Kihid. Ursula PoznanskiЧитать онлайн книгу.
jaoks valmis pandud riietus koosnes aluspesust, hallidest teksadest ja samasugusest hallist pikkade varrukatega särgist. Asjad sobisid, nagu oleks ta neid varem selga proovinud.
Pisut hiljem, söögitoa pika laua ääres istudes, üritas ta Antoniat ettevaatlikult küsitleda.
„Nico nimetas seda maja Bornheimi villaks. Kas sa tead, kes see Bornheim on?“
Selle nime mainimisel lõi Antonia üle näo särama. „Muidugi tean. Raoul Bornheim, kõige suuremeelsem inimene, keda ma kunagi kohanud olen.“ Ta müksas Doriani. „Või kellega sina iial kohtud. Ta on kõik selle maja elanikud hädast välja aidanud, mõned oleksid ilma temata juba ammu vanglas ja teised surnud.“
Minu puhul see esimene variant, mõtles Dorian kibedalt. „Ja ta teeb seda lihtsalt sellepärast, et on kena inimene?“
„Kui sa nii öelda tahad. Ta teeb seda sellepärast, et inimesed on talle südamelähedased. Tal on palju häid plaane, kolm isiklikku heategevusorganisatsiooni ja ta toetab veel seitset või kaheksat.“
Dorian kergitas kulme, selleks oli ta juba võimeline, ilma et oleks pidanud hambaid kokku suruma. Tablett mõjus.
„Ära arva, et sa oled esimene, kes küsib, kas Bornheim on hullumeelne,“ jätkas Antonia, võttes samal ajal mikrolaineahjust oivaliselt lõhnava karriga kana ja asetades selle Doriani ette. „Kõik, kes siia satuvad, on esialgu umbusklikud ja mõnel võtab lausa kaks-kolm kuud aega, kuni ta taipab, et keegi ei taha talle midagi halba.“ Ta ulatas poisile salvräti – r i i d e s t – ja istus tema kõrvale. „Sellest hoolimata on inimesi, kes ei pea siin kaua vastu. Sest Bornheim nõuab korralikku käitumist ja seda, et me koolitööd tõsiselt võtaksime. Selle koha pealt on ta üsna range.“
Koolitöö. Dorian oletas, et ta oli selles majas ilmselt ainus, kelles see sõna rõõmu tekitas. Ta sõi ja silmitses Antoniat küljelt. „Kas sind nopiti ka tänavalt üles?“
Tüdruk noogutas. „Teatud mõttes küll. Ma elasin koos paari teise inimesega varisemisohtlikus majas, mis maha lammutati. Tookord korjas Bornheim isiklikult mind üles. Tõeliselt õnnelik juhus.“
Õnn oli see küll, aga juhus kindlasti mitte. Sama vähe nagu Nico ilmumine metroosse, seda oli ta ju lausa ise tunnistanud. Kas oli võimalik, et ta oli teadlikult Doriani otsinud? Ikkagi …
„Nico kõnetas mind nimepidi, aga ma ei ole talle ennast üldse tutvustanud.“ Ta ei lasknud Antoniat silmist ja ootas reaktsiooni. „Kas ta oli minu kohta infot hankinud? Juba varem?“
„Võib küll olla.“ Ta võttis oma veeklaasist lonksu. „Tead, igaüht Bornheim ka siia vastu ei võta.“
Sellest sai Dorian hästi aru. Aga seda kummalisem oli, et Bornheimile ei valmistanud probleeme võtta vastu inimene, kes oli võib-olla just ühel mehel kõri läbi lõiganud. Kas Nico jätab talle sellest rääkimata? Eriti kui keegi tegelikult ei teadnud, kelle südametunnistusel Emil oli …
Hoolimata hirmsatest kujutluspiltidest oli Dorian taldriku juba peaaegu tühjaks söönud, nagu ta alles nüüd märkas. Antonia osutas sellele sõrmega.
„Kas tahad veel?“
„Ei. Aga millal sa saaksid mulle näidata, kus lähim netiühendusega arvuti on?“ Mõnes uudisteportaalis on kindlasti juba lugu ilmunud. Leitud kodutu mehe laip, kurjategija teadmata kadunud. Või midagi sarnast.
„Siin majas ei ole internetti,“ katkestas Antonia ta mõtted. „Televiisorit ka mitte, kahjuks.“
„Tõsiselt?“ Dorian lasi kahvli, millega just tahtis viimase pala suhu tõsta, uuesti alla. „Miks nii?“
„Bornheim tahab, et kõik keskenduksid olulisele. Sellega mõtleb ta haridust ja tulevikku.“ Ta naeratas. „Tulevik on see sõna, mida sa hakkad siin majas väga tihti kuulma.“
Dorian oli kirglikult oodanud, et saaks pärast pooleaastast vaheaega taas arvuti taha istuda. Eeskätt muidugi selleks, et teada saada, mida meedia Emili surma kohta räägib. Aga ka selleks, et vaadata, kes on talle selle pika aja vältel meile saatnud, kas Facebookis on sõnumeid ja muudel sellesarnastel põhjustel.
Kas Nico oli ikka kindel, et keegi pealt ei näinud, kuidas Dorian kaubikusse ronis? Ta ise oli olnud liiga segi ja peavaluga hädas, et seda jälgida. Mis siis, kui politsei kohe uksele koputab?
„Kas miski teeb sulle muret?“ Antonia oli tema taldriku võtnud ja liikus juba ukse poole.
Dorian kõhkles hetke, sest ei teadnud, kas võib tüdrukut usaldada. „Mul tekkis ainult küsimus, kas keegi võib teada, et ma siin olen. Keegi väljastpoolt.“
Tüdruk naeris. „Seni pole veel kedagi siia varjunud inimestest üles leitud. Sina oleksid tõesti esimene.“
Doriani tuba oli läänetiivas, nagu ta ees kõndiv Antonia seletas. Nende samme summutasid paksud vaibad, mis olid laotatud üle kogu koridori ja treppide. Kolmandal korrusel jäi Antonia seisma ja avas pika messingvõtmega ühe paljudest koridori avanevatest ustest.
„Sina elad siin. Parem, kui sa magad veel natuke. Niipalju kui mina tean, oli sul rahutu öö …“
Ta avas ukse ja surus talle võtme pihku. „Hiljem näeme.“
Tuba oli suur ja mõnus. Punane vaip heledal laudpõrandal, riidekapp, lai voodi, diivan ja kirjutuslaud. Lisaks kõrge kaarjas aken, millest avanes vaade heinamaale ja selle taga olevale metsale. Kerge tuul liigutas rohtu.
Dorian toetas lauba vastu aknaklaasi ja vaatas välja. Alles nüüd lubas ta kujutluspiltidel silme eest läbi voolata.
Emil. Tema veri, mis Doriani poole voolas. Taskunuga, mida Dorian oli uinudes peos hoidnud, ärgates aga enam mitte.
Aga kui see olin tõesti mina?
Arusaadavat seletust ei olnud. Nico oli teda siiski Emiliga võitlemas näinud – aga selle võitluse lõpus ei olnud teda enam juures. Võib-olla oli sekkunud veel keegi kolmas? Doriani pikali löönud ja Emili tapnud?
Või oli Doriani alateadvuses tekkinud enesekaitsemehhanism, tema isiksuse vägivaldne osa, mis oli tema kontrolli alt väljas.
Vahest oli aga vihkamine, mida ta tundis oma isa suhtes, pöördunud lihtsalt vale inimese vastu.
Doriani kõris pitsitas. Ta jälestas vägivalda, see oli teda aastaid päevast päeva saatnud. Isa rusika- ja jalahoobid, tõukamised.Tema röökimine. Kujutlus, et tema, Dorian, on end võib-olla lasknud millessegi veel hullemasse segada, nööris tal hinge kinni.
Ta heitis voodile ja surus näo sügavale patja. Ootas, kuni tulid pisarad, ja lasi neil voolata. Hääletult nagu vanasti.
Ilmselt oli ta magama jäänud, sest ta ärkas järsku ja kloppiva südamega. Keegi koputas uksele.
„Dorian? Nüüd saab kohvi, kui tahad. Ja siis võid lasta end tundidesse kirja panna.“
„Jah, aitäh, kohe tulen.“
Ta ajas end aeglaselt istuli. Läbi akna tungiv valgus oli muutunud ning metsa kohal laius nüüd hilise oktoobripärastlõuna punakas kuma.
Kohv. Selles sõnas oli midagi lohutavat. See meenutas normaalsust, mõnusat koosolemist, ühist naermist. Ta polnud terve igaviku kohvi joonud. Oma toast välja astudes tundis ta juba kohvi lõhna.
Nüüd oli majas rohkem rahvast kui enne. Trepil kohtas ta kaht umbes endavanust tüdrukut. Üks neist oli silmanähtavalt ülekaaluline ja ta käsivartel oli lugematu hulk tätoveeringuid, teine oli sügavmustaks meigitud silmade ja mõnesentimeetrise siilisoenguga.
Ta noogutas tervituseks ja nemad noogutasid vastu, ilma omavahelist vestlust katkestamata. Tee söögituppa leidis Dorian silmapilk üles ja ka seal oli vahepeal elu käima läinud. Laua ääres istus kolm noort: kaks poissi ja tüdruk.
„Frederick, Melvin ja Stella,“ seletas Antonia, kes temaga ühel ajal tuppa astus, käes kandik kohvitasside ja taldrikutäie küpsistega. „Sa võid istuda ükskõik kuhu, siin ei ole kindlaid kohti.“
Kõige meelsamini