Üheksa elu. Sharon SalaЧитать онлайн книгу.
ja klaar nahk ning kui ta naeris, oli ta päris kena. Wilson tundis teda põgusalt. Ta oli naist aeg-ajalt (Fort.) Worthis kohanud, kuid armastuse ostmine polnud tema stiil. Ta tundis kimbatust, kuid Wanelle talle üle anti, eriti veel selle pärast, et sõbrad olid talle suure punase tuti kaela sidunud. Kingist loobumine oleks olnud tõsine eksimus sõprade ja Wanelle suhtes. Niisiis, selle asemel, et kõiki solvata, võttis Wilson kingi kenasti vastu ja nad veetsid öö naise viiendal korrusel asuvas korteris, kui suits nad üles ajas.
Wilson tuli just tualetist, kui märkas välisukse alt ülespoole immitsevaid peeni hallikaid suitsusiuge.
“Tont võtaks,” pomises ta ja tõttas ukse juurde. Ta katsus käega selle temperatuuri ja kuna see tundus ikka veel jahe, katsus ta õnne ja tegi selle lahti.
Suits valgus mööda trepikoda allapoole. Seda näinud, lõi ta ukse kiiresti kinni ja hüppas eemale ning magamistuppa tõtates haaras toolilt särgi.
“Wanelle! Wanelle! Ärka üles, kullake! Maja põleb! Teeme kähku minekut!”
Wanelle keeras teise külje. Sassis juuksed olid ühel pool puhmas ja meik silmade all laiali. Ta meenutas veidi auto alla jäänud pesukaru.
“Mida? Mida sa ütlesid?”
Mees haaras toolilt riided, mis naine oli õhtul seljast võtnud, ja viskas need voodile.
“Pane riidesse. Kähku! Maja põleb!”
“Jessas! Heldene aeg!” hüüdis naine ja puhkes nutma.
“Palveta teine kord,” sõnas Wilson ja tõmbas naise voodist välja. “Pane riidesse.”
Naine vaatas aluspükse ja rinnahoidjat ilmel, nagu näeks neid esimest korda.
“Oih… ma tahan pissile!”
“Tee kähku,” kostis Wilson.
Wanelle tõttas tualetti. Vähem kui kolmekümne minuti pärast kloppis mees uksele.
“Tule juba. Hakkame minema!”
Wanelle avas ukse, endal silmad suured ja omaette pomisedes. Wilson hakkas teda riietama, nagu oleks tegu lapsega. Viimaks ulatas ta naisele saapad, mida too oli õhtul kandnud, ja haaras mantli.
“Läki, kullake!” kostis ta naise käsi varrukatesse toppides.
Kui ta uks avas, seisis naine otse tema selja taga. Trepikoda täitev suits hakkas korterisse imbuma. Niipea kui naine seda nägi, hakkas ka karjuma. Kui Wilson poleks tal käest haaranud, oleks naine korterisse pagenud ja ukse sulgenud.
“Ära mitte proovigi,” lausus mees.
Naine hakkas vastu ning osutus tugevamaks, kui mees oleks arvanud. Suits tihenes ja turvaliseks pääsemiseks jäi üha vähem aega.
“Kahju küll, kullake, aga mul pole valikut.”
Kõhklemata tõstis ta rusika ja andis naisele hoobi vastu lõuga. Too kaotas hetkega teadvuse. Mees haaras temast kinni, enne kui ta kukkuda jõudis, viskas õlale ja tõttas trepikotta. Juba laskuski ta trepist alla, teadvusetu naine õlal rippumas ja üha tihenev suits vaatevälja piiramas.
Wilson tõmbas oma džempri kõrge kaeluse üle nina otsekui maski, samas kui Wanelle aeg-ajalt oigas. Wilson teadis, et naine hingab sisse liiga palju suitsu, kuid midagi polnud parata.
Nad olid just jõudnud üle neljanda korruse mademe, kui keegi talle kannale astus. Enne kui ta reageerida jõudis, kuulis ta naist enda peale karjumas. Häälest kostuv paanika ei jätnud mehele kahtlust sõnade mõtte osas. Mees pöördus järsult ümber, nägi läbi suitsu veidi rohkem kui tema varju ja kohendas Wanelle mugavamalt õlale.
“Otse sinu ees ja lähen allapoole!” hüüdis ta ja hakkas võtma kaks astet korraga.
Kuigi Cati kaela- ja õlalihased värisesid Nelson Brownlee raskuse all, ei andnud ta alla ega aeglustanud sammu. Mõne sammu järel kuulis ta enda taga trepist allapoole suunduvaid jalaasteid. Peljates, et keegi talle otsa jookseb ja jookseb ta koos Brownleega pikali, hüüdis ta hoiatuse.
“Inimesed trepil! Inimesed trepil!”
Sammud muutusid kõhklevamaks, kuid jätkasid nüüd juba aeglasemas tempos edasiliikumist. Kõik nad jõudsid kolmandale korrusele, siis teisele ja kui nad viimaks esimesele korrusele jõudsid ning välja tänavale tõttasid, jooksid tuletõrjujad neist mööda ja sisenesid majja.
Wanelle hakkas juba teadvusele tulema, kui Wilson ta meedikute hoolde usaldas. Ta mainis, et naine on suitsu sisse hinganud ja lisas, et lõi ta uimaseks, kuna naine hakkas hüsteeritsema.
Meedikud noogutasid naist kanderaamile lamama pannes mõistvalt ja viisid ta kiirabiautosse.
Wilsoni jalad värisesid, kui ta jälgis, kuidas arstid Wanelle ära viisid, ta teadis, et naisega on kõik korras. Uudishimu sundis teda heitma pilku naisele, kes tema järel trepist alla oli tulnud.
Algul arvas ta, et naine on juba rahvahulka kadunud, kuid siis jäi tema pilk peatuma pikal tumedapäisel naisel, kes kandis õlgadel meest. Tal polnud aimugi, et naine oli kedagi kandnud. Pealegi polnud naine meest usaldanud kogunevate meedikute hoolde. Mingil põhjusel suundus ta teisele poole tänavat pargitud sportauto poole. Kõige enam üllatas Wilsonit asjaolu, et mees oli naisest umbes poole suurem.
“Tont võtaks, tõeline supernaine,” pomises ta ja otsustas naisele järgneda.
Wilson sörkis üle tänava, põigeldes kõrvale tuletõrjujate ja voolikute eest ja köhatas paar korda, sest tema suitsuga täidetud kopsudesse hakkas tasapisi jõudma värske õhk. Kui Wilson kohale jõudis, oli naine jõudnud auto juurde ja püüdis meest tagaistmele toppida.
“Tere proua, kas saan aidata?”
Cati käsi libises mantli alla ja relvani jõudnud, lükkas selle tagasi.
“Tõmba uttu,” kostis ta.
Wilson peatus, tema silmad ahenesid, kui ta nägi naise käes relva ja vööl mingit märki. Mees tõstis alistumise märgiks käed.
“Rahu…”
“Pole siin mingit rahu,” kähvas naine.
Wilson surus muige alla. Ta oleks võinud selle peale kihla vedada.
Ainus, mida ta teha võis, oli mitte jõllitada, kuid asi oli vaatamist väärt. Mööda naise põski jooksid tahmaojad ja silmad olid punased ning otsustades selle järgi, mitu korda ta neid pilgutas, pidid need põletavat valu valmistama. Kuid naise jalad olid pikad ja puusad peaaegu poisilikult ahtad ja ta paistis võitlusvalmis. Mustad juuksed ulatusid allapoole õlgu ja alahuule lohus oli väike tilk verd. Teda oleks võinud nimetada luidraks, kui poleks olnud tema muskleid ja silmatorkavalt suuri rindu.
“Kas teie kõnetasite mind trepil?” päris mees.
“Karjusin jah kellegi peale,” vastas naine. “Vabandust, kui ma teid solvasin.”
Mees irvitas. “Tahtsin lihtsalt näha, et teiega on kõik korras,” vastas ta, sirutas käe ja pühkis naise huulelt sõrmeotsaga verepiisa.
Cat tõrjus tema käe kõrvale. “Minuga on kõik korras,” nähvas ta ja tõmbas, otsekui tema puudutust ära pühkides, käeseljaga üle suu.
Wilson neelas alla teise muige. Tõeline põrguline. Ta silmitses käeraudu Brownlee randmetel ja päris siis: “Mis juhtus… kaotasite keset mängu võtme ära?”
Cati silmad ahenesid vihast. Mees süüdistab teda seksmängudes tolle jobuga auto tagaistmel. Ta käskis endal segajale mitte tähelepanu pöörata, kuni ta viimaks suu lahti tegi.
“Ta jättis kohtusse ilmumata,” vastas naine. “Viin ta tagasi. Kas tahad midagi saada?”
Wilson silmitses naist hoolikamalt. Texase ainuke naissoost pearahakütt oli Cat Dupree, kuid teda polnud mees kunagi näinud.
“Kuule proua, ära nüüd närvi mine. Tundub, et me oleme ametivennad.” Ta tõmbas välja oma ametimärgi ja – tõendi.
“Minu nimi on Wilson McKay.”
“McKay