Painajalik leping. Lars KeplerЧитать онлайн книгу.
otsa. Tommy Kofoed punastab ja raputab naeratades pead.
“Tilli,” kordab Nathan Pollock ja hakkab valjusti naerma, kui Joona Tommy Kofoedi juurde astub ja talle tillioksa uuesti võileiva peale tõstab.
“Äkki võiks koosolekut jätkata?” sõnab Petter.
Joona surub Nathan Pollockiga kätt, läheb siis vaba tooli juurde, riputab oma tumeda pintsaku seljatoele ja istub.
“Palun vabandust,” lausub ta poolihääli.
“Sa oled soojalt teretulnud,” kostab Carlos.
“Tänan.”
“Hakkasime just uuest loodavast töökohast rääkima,” selgitab Carlos.
“Hüva, hea meelega, ja ma ei kõnele praegu ainult enda eest,” alustab Nathan Pollock. “Vaid… me kõik oleme ühte meelt, me loodame, et sa tahad meie juurde tulla, Joona.”
Koosolekuruumis jääb täiesti vaikseks. Niklas Dent ja Erik Eriksson noogutavad. Petter Näslund paistab selja tagant langevas valguses musta siluetina.
“Me soovime seda väga,” ütleb Tommy Kofoed.
“Mul on pakkumise üle hea meel,” vastab Joona sõrmedega läbi paksu juustepahmaka tõmmates. “Te olete ju väga tublid, seda te olete tõestanud, ja ma austan teie tööd…”
Mehed naeratavad langetatud päi.
“Aga minu jaoks… mina ei suuda RKPJ-meetodiga töötada,” selgitab Joona.
“Me teame, oleme sellest aru saanud,” kiirustab Kofoed kinnitama. “See on veidi jäik, aga sellest võib ikkagi kasu olla, on ju välja tulnud, et…”
Ta jääb vait.
“Me tahtsime sulle siiski ettepaneku teha,” ütleb Nathan Pollock.
“Ma ei usu, et see mulle sobiks,” vastab Joona.
Nad langetavad pilgud, keegi noogutab ning Joona vabandab, kui ta telefon helisema hakkab. Mõne minuti pärast tuleb ta tagasi ja võtab toolileenilt oma pintsaku.
“Mul on kahju,” ütleb ta. “Ma oleksin meeleldi sellest koosolekust osa võtnud, aga…”
“Kas midagi tõsist on juhtunud?” küsib Carlos.
“Helistas John Bengtsson korrakaitseosakonnast,” vastab Joona. “Ta leidis äsja Carl Palmcrona.”
“Leidis?” küsib Carlos.
“Pooduna,” vastab Joona.
Tema sümmeetriline nägu muutub väga tõsiseks ja silmad helgivad nagu hall klaas.
“Kes on Palmcrona?” küsib Nathan Pollock. “Nimi ei tule tuttav ette.”
“Strateegiliste kaupade inspektsiooni peadirektor,” vastab Tommy Kofoed kiiresti. “Tema langetab otsuseid Rootsi relvaekspordi kohta.”
“Kas kõik selle inspektsiooni ametid pole mitte salastatud?” küsib Carlos.
“On küll,” kostab Kofoed.
“Sel juhul peaks kaitsepolitsei seda asja uurima.”
“Mina aga lubasin praegu John Bengtssonile, et lähen sinna,” vastab Joona. “Seal oli asju, mis hästi ei klappinud.”
“Mis asju?” küsib Carlos.
“Seal… Ei, ma pean ikka enne oma silmaga järele vaatama.”
“Kõlab põnevalt,” lausub Tommy Kofoed. “Kas tohib kaasa tulla?”
“Kui sa soovid,” kostab Joona.
“Sel juhul olen mina ka käsi,” ütleb Pollock kiiresti.
Carlos püüab lausuda midagi käimasoleva koosoleku kohta, kuid mõistab siis, et see on kasutu. Kolm meest lahkuvad päikesesse uppunud koosolekusaalist ja astuvad koridoris valitsevasse jahedusse.
6. Kuidas tuli surm
Kümme minutit hiljem pargib kriminaalkomissar Joona Linna oma musta Volvo Strandvägenile. Tema taga peatub hõbehall Lincoln Towncar. Joona väljub autost ja ootab järele kaht kolleegi riiklikust mõrvakomisjonist. Koos kõnnivad nad ümber nurga ja sisenevad Grevgatan 2 asuva maja peasissekäigust.
Vana logiseva liftiga üles sõites küsib Tommy Kofoed oma harjumuspärase pahurusega hääles, mida on Joona seni teada saanud.
“SKI tegi avalduse Carl Palmcrona kadumise kohta,” jutustab Joona. “Perekonda tal ei ole ja ükski kolleeg temaga tööväliselt ei suhelnud. Aga kui mees tööle ei ilmunud, sai korrakaitseosakond käsu asja kontrollida. John Bengtsson läks kohale, leidis Palmcrona korterist pooduna ja helistas mulle. Ta ütles, et kahtlustab kuritegu ja tahab, et ma kohe sinna tuleksin.”
Nathan Pollocki tuulest parkunud nägu tõmbub krimpsu:
“Millised asjaolud tema arvates kuriteole viitasid?”
Lift jääb seisma ja Joona tõmbab võre ukse eest. John Bengtsson seisab Palmcrona korteri ukse taga. Ta torkab pehmekaanelise raamatu taskusse ja surub Joona kätt.
“Need on Tommy Kofoed ja Nathan Pollock riiklikust mõrvakomisjonist,” lausub Joona.
Mehed tervitavad üksteist hillitsetult.
“Uks polnud lukus, kui ma tulin,” räägib John. “Ma kuulsin muusikat ja leidsin Palmcrona ühest suuremast toast pooduna. Aastate jooksul olen ma üksjagu mehi alla võtnud, aga seekord, ma tahan öelda… vaevalt et siin enesetapuga tegemist on, ja mõeldes Palmcrona ühiskondlikule positsioonile…”
“Hea, et sa helistasid,” sõnab Joona.
“Kas vaatasid surnu üle?” küsib Tommy Kofoed karmil toonil.
“Ma ei läinud isegi tuppa sisse,” kostab John.
“Väga hea,” pobiseb Kofoed ning asub koos John Bengtssoniga jalaplaate paigaldama.
Veidi aja pärast võivad Joona ja Nathan Pollock halli siseneda. John Bengtsson ootab sinise diivani kõrval. Ta osutab heledasse tuppa viivale tiibuksele, mis seisab poikvel. Joona astub mööda jalaplaate edasi ja tõukab uksepooled pärani.
Kõrgete akende reast tulvab sisse sooja päikesevalgust. Carl Palmcrona ripub keset ruumikat tuba. Tal on seljas hele ülikond ja suvemantel, jalas õhukesed madalad kingad. Kärbsed ronivad mööda tema kaamet nägu, silmi ja suunurki, munevad väikesi kollaseid mune, sumisevad ümber põrandal laiuva uriiniloigu ja sealsamas seisva õhukese portfelli. Peenike pesunöör on lõikunud sügavalt Palmcrona kaela, nööri jäetud vagu on tumepunane, veri on tunginud läbi naha ja voolanud särgikaelusest sisse.
“Hukatud,” nendib Tommy Kofoed kummikindaid kätte tõmmates.
Korrapealt kaob tema näolt ja häälest igasugune pahurus. Naeratades laskub ta põlvili ja asub rippuvat surnut pildistama.
“Küllap leiame siit kaelalülide vigastuse,” ütleb Pollock sõrmega osutades.
Joona vaatab üles lae poole ja seejärel põrandale.
“Tegemist on niisiis lausa väljanäitusega,” jätkab Kofoed innukalt, ise surnukeha suunas kaameraga sähvides. “Ma tahan öelda, et mõrvar ju ei katsugi kuritegu varjata, vaid vastupidi, tahab midagi öelda, midagi väljendada.”
“Jah, nii ma mõtlesingi,” kinnitab John Bengtsson innukalt. “Tuba on tühi, pole ühtki tooli või treppi, kuhu ronida.”
“Mida meile siis öelda tahetakse?” jätkab Tommy Kofoed, langetab kaamera ja uurib kissitades laipa. “Poomine on ju seotud reetmise, Juudas Iskariotiga, kes…”
“Oota ikka väheke,” katkestab Joona malbelt.
Nad märkavad tema ebamäärast žesti põranda suunas.
“Mis viga?” küsib Pollock.
“Mina usun, et see oli enesetapp,” ütleb Joona.
“Tüüpiline enesetapp,”