Terendus 38. Kjell WestöЧитать онлайн книгу.
… Ma ei saa sinna midagi parata. Ma armusin. Ta võitis mu südame. Nii lihtne see ongi. Aga sinu sõprus on olnud mulle asendamatu. Loodan väga, et ühel päeval saad sa …
Thunele meenus kuskilt ladinakeelne ütlus, võib-olla normaallütseumi kaugetest aegadest, kui tolmulõhnaline ja sotsialismi kaldunud õpetaja Grandell oli teda utsitanud, ja ta katkestas Lindemarki kibestunult:
Tahad öelda, et amor vincit omnia? Et kõik peavad just sind nii väga armastama, et sulle antakse kõik andeks?
Lindemark oli pettunud näoga, peaaegu nagu lühijalgne peni, kes on talle visatud kepi ära kaotanud. Ta oli jätnud rutuga hüvasti ja kiirustanud enne teisi uksest välja ja trepist alla.
Thune jäi tükiks ajaks kontorisse.
Ahjus olid puud ära põlenud. Kõik lambid olid kustutatud, põles ainult väike rohelise sirmiga kirjutuslaualamp.
Viimane pisike viski poolhämaruses.
Ta kaalus, kas kuulata mõnd plaati. Vahest Mozartit? Või midagi moodsamat. Stravinskit? Või hiljuti surnud Raveli?
Naabrid võivad üles ärgata ja vihaseks saada. Ta valis vaikuse.
Istus ja põrnitses selle asemel tagahoovi.
Kõik aknad olid pimedad, kardinad ette tõmmatud. Sulavad lumehunnikud ristkülikukujulises õues. Paks udu.
Märtsikuine Helsingi. Linn, mille maailm on unustanud.
Thune silme ette ilmusid pildid. Gabi sel aastal, kui nad abiellusid. Robi Lindemark ja tema lapsena. Noor ja paljulubavalt andekas Jogi Jary kahekümnendate aastate algul, enam kui viisteist aastat tagasi. Zorro Arelius, kui ta meenutas veel Douglas Fairbanksi. Guido Röman, kui ta sai Hufvudstadsbladeti sporditoimetusse oma esimese asenduskoha. Polle Grönroos džässiaastail, kui ta domineeris Helsingi ööelus, pahur, kahvatu ja inetu, aga alati ilusate ja seiklushimuliste naiste seltskonnas.
Kõik need elud.
Siis äkki uus pilt. Inimesest, kes ei olnud kunagi tema sisepilgu ette jäänud.
Proua Wiik, kui ta oli äsja võrkkoti ja korvi maha pannud. Proua Wiik, juuksed vihmast märjad, seljas mantel, mis lõhnas kergelt naftaliini järele, kuidas ta kolmapäevaklubi liikmeid tervitas. Tema sõbralikult ilmetu nägu, aga siis mõne sekundi jooksul arvas Thune nägevat tema silmis hoopis midagi muud, tahtejõudu, mis välgatas ja kustus – või kustutas ta selle tahtlikult – hetk hiljem?
Aga küllap ta oli seda üksnes ette kujutanud.
Sest kas proua Wiik ei istunud mitte kokkusaamise kaks esimest tundi kuulekalt eesruumis laua taga?
„Jah, ma võin täiesti vabalt jääda, mul on kes teab kui palju tegemata töid, mida ma saan teha!”
Ja tuli ta ju pärast seda kabinetti ning viis minema taldrikud ja söögiriistad, kui klubiliikmed olid vaagnad tühjendanud? Misjärel oli ta eesruumist paremat kätt jäävas väikeses köögis nõud ruttu ja korralikult nii pesnud kui ka kuivatanud.
Proua Matilda Wiik. Alati tasane, leplik ja meeldiv kuus päeva nädalas. Aga mida ta võis teha seitsmendal?
Veel üks elu. Kellega tal tuli arvestada. Vähemalt teatud määral. Võib-olla.
Thune mõistis, et on väga purjus ja et see muudab ta sentimentaalseks. Ja nõrgaks. Das Ewig-Weibliche.7 Põrgusse kõik! Ta kummutas viimased viskitilgad, läks eesruumi, tõmbas kalossid jalga, mantli selga ja kindad kätte, surus karakullmütsi pähe ja läks koju. Koju, kus voodi oli tühi ja kus Gabi enam ei elanud.
5
KUS NAD ALLES jutustasid ja lärmasid!
Just niisugune tunne Matildale jäi.
Thune oli palunud ta esimeseks tunniks appi lauda katma ja koristama ning lubanud lisaraha. Matilda oli jäänud nõusse – ta vajas kogu raha, mis tal õnnestus hankida, ja kui ta piisava summa kokku saab, siis saab natuke saata Konnile – ning ühest tunnist oli saanud kaks ja pool tundi.
Pikad tiraadid käputäielt meestelt, kes olid endast väga heal arvamusel. Pidulikud toonid, kohati kõlas see nii, nagu oleksid kehvad näitlejad laval deklameerinud. Ei mingit vaoshoitust, naljad eranditult tahumatud ja armetud.
Thune ei olnud nii jutukas ja suurustlev kui teised. Matilda oli kuulnud Thune häält õige harva, ja see kõlas ükskõikselt ja hajameelselt.
Aga ülejäänud! Miks nad küll aru ei saa, et targaks saadakse teisi kuulates? Mitte ise lõputult rääkides, armununa omaenese häälde, vanu arvamusi ja mõtteid korrates.
Seal kasarmualal oli meest kutsutud Kapteniks. Nii oma meeste kui ka vangide seas.
Tegelikult ta muidugi Kapten ei olnud, üksnes kapral, ja sellekski hiljuti ülendatud. Võitjad ei olnud kohe pärast sõda edutamise suhtes eriti nõudlikud, nad võisid sõjaväeliste auastmete üle isegi nalja visata. Hiljem suhtumine muutus, isamaa oli liiga tõsine asi, et seda naeruvääristada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.