Tants lohedega II osa. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
täiesti eksiteel. „Sõnad on tuul ja Müüril puhub tuul alati. Tulge.”
Oli ikka veel pime, kui Jon relvakoja taga asuvasse kambrisse naasis. Viirastus ei olnud veel tagasi, märkas ta. Peab ikka veel jahti. Viimasel ajal oli suur valge ürghunt rohkem ära, ajades saagi otsingutel jälgi üha kaugemal ja kaugemal. Vahtkonna mehed ja Mutilinnas elavad metslased olid kõik künkad ja väljad Musta Kantsi läheduses tühjaks küttinud ja saakloomi oli juba algul vähe. Tali on tulekul, meenutas Jon. Ja peatselt, liigagi peatselt. Ta mõtles, kas nad üldse enam kevadet näevad.
Kaeblik Edd võttis ette tee köökidesse ja naasis peagi kannu pruuni õlle ja kaetud vaagnaga. Kaane alt avastas Jon kolm rasvas praetud pardimuna, riba peekonit, kaks vorsti, verikäki ja pool pätsi veel ahjusooja leiba. Ta sõi leiva ja pool muna. Ta oleks ka peekoni pintslisse pistnud, aga kaaren näppas selle enne, kui ta jaole jõudis. „Pätt,” ütles Jon, kui lind näpatut uksesillusele kugistama laperdas.
„Pätt,” nõustus kaaren.
Jon proovis ampsu vorsti. Ta loputas parasjagu selle maitset õllega alla, kui Edd naasis ütlemaks, et Bowen Marsh ootab ukse taga. „Temaga on Othell ja seitsmik Cellador.”
See käis kärmelt. Jon mõtles, kes keelt peksab ja kas neid on rohkem kui üks. „Saada nad sisse.”
„Kohe, käskija. Hoidke oma vorstid nende pilgu alt ära. Nad näevad väga näljased välja.”
Näljane ei oleks Jon nende kirjeldamiseks esimesena öelnud. Seitsmik Cellador näis segaduses ja vintis ning pohmellirohu järele ägisemas, Esimene Ehitaja Othell Yarwyck seevastu nägi välja justkui oleks ta neelanud alla midagi, mida ta seedida ei suuda. Bowen Marsh oli vihane. Jon märkas seda tema silmis, tema kriipsuks tõmbunud suus, ümarate põskede õhetamises. Selle punetamise põhjuseks pole külm. „Istuge, palun,” ütles ta. „Kas võin teile süüa ja juua pakkuda?”
„Võtsime pruukosti ühissaalis,” kostis Marsh.
„Mina ära ei ütleks.” Yarwyck istus toolile. „Väga kena teist pakkuda.”
„Ehk natuke veini?” sõnas seitsmik Cellador.
„Teri,” kraaksatas kaaren silluselt. „Teri, teri.”
„Veini seitsmikule ja taldrik meie Esimesele Ehitajale,” ütles Jon Kaeblikule Eddile. „Linnule mitte midagi.” Ta pöördus tagasi külaliste poole. „Olete siin Vali asjus.”
„Ja muis asjus,” lausus Bowen Marsh. „Mehed on mures, mu isand.”
Kes sind nende eeskõnelejaks määras? „Niisamuti mina. Othell, kuidas tööd Öökantsis laabuvad? Sain kirja end kuninganna Käeks pidavalt ser Axell Florentilt. Ta kirjutab, et kuninganna Selyse pole oma kambritega Idalinnuses Mere Ääres rahul ja soovib viivitamatult oma abikaasa uude päruslossi kolida. Kas see on võimalik?”
Yarwyck kehitas õlgu. „Oleme suurema osa kantsist taastanud ja köögid katuse alla saanud. Pidage meeles, et ta vajab moona ja mööblit ja küttepuid, aga muidu võib sobida küll. Kindlasti pole see nii mugav kui Idalinnus. Ja laevadest kaugel eemal, kui Tema Hiilgus meist lahkuda peaks soovima, aga… jah, ta võib seal elada, kuigi kulub aastaid enne, kui koht päris lossi moodi välja nägema hakkab. Varem, kui mul rohkem ehitajaid oleks.”
„Saan sulle pakkuda ühe hiiglase.”
See sundis Othelli võpatama. „Kas selle hoovis oleva koletise?”
„Nahk räägib mulle, et tema nimi on Wun Weg Wun Dar Wun. Tean, et seda on raske meeles pidada. Nahk kutsub teda Wun Wuniks ja sellest näib piisavat.” Wun Wun ei meenutanud üldse hiiglasi Vanamemme lugudest, kes olid üüratud ja metsikud elajad, kes lisasid oma hommikuputru verd ja pistsid härgi pintslisse koos naha ja sarvedega. See hiiglane ei söönud üldse liha, aga oli püha õudus ise, kui talle korv juurikaid ette anda, sest ta krõmpsutas oma suurte kandiliste hammastega sibulaid ja kaalikaid ja isegi tooreid ja kõvasid naereid. „Ta teeb hea meelega tööd, ehkki talle pole alati lihtne tehtavat selgeks teha. Ta räägib natuke muinaskeelt, aga ei mõista ühiskeelt üldse. Siiski on ta väsimatu ja tema ramm on imetlusväärne. Ta saab hakkama tosina mehe tööga.”
„Ma… mu isand, mehed ei lepi… hiiglane sööb inimliha, ma arvan… ei, mu isand, ma tänan teid, aga mul pole piisavalt mehi tema valvamiseks, ta…”
See ei üllatanud Jon Snow’d. „Kuidas soovite. Jätame hiiglase siia.” Tõtt-öelda oleks ta loobunud Wun Wunist vastumeelselt. Sa ei tea midagi, Jon Snow, oleks Ygritte öelnud, aga Jon rääkis hiiglasega Naha või ühe hiiest kaasa toodud vaba rahva esindaja kaudu alati, kui see võimalik oli, ja ta sai tema rahva ja nende ajaloo kohta üha rohkem teada. Ta soovis ainult, et Sam siin oleks ja lood kirja paneks.
See ei tähendanud, et ta oleks Wun Wuni ohtude suhtes pime. Ohu korral ründas hiiglane metsikult ja need jumitud käed olid nii tugevad, et võisid inimese pooleks rebida. Ta meenutas Jonile Hodorit. Kaks korda suuremat, kaks korda tugevamat ja poole rumalamat Hodorit. See mõtteavaldus mõjuks ka seitsmik Celladorile kainestavalt. Kui aga Tormundiga on ka hiiglased, võib Wun Weg Wun Dar Wun meile nendega läbirääkimistel abiks olla.
Mormonti kaaren porises ärritunult, kui uks tema all avanes, andes nii teada veinilähkri ja munade ning vorstidega saabuvast Kaeblikust Eddist. Bowen Marsh ootas ilmselge kärsitusega, kuni Edd valas, ja jätkas alles siis, kui viimane oli taas lahkunud. „Tollett on hea mees, temast peetakse lugu ning Raudne Emmett on olnud hea võitlusõpetaja,” lausus ta siis. „Aga kuulukse, et plaanite nad minema saata.”
„Vajame Pikkvoorel häid mehi.”
„Mehed on hakanud seda kutsuma Hoorauruks,” kostis Marsh, „aga olgu sellega, kuidas on. Kas vastab tõele, et plaanite Emmetti asemel selle metslase Naha võitlusõpetajaks määrata? Seda ametit hoitakse tavaliselt rüütlitele või vähemalt maakuulajatele.”
„Nahk on metslane,” nõustus Jon kergelt. „Seda ma tunnistan. Võtsin ta võitlushoovis ette. Ta on kivikirvega sama ohtlik kui enamik rüütleid lossiseppade taotud mõõkadega. Tunnistan, et ta pole nii kannatlik, kui seda sooviksin, ja mõned poisid tunnevad tema ees õudu… aga see kõik polegi nii paha. Ühel päeval peavad nad osalema tapluses ja õudusega tuttav olemine tuleb neile siis kasuks.”
„Ta on metslane.”
„Ta oli seda, kuni vande lausumiseni. Nüüd on ta meie vend. Säärane, kes suudab poistele rohkem kui vaid mõõgavõitlust õpetada. Nendele tuleb kasuks õppida paar sõna muinaskeelt ja midagi vaba rahva kommetest.”
„Vaba,” pomises kaaren. „Teri. Tuus.”
„Mehed ei usalda teda.”
Millised mehed? oleks Jon Snow võinud küsida. Kui mitu? Aga see oleks sundinud pöörduma teema poole, mida ta ei soovinud puudutada. „Kahju kuulda. Kas on veel midagi?”
Seitsmik Cellador võttis sõna. „See poiss Satiin. Kuulukse, et kavatsete ta Tolletti asemel enda talitajaks ja kannupoisiks määrata. Mu isand, see poiss on hoor… julgen öelda, et… võõbatud katamiit Muinaslinna pordumajadest.”
Ja sina oled joomar. „See, mida ta Muinaslinnas tegi, pole meie asi. Ta õpib kärmelt ja on väga nutikas. Teised nekrutid põlastasid teda alguses, aga ta võitis nad enda poolele ja sõbrunes nende kõigiga. Tapluses on ta kartmatu ning ta suudab mõnel määral isegi lugeda ja kirjutada. Ta peaks olema võimeline mulle mu sööki ette kandma ja hobust saduldama, kas te ei arva nii?”
„Tõenäoliselt,” kostis Bowen Marsh kivisel ilmel, „aga see ei meeldi meestele. Tavaliselt on ülempealiku kannupoisteks kõrgest soost poisid, keda valmistatakse ette juhtimiseks. Kas mu isand usub, et Öise Vahtkonna mehed järgnevad hoorale taplusesse?”
Jon vihastas. „Nad on hullematelegi taplusesse järgnenud. Vana Karu jättis oma järglasele teatud meeste kohta paar hoiatust. Meil on Varjutornis kokk, kellele meeldis vägistada seitsminnasid. Ta põletas iga vägistatu märkimiseks oma ihule seitsmetipulise