Abielu Rosiega. Graeme SimsionЧитать онлайн книгу.
vastavalt uurimusele, mis tuvastas, et sperma DNA kvaliteet paraneb igapäevase seksi käigus.
„Kas sa oled sigarette suitsetanud? Või marihuaanat?” Rosie oli suitsetamisest loobunud vähem kui aasta eest ning aeg-ajalt esines tagasilangusi, tüüpiliselt ühenduses alkoholi tarbimisega.
„Kuule, aitab mu hirmutamisest. Ei. Sa tead, mille pärast sa peaksid muretsema? Steroidide pärast.”
„Kas sa oled steroide võtnud?”
„Ei, ma ei ole steroide võtnud. Aga sa tekitad minus stressi. Stress tekitab kortisooli, mis on steroidhormoon; kortisool läbib platsentabarjääri, imikute kõrget kortisoolitaset seostatakse depressiooniga hilisemas elueas.”
„Kas sa oled seda uurinud?”
„Kõigest viimased viis aastat. Millest ma sinu arvates doktoritööd kirjutan?” Rosie ilmus vannitoast ja näitas keelt, liigutus, mis näis teadusliku autoriteediga vastuolus. „Nii et sinu töö järgmised üheksa kuud on kanda hoolt, et ma stressi ei läheks. Ütle: Rosie ei tohi stressi minna. Lase käia.”
Ma kordasin seda juhist: „Rosie ei tohi stressi minna.”
„Tegelikult on mul just praegu kerge stress. Ma tunnen kortisooli. Ma arvan, et mul on lõõgastumiseks massaaži vaja.”
Oli veel üks oluline küsimus. Ma püüdsin seda küsida stressi mittetekitaval toonil, sellal kui massaažiõli soojendasin.
„Kas sa oled kindel, et oled rase? Kas sa oled arsti juures käinud?”
„Ma õpin arstiteadust, mäletad? Ma tegin testi kaks korda. Eile hommikul ja just enne seda, kui sulle ütlesin. Kaks valepositiivset on äärmiselt ebatõenäoline, professor.”
„Õige. Aga sa võtad rasestumisvastaseid tablette.”
„Ju ma siis unustasin. Võib-olla oled sina lihtsalt erakordselt potentne.”
„Kas sa unustasid ühe või mitu korda?”
„Kuidas ma saan mäletada, mis ma unustasin.”
Ma olin tabletipakki näinud. See oli üks arvukatest naisteasjadest, mis oli mu maailma ilmunud, kui Rosie sisse kolis. Pakis olid väikesed kuplid, sildistatud nädalapäevade järgi. See süsteem tundus hea, ehkki kasulik olnuks kaardistada tegelikud kuupäevad. Ma kujutlesin mõnd digitaalset, alarmiga varustatud jaoturit. Isegi praegusel kujul oli süsteem ilmselgelt kavandatud hoidma eksimast naisi, kes olid Rosiest tunduvalt vähem intelligentsed. Rosie jaoks pidanuks olema hooletusvea märkamine lihtne. Aga ta vahetas teemat.
„Ma arvasin, et sa oled lapse üle õnnelik.”
Ma olin õnnelik nii, nagu oleksin olnud siis, kui lennukis, millega ma lendan, teataks kapten, et tal on õnnestunud käivitada üks mootor pärast seda, kui mõlemad on seiskunud. Rahul, et jään nüüd arvatavasti ellu, aga häiritud, et see olukord üldse tekkida sai, ühtlasi ootaksin asjaolude põhjalikku uurimist.
Ilmselt ootasin ma vastamisega liiga kaua. Rosie kordas oma väidet.
„Eile õhtul sa ütlesid, et oled õnnelik.”
Sellest päevast peale, kui Rosie ja mina osalesime pulmatseremoonias kirikus (austades Rosie ateistist ema Iiri päritolu) – kus tema isa Phil sooritas „üleandmise” rituaali, mis kahtlemata käis vastu Rosie feministlikule filosoofiale, ja Rosie kandis erakordset valget kleiti ja loori, mida ta ei kavatsenud enam kunagi kanda, ja kus me pääsesime värvilise katkilõigutud paberi pealeviskamisest üksnes (mõistliku) eeskirja tõttu – olin ma õppinud, et abielus peab mõistus sageli harmooniale eelise andma. Oleksin konfettidega nõustunud, kui see oleks olnud lubatud.
„Muidugi, muidugi,” ütlesin ma, püüdes ülal hoida ratsionaalset ja sujuvat vestlust, sellal kui ma töötlesin mälestusi ja hõõrusin õli Rosie alasti kehale. „Ma lihtsalt mõtlesin, kuidas see juhtus. Teadlasena.”
„See oli see laupäeva hommik, kui läksid välja ja tõid hommikusööki ja tegid Gregory Pecki filmis „Puhkus Roomas”,” Rosie püüdis ise teda matkida. „Sa peaksid alati minu riideid kandma.”
„Kas ma kandsin oma särki, kui ma seda tegin?”
„Sa siis mäletad. Sul on õigus. Ma pidin käskima sul selle seljast võtta.”
Esimene juuni. Päev, mil mu elu muutus. Jälle.
„Ma ei arvanud, et see võiks kohe juhtuda,” ütles Rosie. „Ma arvasin, et see võib võtta kuid, võib-olla aastaid, nagu Sonial.”
Tagasivaates võib öelda, et see oleks olnud ideaalne hetk, et Rosiele Gene’ist rääkida. Aga taipasin alles hiljem, et Rosie tunnista kontraseptiivieksimuse tahtlikuks ja seega andis mulle võimaluse omaenda paljastuse tegemiseks. Ma keskendusin massaažiprotsessile.
„Kas nüüd on sul stressi vähem?” küsisin ma.
Ta naeris. „Meie last ei ähvarda enam oht. Ajutiselt.”
„Kas sa tahaksid kohvi? Ma panin mustikamuffini külmkappi.”
„Tee aga edasi seda, mida sa teed.”
Minu tegevuse lõpptulemusena kadus ajavahemik hommikusöögi ja mu aikidokursuse vahel ning ei olnud võimalust Gene’i probleemi arutada. Kui ma naasin, tegi Rosie ettepaneku, et me tühistaksime muuseumikülastuse, mis võimaldaks tal väitekirja kallal töötada. Mina kasutasin vabanenud aega õlle uurimiseks.
Dave sõidutas meid uude korterelamusse High Line’i ja Hudsoni jõe vahel. Avastasin hämmastusega, et „kelder” oli tegelikult väike magamistuba kolmekümne üheksanda korruse korteris, vahetult kõige ülemise korruse korteri all, mida see pidi teenindama.
Muus osas oli alakorruse korter tühi. Dave oli toa isoleerinud külmutuspaneelidega ning installeerinud keeruka jahutussüsteemi.
„Oleksin pidanud lage paremini isoleerima,” ütles Dave. Ma nõustusin. Kõik kulud korvanuks elektri kokkuhoid kiiresti. Olin Dave’iga kohtumisest saadik külmutusseadmete kohta palju õppinud.
„Miks sa ei isoleerinud?”
„Majahaldus. Ma arvan, et nad oleksid järele andnud, aga jooksvate kulude pärast mu klient eriti ei muretse.”
„Klient on oletatavasti äärmiselt jõukas. Või äärmiselt suur õllearmastaja.”
Dave osutas ülespoole.
„Nii seda kui teist. Ta ostis kaks viietoalist korterit: seda siin kasutab ta ainult õlle jaoks.”
Ta tõstis sõrme huultele tavakohase vaikimise ja saladuse hoidmise märgina. Ukselävele oli ilmunud lühike ja kõhn mees, jõulise näo ja pikkade hallide juustega, mis olid seotud hobusesabaks. Hindasin ta KMI kahekümnele ja vanuse kuuekümne viiele. Kui oleksin pidanud ära arvama ta ameti, oleksin pakkunud torumeest. Kui ta oli endine torumees, kes oli loteriiga võitnud, siis võis ta olla väga nõudlik klient.
Ta rääkis tugeva briti aktsendiga. „Allo, David. Võtsid semu kaasa?” Torumees sirutas käe. „George.”
Ma surusin seda vastavalt etiketile, sobitades tugevuse George’i käesurvega, mis oli keskmine. „Don.”
Kui formaalsused olid sooritatud, vaatas George ruumi üle.
„Mis temperatuurile sa selle seadsid?”
Dave andis vastuse, mis minu järelduse järgi pidi tõenäoliselt valeks osutuma. „Õlle jaoks paneme tavaliselt neljakümne viie peale. Fahrenheitides.”
George ei olnud rahul. „Kurat küll, kas tahad selle ära külmutada? Kui ma laagriõlut juua tahan, siis ma kasutan ülakorruse külmikut. Räägi, mis sa tõelisest õllest tead. Ale’ist.”
Dave on äärmiselt pädev, aga ta õpib praktikast ja kogemusest. Mina seevastu õpin tõhusamalt lugemise teel, mistõttu kulus mul nõnda kaua aega, et saavutada pädevus aikidos, karates ja kokteilivalmistamise tegevuslikes aspektides. Dave’il ilmselt puudusid kogemused Inglise õllega.
Ma vastasin tema eest. „Inglise