Tillud vabamehed. Terry PratchettЧитать онлайн книгу.
põõsa taha.
Wentworth tatsas kommide juurde ja üritas kotti kätte võtta. See ei liikunud.
„Tahan pissi!” karjus ta, sest see ähvardus tavaliselt mõjus. Tema ümarad sõrmed kobasid paela sõlmi.
Tiffany jälgis tähelepanelikult vett. Kas see muutus tumedamaks? Kas see muutus rohelisemaks? Kas see seal oli vaid vetikas? Kas need mullid olid ainult naervad forellid?
Ei.
Ta sööstis panni kurikana viibutades peidupaigast välja. Veest hüppav kriiskav koletis põrkas valju kolaka saatel vastu panni.
See oli hea kolakas, korraliku oijoijoijoioioioioioinnnnnggggg heliga, mis on iga tubli kolaka tunnuseks.
Koletis rippus hetke õhus, samal ajal kui paar hammast ja rohelist vetikatükki vette pudenesid, ning libises siis aeglaselt tagasi, vajudes suurte mullide saatel vee alla.
Vesi selgines ning muutus taas vanaks tuttavaks jõeks, mis oli madal, jääkülm ja väikesi kivikesi täis põhjaga.
„Tahan, tahan kommi!” karjus Wentworth, kes kommide olemasolu korral kunagi midagi muud ei märganud.
Tiffany sidus nööri lahti ja andis kommid talle kätte. Poiss ahmis need liiga ruttu alla, nagu tal kommidega kombeks oli. Tiffany ootas, kuni tal paha hakkas ja suundus siis mõtlikuna tagasi koju.
Pilliroopuhmas, üsna madalal, sosistasid vaiksed hääled:
„Kirivise piralt, Tillu Bobby, kas sa nägid toda!”
„Jeh. Teeme vihkat ja viime Suurele Mehele sõna, et meil on moor leitud.”
Preili Tick jooksis mööda tolmust teed. Nõidadele ei meeldi end jooksmas näidata. See jätab ebaprofessionaalse mulje. Samamoodi ei sobi näidata end asju kandmas, ja tema kandis parajasti turjal telki.
Lisaks sellele tõusid temast aurupilved. Nõiad kuivavad seestpoolt väljapoole.
„Tal olid sihukesed hambad!” ütles saladuslik hääl, seekord tema kübarast.
„Ma tean!” nähvas preili Tick.
„Ja tüdruk võttis hoogu ja lihtsalt lajatas talle!”
„Jah. Ma tean.”
„Lihtsalt niisama!”
„Jah. Väga muljetavaldav,” ütles preili Tick. Tal hakkas võhm otsa saama. Nad olid pealegi esimeste nõlvadeni jõudnud ja ta ei tundnud end kriidil kuigi kindlalt. Reisiv nõid eelistab jalge all kindlat maad, mitte kivimit, mida võib noaga lõigata.
„Muljetavaldav?” ütles hääl. „Ta kasutas omaenda venda söödana!”
„Tõesti hämmastav,” kostis preili Tick. „Sedavõrd kiire taip… oh ei…” Ta jäi seisma ja otsis uimasusega võideldes kiviaialt tuge.
„Mis lahti on? Mis lahti on?” nõudis hääl kübara seest. „Ma oleksin peaaegu kukkunud!”
„See on see neetud kriit! Ma juba tunnen seda! Korralikul mullal saan ma võluda ja kivi sobib ka hästi ja ma saan isegi savi peal hakkama… aga kriit pole ei üks ega teine! Olgu öeldud, et ma olen geoloogia suhtes väga tundlik.”
„Mida sa sellega öelda tahad?” küsis hääl.
„Kriit… on ablas pinnas. Mul pole kriidi peal kuigi palju jõudu.”
Hääle omanik, kes oli peidus, küsis: „Kas sa kukud pikali?”
„Ei, ei! Ma lihtsalt ei saa võluda…”
Preili Tick ei näinud nõia moodi välja. Suurem osa nõidu ei näe nõia moodi välja; vähemalt need, kes reisivad ühest kohast teise. Harimatute inimeste seas liikudes võis nõia välimus ta ohtu seada. Ja sel põhjusel ei kandnud ta müstilise tähendusega ehteid ega tassinud endaga kaasas helendavat võlunuga või hõbedast karikat, mida katab surnupealuudest muster, ega kandnud kaenla all luuda, millest lendab sädemeid, sest kõik need esemed kipuvad viitama sellele, et läheduses viibib nõid. Tema taskutes polnud kunagi midagi müstilisemat kui paar pulgakest, ehk ka nöörijupp, mõni münt ning muidugi ohutis.
Kõik selle maa elanikud kandsid kaasas ohutisi ja preili Tick oli järeldusele jõudnud, et kui sa ohutist ei kanna, hakkavad inimesed kahtlustama, et sa oledki nõid. Nõiaks olemine nõudis parasjagu taibukust.
Preili Tickil oli aga siiski terava tipuga kübar, ent see oli salakübar ja see paistis terav ainult siis, kui ta seda tahtis.
Ainus asi tema kotis, mis oleks üldse võinud kahtlusi äratada, oli väga väike ja kulunud vihik pealkirjaga „Sissejuhatus põgenemiskunsti”, autoriks Suur Williamson. Kui üks teie tööga kaasnevaid ohte on kinniseotud kätega tiiki kukkumine, siis ei ole võimest täies riides kolmkümmend jardi vee all ujuda ning läbi õõnsa õlekõrre õhku hingates vetikate all luurata mingit kasu, kui te pole sina peal sõlmedega.
„Sa ei saa siin võluda?” küsis hääl kübarast.
„Ei saa,” vastas preili Tick.
Järsku sundis kolin teda pead tõstma. Mööda heledat teerada lähenes kummaline rongkäik. See koosnes peamiselt eeslitest, kes vedasid väikesi eredate katteriietega vankreid. Vankrite kõrval sammusid vöökohani tolmused inimesed. Nad olid peamiselt meessoost, kandsid erksavärvilisi rõivaid – või rõivaid, mis olid erksavärvilised olnud vähemalt enne seda, kui neid aastaid läbi muda ja tolmu lohistati – ning neil kõigil olid peas kummalised mustad kandilised kübarad.
Preili Tick naeratas.
Nad nägid välja nagu plekksepad, kuid ta teadis, et nende seas polnud kedagi, kes oleks osanud katelt parandada. Nad müüsid hoopis nähtamatuid asju. Ja pärast seda, kui nad olid oma asjad ära müünud, olid need neil ikkagi alles. Nad müüsid asju, mida kõik vajasid, aga mida nad tihti ei tahtnud. Nad müüsid universumi võtit inimestele, kes ei teadnud, et see üldse lukus on.
„Ma ei saa küll võluda,” ütles preili Tick end sirgu ajades. „Aga ma saan õpetada!”
Tiffany töötas kogu ülejäänud hommiku piimaköögis. Hulk juustu oli vaja valmis teha.
Lõunaks anti leiba ja moosi. Ta ema ütles: „Õpetajad tulevad täna linna. Sa võid minna, kui sa kõik oma tööd ära teed.”
Tiffany nõustus, et oli olemas paar asja, millest ta tahaks hea meelega rohkem teada saada.
„Võid siis võtta pooltosinat porgandit ja ühe muna. Ma usun, et muna kulub neile vaestele hingedele küll ära,” ütles ta ema.
Tiffany võttis need pärast lõunasööki kaasa ja läks endale muna väärtuses teadmisi hankima.
Suurem osa poisse nende külas hakkasid suureks saades tegema sama tööd nagu nende isad, või siis mõnda teist tööd kusagil külas, kus kellegi teise isa neile jooksvalt ametit õpetas. Tüdrukud pidid kasvama kellegi abikaasaks. Nad pidid oskama ka lugeda ja kirjutada, sest noid peeti pehmeteks tubasteks oskusteks, mis olid poiste jaoks liiga tühised.
Kõik leidsid aga, et olid olemas veel mõned asjad, mida isegi poisid peaksid oskama, et nad ei raiskaks aega sellistele küsimustele nagu „Mis on teisel pool neid mägesid?” ja „Miks vihm taevast alla sajab?”
Kõik perekonnad nende külas ostsid igal aastal uue Almanahhi ja sealt suurem osa teadmisi saadigi. See oli suur, paks ja kusagil kaugel trükitud ning selles oli palju informatsiooni kuufaaside ja selle kohta, millal ubasid istutada. Selles olid ka mõned ennustused tuleva aasta kohta ning seal mainiti kaugeid maid, mis kandsid nimesid nagu Klatšia ja Hersheba. Tiffany oli näinud Almanahhis üht pilti Klatšiast. See kujutas kõrbes seisvat kaamelit. Ta sai nende tähenduse teada ainult tänu sellele, et ta ema ütles talle. Ja selline oligi Klatšia – kaamel kõrbes. Teda vaevas küll väike kahtlus, kas selle asja taga pole vahest midagi enamat, kuid paistis, et „Klatšia = kaamel, kõrb” jäi kõigi tema tuttavate teadmiste piiriks.
Ja selles häda oligi. Kui asjale poleks piiri pandud, oleksid inimesed aina edasi küsimusi esitanud.
Siin