanil autos, teel Solnasse Karolinska ülikooli, ja mõtleb Carl Palmcrona laes rippuvale kehale, pingul pesunöörile, põrandal seisvale portfellile.
Mõttes proovib Joona lisada kaks ümber surnud mehe kulgevat kingajäljerida.
See juhtum ei ole veel lahendatud.
Joona keerab Klarastrandledenile, suunaga Solna poole. Ta sõidab piki kanalit, kus puud on kaetud juba seemnekobaratega ja naalduvad üle vee, sirutades oksi selle peegelsileda pinna poole.
Vaimusilmas näeb Joona taas majapidajanna Edith Schwartzi, igat detaili, sooni naise suurtel kätel, mis kandsid toidukotte, ja seda, kuidas ta lausus, et abivalmis inimesi leidub igal pool.
Kohtumeditsiini osakond asub keset suure Karolinska ülikoolilinnaku haljendavaid puid ja piinlikult hooldatud muruplatse. Punane tellishoone aadressiga Retzius väg 5 on ümbritsetud igast küljest suurte ehitistega.
Joona keerab tühja külastajate parklasse. Ta märkab, et Nils Åhlen, keda kutsutakse Nõelaks, on sõitnud otse üle äärekivi ja parkinud oma valge Jaguari keset peasissekäigu vastas asuvat hoolitsetud muruplatsi.
Joona viipab vastuvõtuletis olevale naisele, saades vastuseks positiivse pöidlažesti. Ta läheb mööda koridori edasi, koputab Nõela uksele ja astub sisse. Nagu tavaliselt, puuduvad Nõela kontoris üleliigsed esemed.
Ribakardinad on alla tõmmatud, ometi pääseb päike pilude vahelt sisse paistma. Valgus helkleb kabineti valgetel pindadel, neeldudes aga harjatud terase hallidel väljadel.
Nõelal on peas valgete raamidega lenduriprillid ja arstikitli all kannab ta valget polosärki.
“Ma panin siin väljas trahvikviitungi ühe valesti pargitud Jaguari kojamehe vahele,” ütleb Joona.
“Tore,” kiidab Nõel takka.
Joona seisatab keskpõrandal ja tõsineb; tema silmad muutuvad tumehõbedaseks.
“Kuidas ta tegelikult suri?” küsib ta.
“Palmcrona?”
“Jah.”
Telefon