Kihid. Ursula PoznanskiЧитать онлайн книгу.
jooksmist. Ma tahaks lasta sul kohe veel paari asja proovida, et oskaks sind paremini hinnata. Sprint, kaugushüpe, pallivise – sobib?“
Dorian noogutas ja järgnes treenerile, sooritas kõik nõutud harjutused ja teenis igaühe eest tunnustava pilgu.
„Pole paha. Sa teed pidevalt sporti, eks ole?“
Nii ei oleks Dorian seda nimetanud. Viimastel kuudel oli ta mõnikord nagu hullumeelne mööda parke jooksnud, et sooja saada või et lihtsalt pead selgeks tuulutada. Et ei peaks enam isa peale mõtlema. Ta oli korduvalt üle aedade ja müüride roninud ja üle takistuste hüpanud, et leida rahulikku magamispaika, aga sporti …
„Varem,“ ütles ta. „Varem mängisin ma võrkpalli ja käisin aerutamisklubis.“
„Seda on näha.“ Boris silmitses teda pealaest jalatallani. „Okei, võid teiste juurde tagasi minna.“
Treeningu lõpuks tundis Dorian end sel moel väsinuna, nagu ta juba aastaid polnud tundnud. See oli sügav, rahuldust pakkuv väsimus. Lõunaks serveeritud nuudleid võttis ta kaks portsu ja kugistas need võimalikult kähku alla, et mitte inglise keele tundi hiljaks jääda.
Stella istus juba klassis, haigutas ja keerutas üht oma lokki pliiatsi ümber. Ta pilk lõi Doriani nähes särama. „Hei! Kuidas läheb? Elasid esimese öö ilusti üle?“
Tüdruku kõrval oli koht veel vaba ja Dorian kasutas juhust. „Jaa, kõik on parimas korras,“ ütles ta ja tõmbas tooli tagasi. „Kehalise tund oli lahe. See võiks iga päev toimuda.“
„Inglise keel pole ka paha.“ Stella koputas enda ees laual olevale raamatule. „The Catcher in theRye“1. „Seda me praegu loemegi. Klassikaline koolikirjandus, aga palju parem, kui ma arvasin.“
Dorian vastas ta naeratusele ja surus alla küsimuse, mis teda kõige rohkem vaevas. Mis oli tüdrukuga juhtunud, mis põhjusel oli tema siia sattunud? Kas oli võimalik, et ka tema oli tänaval elanud? Kui oli, siis ei paistnud see välja. Kõigi teiste seni villas kohatud noorte ühisjooneks oli teatud valvsus, mis tekib peaaegu iseenesest, kui elad tänaval. Isegi Melvin, nii avatult kui ta ka ei käitunud, oli samas olnud ettevaatlik ega lasknud Doriani nende vestluse jooksul silmist.
Stella oli teistsugune. Ta mõjus kuidagi muretuna. Just, seda sõna oligi ta otsinud. Ülejäänud elanikest oli näha, et nende elus on olnud halbu aegu. Stellast seda ei paistnud.
„Miks sa sellise näoga oled?“ Tüdruk tonksas teda mänglevalt põlvega. „Kas ma saan sind mõtisklemisel aidata?“
„Ma ei mõtiskle üldse,“ valetas poiss. „Ma lihtsalt tean seda raamatut. Aga sellest pole midagi, see on tõesti hea.“
Hetk hiljem astus ruumi tüdruk, kes neid õpetas. Ta nimi oli Tamara, ta oli väikest kasvu ja mõjus pelglikuna, aga tema inglise keel oli muljetavaldav. Üsna ruttu tekkis õpilaste vahel elav arutelu ja Dorian üritas sellest osa võtta nii hästi, kui suutis. Kuid ta mõtted rändasid aina Stella juurde. Iga hetkega muutus aina talumatumaks mõte, et teda võidakse panna musta riietatute hulka ja tüdrukust eraldada. Stella oli üle tohutult pika aja esimene tõeliselt hea asi, millega ta oma elus kokku puutus.
Kas ta oli armunud? Nii ruttu? Või igatses ta lihtsalt seda turvatunnet, mis teda Stella läheduses tabas?
See küsimus vaevas teda kogu ülejäänud päeva, mil ta püüdis Stellat mitte silmist kaotada.
Õhtusöögi ajal istus tüdruk nagu enesestmõistetavalt Doriani kõrvale, mis tegi poisi hetkeks nii õnnelikuks, et ta oleks äärepealt valjusti naerma hakanud.
Nonii, oli tõesti aeg astuda samm tagasi ja ennast kokku võtta. Tal polnud aimugi, mis Stella peas toimus – see, et ta siin istus, oli ilmselt ainult juhus. Dorian pidi peale passima, et mitte iseenda vaimusünnitiste ohvriks langeda ja kujutada ette asju, mil polnud tegelikkusega vähimatki pistmist.
Ta hingas paar korda sügavalt sisse-välja ja pöördus oma parempoolse lauanaabri, väsinud pilguga Fabiani poole, kes vastas kõigile küsimustele ainult „jah“ või „ei“ või kehitas õlgu. Dorian oli Stella kohalolust kogu aeg väga teadlik, tal pruukinuks ainult pisut kätt sirutada, et puudutada tüdruku oma.
Ta polnud kunagi varem niimoodi tundnud. Ja sealjuures ei teadnud ta tüdruku kohta mitte kõige vähematki. Võib-olla oli Stellal siin villas sõber. Või ka väljaspool villat.
Ainuüksi see mõte tegi talle nii meeletult haiget, et Dorian pidi enda üle pead vangutama.
Ei. See, mis tema sees toimus, oli ebamõistlik ja liig mis liig. See oli kindlasti seotud äärmusolukorraga, milles ta viibis.
Ta sõi taldriku kiirustades tühjaks ja tõusis lauast. „Ma lähen täna varakult magama.“
Kas Stella silmist paistis pettumus? Dorian suutis vastu panna kiusatusele uuesti maha istuda. „Homseni.“
„Jah, nägemist,“ ütles tüdruk naeratades.
Ülejäänud õhtu sundis Dorian end voodis lamama ja „Kuristikku rukkis“ lugema, ent ta ei suutnud loole keskenduda.
Ainus, mida ta tahtis, oli ikkagi veel kord alla minna ja Stella läheduses olla.
Ta veetis rahutu öö ja kirus end järgmisel hommikul, et polnud oma soovile järele andnud, sest Stellat ei olnud hommikusöögilauas. Ta oli täna tööl ja pidavat terve päeva linnas veetma.
Doriani ootas ees ennelõuna saksa keele ja psühholoogiatunniga. Ta oli end rõõmsa elevusega neisse tundidesse kirja pannud, ent nüüd soovis, et võiks lihtsalt voodisse tagasi minna ja teki üle pea tõmmata.
Saksa keele õpetaja oli umbes kolmekümneaastane kena ja rõõmsameelne naisterahvas, kuid ka see ei tõstnud poisi tuju. Ta kuulas ainult poole kõrvaga, kui õpetaja hakkas rääkima Schilleri ballaadidest ja palus seejärel ühel õpilasel ette lugeda ballaadi „Kinnas“.
Stella oli praegu väljas, linnas. Samas linnas, kus Dorian oli kuude viisi sihitult hulkunud. Miks polnud ta tüdrukut kunagi kohanud? Või oli ja Stella polnud talle silma torganud? Jalakäijate aladel oli palju reklaamlehtede jagajaid, kuid enamasti oli ta neid vältinud.
Nad olid just siirdunud järgmise luuletuse, „Sukelduja“ juurde, kui klassiuks lahti tehti.
Siledate blondide juustega kahvatu poiss piilus sisse. „Dorian? Siin peaks olema keegi Dorian.“
„See olen mina.“
„Väga hea. Palun tule kaasa.“
Politsei, oli esimene mõte, mis tal peast läbi käis. Nad ootavad fuajees, kolme- või neljakesi, panevad ta käed raudu ja tirivad ta autosse. Talle esitatakse süüdistus Emili mõrvas ja ta ei näe Stellat enam kunagi …
Ent poiss ei viinud teda mitte fuajeesse, vaid härrastemaja teise tiiba, kus Dorian polnud veel käinud. Siin olid vaibad paksemad ning maalid seintel silmnähtavalt kallid ja vanad.
Nad peatusid kõrge, kahe poolega puitukse ees. Doriani saatja koputas ja ootas vastust.
„Sa võid sisse minna.“ Saatja istus ühele punase sametiga kaetud toolile akna vastas. „Ma ootan siin.“
4. peatükk
Veel enne tuppa astumist oli Dorianile selge, mis nüüd toimuma hakkab. Ta tutvub Bornheimiga, kellele kuulus kodututele noortele peavarju pakkuv villa.
Teadmine, et ta seisab kohe silm silma vastas mehega, kellest oli juba nii palju kuulnud, muutis ta närviliseks ja tekitas soovi endast hea mulje jätta. Sest selle kohtumise järel liigitatakse ta mingi värvi alusel. Ja juhul, kui see on must …
Ta avas aeglaselt ukse ja leidis end ballisaalisuurusest kabinetist. Hiiglaslikust kirjutuslauast aknarivi ääres lahutas teda vähemalt kakskümmend meetrit. Vastu valgust oli laua taga istuvast mehest näha ainult siluett. Pikk, sale ja väga sirgete õlgadega.
Ta tõusis ja viipas Doriani ligemale. Surus tal kätt
J. D. Salinger „Kuristik rukkis“ (tõlkija märkus)