Jeremy Poldark. Kolmas Poldarki raamat. Winston GrahamЧитать онлайн книгу.
teile edasi.”
Sir John vastas, et see valmistaks talle rõõmu, ning koer pudistas kogu põranda küpsisepuru täis. Demelza tõusis ja asutas end minekule.
Mees lisas: „Loodan kõigest südamest, et Minta hakkab teie määratud ravi toimel paranema.”
Sedasama lootis Demelzagi, aga oma kahtlusi ta välja ei näidanud. „Võib-olla annaksite mulle teada, kuidas tal läheb?”
„Muidugi. Saadan teile sõna. Ent seniks: kui satute jälle siia kanti … oleksin ülimalt rõõmus.”
„Tänan teid, Sir John. Käin mõnikord tervise huvides kaljurajal ratsutamas. Tee on küll heale hobusele konarlik, aga mulle meeldivad siinne vaade ja virgutav õhk.”
Sir John läks koos Demelzaga välja, aitas ta sadulasse ning imetles tema saledat keha ja sirget selga. Samal ajal kui naine väravast välja ratsutas, sõitis üks mees sealt hallil hobusel sisse.
„Kes see oli?” küsis Unwin Trevaunance, visates hallid ratsakindad tinaarvete hunnikule. Sir Johni noorem vend oli kõiges pedantne ja omistas tähendust ka neile tegudele, millel seda polnud. Aastat kolmkümmend kuus või kolmkümmend seitse vana, pikk, lõvinäoga ja võimukas, nägi ta välja märksa isikupärasem kui baronet. Kummatigi tegi Sir John raha, aga Unwin ei teinud.
„Ross Poldarki proua. Ilus noor naine. Ma polnud temaga varem kohtunud.”
„Mida ta tahtis?”
„Seda ma veel ei tea,” vastas Sir John. „Tundus, nagu poleks ta tahtnud midagi.”
Unwinil oli silmade vahel kurd, mis süvenes, kui ta kulmu kortsutas. „Kas polnud ta köögitüdruk või midagi säärast?”
„Enne teda on nii mõnigi teine oma seisusest kõrgemale tõusnud ning võiksin vanduda, et väiksemate võimetega. Temas on juba praegu elegantsi. Mõne aasta pärast on raske teda suursugusest daamist eristada.”
„Ja ta tuli lihtsalt niisama? Kahtlen selles. Minu arvates on ta ohtlik naine.”
„Ohtlik?”
„Meie pilgud kohtusid, kui ta lahkus. Olen üsna hea inimestetundja, John.”
„Noh, mina samuti, Unwin, ning arvan, et teda pole mõtet peljata.” Sir John andis koerale veel ühe küpsise. „Ta teadis, kuidas ravida Mintat, ehkki susi mind söögu, kui ma sellesse usun … Kas kohtusid Rayga?”
„Jaa. Oojaa. Ütlesin talle, et Caroline tahab teha oma reisil siin vahepeatuse ning viibida valimiste ajal Bodminis, aga Caroline oli talle juba kirjutanud, nii et see polnud mingi uudis. Nii tema moodi: paluda, et räägiksin tema onuga, ning kirjutada tollele siis ise!”
„Ta on ju alles nii noor. Ole temaga kannatlik, Unwin. Sul peab olema rohkem kannatust. Ta on tormakas ja isepäine. Ning peale sinu leidub teisigi, kes näevad temas head partiid.”
Unwin näris ratsapiitsa otsa. „Vanamees on viimane kooner. Nagu täna hommikulgi: muudkui keerutab arveid oma muhklike käte vahel, aga maja – härrastemajaks pole seda kunagi saanud pidada – on nii lagunenud, et kukub varsti kokku. See pole tõesti säärane koht, kus Caroline’il sobiks veeta pool elu.”
„Sina võid selle ju korda teha.”
„Jah. Millalgi. Aga Ray pole vanem kui viiskümmend kolm või viiskümmend neli. Ta võib elada veel kümme aastat.” Unwin läks akna juurde ja vaatas välja merele, mis oli täna vaikne. Hambuliste kaljude kohal rippuvad madalad pilved olid värvinud vee tumedaks ja vedanud sellele sügavrohelisi triipe. Maja ümbritseval müüril istusid otsekui õrrel kajakad ja karjusid kähedalt. Nüüd juba Londoni-eluga harjunud pika mehe muutis see vaatepilt raskemeelseks. „Penvenenil on tekkinud iseäralikud ideed. Täna hommikul avaldas ta arvamust, et Cornwall on parlamendis esindatud liiga rohkearvuliselt. Tema arvates tuleks kohad ümber jagada Midlandsi uute linnade vahel. Missugune jama!”
„Penveneni veidrusi ei maksa tähele panna. Tihti räägib ta sääraseid asju, et teisi vihale ajada. Tal on lihtsalt niisugune komme.”
Unwin pööras end tema poole. „Igatahes loodan, et järgmisel seitsmel aastal ei tule enam ühtki valimist. Juba ainuüksi tagasivalimise rõõmu eest pean maksma üle kahe tuhande naela ning sa ju tead, et sellega asi veel ei lõpe – õigupoolest alles algab.”
Sir Johni silmadesse tekkis ettevaatlik tuim ilme nagu alati, kui juttu tuli rahast. „Ameti valisid sa ju endale ise, mu poiss. Ja mõni on veel sandimas olukorras. Grampoundi esindaja Carter rääkis, et kui see aeg kätte jõuab, peab ta maksma iga hääle eest tervelt kolmsada gini.” Ta tõusis ja sikutas kellanööri. „Proua Poldark küsis, kas olen valimiste ajal Bodminis. Ei tea, mis tagamõte tal sellega oli?”
Teine peatükk
Oli juba keskhommik ja lõunaaeg lähenes, kui Demelza pööras Caerhaysi kodu poole. Trenwithi valdustest möödudes kahetses ta, et pole enam võimalik põigata läbi ja ajada Verityga mõni minut sõbralikult juttu. Ta tundis nendest jutuajamistest kõvasti puudust ega suutnud sellega kuidagi harjuda. Aga Verity oli Falmouthis, võib-olla koguni merel, ning kõigi eelarvamuste kiuste nähtavasti õnnelikult abielus. See oli teoks saanud suuresti tänu Demelza sepitsustele, niisiis ei tohtinud ta kurta. Tõtt-öelda oli just Verity põgenemine löönud kahe perekonna vahele kiilu ja seda lõhet polnud suutnud päriselt lappida isegi Demelza jõuluaegne eneseohverdus. Nüüd ei seisnud asi enam Francise taga. Pärast läinud jõulude haiguspuhangut ja väikese Julia surma paistis too kõigest väest pingutavat, et ilmutada Demelzale kõige tehtu eest tänulikkust. Kes sellest kuuldagi ei tahtnud, oli Ross. Nende vahel kõrgus ületamatu tõkkena Carnmore’i vasekompanii läbikukkumine. Ning kui Rossi kahtlustused vastasid tõele, ei saanud Demelza seda talle süüks panna. Tema ise oleks küll hoopis meelsamini jätnud selle tüli seljataha. Demelza eelistas alati asjad selgeks rääkida, selle asemel et jätta kibedad kahtlustused vinduma.
Mõisamaja polnud jõudnud veel silmist kaduda, kui ta nägi teerajal endale järele ratsutamas Dwight Enyst ning tõmbas ratsmed pingule, et arsti järele oodata. Noor tohter võttis temani jõudes kübara peast.
„Ilus hommik, proua. Rõõm näha, et peate lugu värskest õhust.”
„Mul on oma eesmärk,” vastas Demelza ja vedas ninaga õhku. „Viimasel ajal on kõigel, mida ma teen, üks või teine eesmärk. Võiks ju öelda, et moraalses mõttes üpris kiiduväärne.”
Mees vastas tema naeratusele – Demelza naeratus oli nakkav – ja juhtis oma hobuse Caerhaysi kõrvale sammu sõitma. Rada oli küllalt lai, et mahutada kahte ratsanikku. Arsti pilguga pani ta tähele, et Demelza on pärast jaanuarikuist haigust ikka veel väga kõhn.
„Küllap sõltub kõik sellest, kui kiiduväärsed on eesmärgid.”
Demelza lükkas tuules vallandunud kihara kübara alla tagasi. „Vaat seda ei oska ma öelda. Peaksime küsima kirikuõpetajalt. Käisin Place’is tohterdamas Sir Johni kariloomi.”
Dwight näis olevat üllatunud. „Ma ei teadnudki, et te seda oskate.”
„Ega ma oskagi. Võin üksnes jumalat paluda, et tema Hereford hakkaks paranema. Kui lehm sureb, pole ma oma eesmärgile sammugi lähemal.”
„Ja kui ta ellu jääb?”
Demelza vaatas tema poole. „Kuhu sa lähed, Dwight?”
„Sawle’i, vaatama paari haiget. Patsiendid, kel pole raha ravi eest maksta, hindavad mind üha kõrgemalt. Choake läheb järjepanu laisemaks.”
„Ja ilmselt pahuramaks. Mis jõud selle taga õieti on, et … et Ross tahetakse süüdi mõista?”
Arst näis tundvat end ebamugavalt. Ta heitis ripneva ratsmerihma üle musta sametkuue varruka. „Küllap õigussüsteem.”
„Oojaa, õigussüsteem. Aga peab olema veel midagi muud. Millal on seadust varem huvitanud see, et rüüstatakse madalikule jooksnud laeva või tuuseldatakse paari maksuametnikku – isegi kui oletada, et Rossil oli sellega pistmist, ning me teame, et ei olnud. Seda kõike tehti