Tants lohedega II osa. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
Dany ei hakanud puiklema. Varsti võib Meereen vajada iga mõõgakandjat.
Ser Barristan kortsutas kulmu. „Pealik, mainisite nelja vabakonda. Meie teame vaid kolme. Tuulelipud, Pikad Piigid ja Kassi Vennaskond.”
„Ser Vanaisa oskab arvutada. Teised Pojad läksid yunkailaste poolele üle.” Daario keeras pea kõrvale ja sülgas. „See on Pruuni Ben Plummi eest. Järgmine kord, kui tema inetut lõusta näen, lõikan ta kurgust kubemeni lõhki ja rebin tema musta südame rinnust välja.”
Dany püüdis kõneleda, aga ei leidnud sõnu. Talle meenus Beni nägu viimasest korrast, kui nad kohtunud olid. See oli sõbralik nägu, mida ma usaldasin. Tume ihu ja valged juuksed, lömmis nina, kurrud silmanurkades. Isegi lohedele oli meeldinud vana Pruun Ben, kes tavatses uhkeldada, et ka temas voolas tilgake loheverd. Saad tunda kolme reetmist. Korra kulla nimel, korra vere nimel ja korra armastuse nimel. Kas Plumm oli kolmas reetja või teine? Milliseks neist muudab see ser Jorahi, tema pahura vana karu? Kas ta ei leia ühtki sõpra, keda usaldada? Mis kasu on ennustustest, kui nendest sotti ei saa? Kui naitun Hizdahriga enne päikese tõusu, kas kõik need väed kaovad siis kui hommikune kaste ja lasevad mul rahus valitseda?
Daario teade põhjustas lärmi. Reznak ulgus, Paljaspea pomises süngelt, tema ratsavennad vandusid tulist kättemaksu. Belwas Tugev lõi rusikaga vastu oma armilist vatsa ja vandus, et sööb Pruuni Beni südame koos ploomide ja sibulatega. „Palun,” ütles Dany, aga vaid Missandei näis teda kuulvat. Kuninganna tõusis jalule. „Jääge vakka! Olen kuulnud piisavalt.”
„Teie Kõrgus.” Ser Barristan laskus põlvele. „Oleme teie käsutada. Mida meil teha käsite?”
„Jätkake plaanipäraselt. Koguge nii palju moona kui võimalik.” Tagasi vaadates olen kadunud. „Peame väravad sulgema ja kõik võitlusvõimelised mehed müüridele saatma. Keegi ei sisene ega lahku.”
Saalis võttis hetkeks maad vaikus. Mehed vaatasid teineteisele otsa. Siis ütles Reznak: „Mis astaporlastest saab?”
Dany soovis kisendada, hambaid krigistada ja oma riideid rebida ning kätega põrandat peksta. Selle asemel ütles ta: „Sulgege väravad. Kas pean seda ka kolmandat korda ütlema?” Nad olid tema lapsed, aga praegu ei saanud ta neid aidata. „Lahkuge. Daario, sina jääd. Seda haava tuleb pesta ja mul on sulle veel küsimusi.”
Teised kummardasid ja lahkusid. Dany viis Daario Naharise mööda astmeid üles oma magamiskambrisse, kus Irri äädikaga tema haava puhastas ja Jhiqui selle valge linariidega kinni sidus. Kui see kõik oli tehtud, saatis ta ka oma toaneitsid minema. „Sinu riided on verega määrdunud,” ütles ta Daariole. „Võta need seljast.”
„Vaid siis, kui sina sama teed.” Mees suudles teda.
Tema juuksed lõhnasid vere ja suitsu ja hobuse järele ning tema suu oli naise omal karm ja kuum. Dany värises mehe käte vahel. Kui nad lahku tõmbusid, ütles ta: „Kartsin, et sina oled see, kes mind reedab. Kord vere ja kord kulla ja kord armastuse nimel, ütlesid sortsid. Ma arvasin… ma ei arvanud kordagi, et selleks võib olla Pruun Ben. Isegi minu lohed näisid teda usaldavat.” Ta haaras oma pealikul õlgadest. „Luba mulle, et sa ei pöördu kunagi minu vastu. Ma ei suudaks seda taluda. Luba mulle.”
„Mitte kunagi, mu arm.”
Dany uskus teda. „Vandusin, et naitun Hizdahr zo Loraqiga, kui ta suudab mulle anda üheksakümmend päeva rahu, aga nüüd… Ihkasin sind esimesest pilgust, aga olid sõjasulane, heitlik, reetlik. Uhkeldasid, et oled olnud saja naisega.”
„Sajaga?” Daario kõkutas purpurse habeme taga naeru. „Ma luiskasin, armas kuninganna. Neid oli tuhat. Aga mitte kordagi lohega.”
Naine tõstis huuled mehe omadele. „Mida sa veel ootad?”
TALITUNDRU PRINTS
Kolle oli täis külma ja musta tuhka, kamber kütmata, kui küünlad välja arvata. Iga kord, kui uks avanes, kaldusid küünalde leegid tuuletõmbes ja vabisesid. Ka mõrsja vabises. Nad olid riietanud ta valgesse pitsiga palistatud lambavillast rüüsse. Varrukatele ja pihikule olid õmmeldud mageveepärlid ja jalas kandis ta valgeid hirvenahast susse – kauneid, aga mitte sooje. Tema nägu oli kaame, veretu.
Jääst nikerdatud nägu, mõtles Theon Greyjoy tüdruku õlgadele karusnahkset mantlit asetades. Lumme maetud korjus. „Mu emand. On aeg.” Teisel pool ust kutsus neid muusika: lauto ja vilepillid ja trumm.
Mõrsja tõstis pilgu. Pruunid küünlavalgel siravad silmad. „Ma olen talle hea abikaasa ja t-truu… Ma… ma rahuldan teda ja sünnitan talle poegi. Olen talle parem abikaasa kui tõeline Arya oleks võinud olla, küll ta näeb.”
Säärne jutt tapab su või veelgi hullemat. Selle õppetunni oli ta saanud Tõhuna. „Te oletegi tõeline Arya, mu emand. Arya Starkide soost, isand Eddardi tütar ja Talitundru aujärjepärija.” Oma nime, ta pidi teadma oma nime. „Arya Jalgealune. Teie õde tavatses kutsuda teid Arya Hobusenäoks.”
„Selle nime mõtlesin mina välja. Tema nägu oli pikk ja hobulik. Minu oma pole seda. Mina olin kena.” Viimaks purskusid tema silmist pisarad. „Ma ei olnud kaunis nagu Sansa, aga kõik rääkisid, et olin kena. Kas isand Ramsay peab mind kenaks?”
„Jah,” valetas ta. „Ta ütles seda mulle.”
„Aga ta ju teab, kes ma olen. Kes ma tegelikult olen. Näen seda tema silmist, kui ta mulle otsa vaatab. Ta näib vihane, isegi naeratades, aga see pole minu süü. Räägitakse, et talle meeldib inimestele haiget teha.”
„Mu emand ei tohiks selliseid… luiskelugusid kuulda võtta.”
„Räägitakse, et ta tegi teile haiget. Teie käed ja…”
Mehe suu oli kuiv. „Ma… ma väärisin seda. Ma vihastasin teda. Te ei tohi teda vihastada. Isand Ramsay on… meeldiv ja leebe mees. Olge talle meele järele ja ta on teie vastu hea. Olge talle hea abikaasa.”
„Aidake mind.” Tüdruk haaras temast kinni. „Palun. Tavatsesin teid hoovis mõõkadega mängimas jälgida. Olite nii nägus.” Tüdruk pigistas tema kätt. „Kui põgeneksime, võiksin olla teie abikaasa või teie… teie hoor… mida iganes soovite. Võiksite olla minu mees.”
Theon kiskus oma käe lahti. „Ma ei ole… Ma pole kellegi mees.” Mees aitaks teda. „Lihtsalt… lihtsalt olge Arya, olge tema naine. Olge talle meele järele või… lihtsalt rahuldage teda ja lõpetage see jutt, et olete keegi teine.” Jeyne, tema nimi on Jeyne ja see riimub sõnaga piin. Muusika muutus üha tungivamaks. „On aeg. Pühkige silmist pisarad.” Pruunid silmad. Need peaksid olema hallid. Keegi paneb seda tähele. Kellelegi meenub. „Hästi. Nüüd naeratage.”
Tüdruk püüdis seda. Tema vabisevad huuled paotusid ja kangestusid ning mees nägi tema hambaid. Kenad valged hambad, mõtles ta, aga kui ta Ramsayt vihastab, ei jää need kauaks kenaks. Kui ta ukse lahti tõukas, kuhtusid kolm küünalt neljast. Ta juhtis mõrsja uttu, kus ootasid pulmapeo külalised.
„Miks mina?” oli ta pärinud, kui emand Dustin oli talle öelnud, et mõrsja peab üle andma tema.
„Tema isa on surnud ja niisamuti kõik tema vennad. Tema ema hukkus Kaksikutel. Tema onud on kadunud või surnud või vangi langenud.”
„Tal on veel üks vend.” Tal on veel kolm venda, oleks ta võinud öelda. „Jon Snow on Öises Vahtkonnas.”
„Poolvend, sohik ja Müürile vannutatud. Teie olite tema isa hoolealune, lähim elav hõimlane, kes tal on. On sobilik, et just teie tema üle annate.”
Lähim elav hõimlane. Theon Greyjoy oli koos Arya Starkiga üles kasvanud. Theon oleks petise ära tundnud. Kui teda nähakse Boltoni petutüdrukut Aryana heaks kiitmas, ei saaks liidu sõlmimist tunnistama kogunenud põhja isandad tüdruku seaduspärasust kahtluse alla seada. Stout ja Slate, Hoorajääger Umber, riiakad Ryswellid, Hornwoodi mehed ja Cerwyni nõbud, paks isand Wyman Manderly… ükski neist ei olnud tundnud Ned Starki tütart pooltki nii hästi kui tema.