Rasedusarmid. Juha VuorinenЧитать онлайн книгу.
võttes väikese sõõmu. See maitses nagu vichy. Pudelit tagasi ulatades taipasin, et ma ei teadnud, kuidas kusi maitseb. Tunne pööras jälle halvaks.
“Noh?” küsis Seppo.
Ehmatasin põhjalikult.
“Mis noh? Mis kuradi asi seal pudelis on?”
Seppo keerutas imestades pudelit käes.
“Vichy.”
“Ja sinu kust seal ei olnud?”
Seppo tõmbus kaugemale.
“Jumal hoidku, te ei arva ometi, et mina, viiekümneseks saanud mees, urineeriksin pudelisse ja püüaksin seda pettuse ja salakavaluse abil ilmsüüta taksojuhile joota?”
Mul oli pisut piinlik.
“No selles ametis kohtud igasuguste tüüpidega.”
“Las olla, te olete tore mees nõudlikus ametis. Ma mõistan küll,” rahustas mind Seppo. “Aga kas soovite nüüd kuulda selle narkoprobleemi kohta?”
“Mis seal ikka.”
“Olen välja töötanud täiesti vettpidava strateegia. Riik hakkab kasvatama uimastite tootmiseks vajalikke taimi ja rajab tehaseid nende ümbertöötlemiseks. Lisaks sellele ehitatakse üles kogu maad kattev müügiorganisatsioon, mis hoolitseb ainete vaba saadavuse eest,” seletas Seppo õhinal.
Pidin peaaegu eessõitvale autole perse sõitma.
“Mis sul seal põuepudelis on?”
Seppo võttis pudeli välja ja nuusutas kõigepealt.
“Konjak. See teeb enne reisi kõhule head.”
“Kuidas on endisest suurem ainete müük lahendus narkoprobleemile?”
“Kas te olete kunagi kuulnud, et inimesel on vaja jõudu, et muuta asju, mida saab muuta, pikka meelt, et leppida nendega, mida ei saa muuta ja tarkust neil vahet teha?”
“Ei. Aga kõlab mõistlikult.”
“Minu meelest kuulub narkoprobleem oma praeguses ulatuses nende asjade hulka, mida ei saa radikaalselt muuta. Sellepärast tasub minu meelest tekkinud olukorraga kohaneda. Kuritegevus kaob, kui keegi enam narkootikumide hankimiseks ei varasta. Olen teinud pisut märkmeid,” teatas Seppo ja avas oma märkmiku. “Näiteks heroiin, mida kutsutakse ka hepoks ja mustaks, maksab sõltuvalt kvaliteedist seitsmekümnest kahesaja euroni gramm. Narkomaan võib vajada päevas vajaliku koguse hankimiseks mitusada eurot. Narkomaania küüsis olija ei hangi selliseid summasid normaalse tööga.”
“Kas seda tehakse hobusest?”
“Öööh, nüüd ma ei mõistnud teie küsimust.”
“Siis seda musta.”
“Sugugi mitte. See on morfiini-taoline uimasti. Heroiinisõltlane on tavaliselt nii kõvasti selle aine küüsis, et teda ei saa aidata – muidu kui minu mainitud viisil.”
“Andes talle uimastit juurde?!”
“See võib tunduda julm, aga nii see on. Sel viisil on võimalik hoida nad eemal kuritegude sooritamisest ja ennetada tasuvat hulgimüüki.”
“Aga ise sa ju ütlesid, et Soome ehitatakse uimastitehaseid ja luuakse müügiorganisatsioon! Mis kuradi äri see siis on?”
“Te mõistsite mind valesti. Kui kõik muutub seaduslikuks, võime lasta hinnad kasutajale sobivale tasemele ja samas saame praegu hulgimüüki korraldavad kahtlemata geniaalsed ajud seaduslikku ärisse ja maksuraha tootma.”
“Just-just, maksuraha, millega finantseeritakse narkotehaseid.”
“Mõelge nüüd ise. Kui uimastitarbijad saaksid oma doosi kioskist kätte, poleks neil tarvis inimesi röövida ja üksteist narkovõlgade sissenõudmise käigus tappa.”
“Kioskist! Sa oled jumala hull. Sa mõtled tõesti, et kui ma lähen R-kioskisse ja palun ühe koka, siis müüja küsib, et kas kokaiini või karastusjooki?”
“Minu meelest ei tasu uimasteid levitada R-kioskites, vaid luua eraldi müügipunktid, kus müüakse ainult narkootikume, nende tarvitamiseks vajalikke ja rasestumisvastaseid vahendeid.”
“No milleks kurat neil veel kantosse vaja on? Kas seal müüdaks Viagrat ka?”
Seppo kratsis mõtlikult pead.
“Narkootikumide tarbijatel on sageli nakkavaid haigusi, mis levivad sugulisel teel. Aga samasse plaani kuulub ka suurepärane õpetlik pool.”
“Nagu?”
“Samast kioskist saaks tellida endale ka urni või kirstu.”
“Möh?”
“Kõik uimastitarbijad surevad märgatavalt varem kui keskmine kodanik. Sel viisil tõuseks uimastiostmiskünnis neil, kellel on veel järel elutahet ja tervet mõistust enda kaitsmiseks.”
“Ja võib arvata, et kirstud valmistataks riiklikus vineeritehases ja urnid Soome Tuhakausi OÜ-s?”
“Täpselt.”
“Ega sa pole juhuslikult poliitikasse minemas?”
“Huvitav mõte, aga nüüd, kui oleme suud kuivaks rääkinud, võtate ehk väikese sõõmu vichyt?”
Haarasin Seppo käest pudeli ja jõin korraga tühjaks. Oli see siis kusi või mitte.
Üsna eriline sõit oli lõppemas. Pöörasin auto välislendude terminali ette. Seppo astus autost välja kohvreid vastu võtma.
“Vabanda mu uudishimu, aga kuhu sa lendad?” küsisin.
“Kolumbiasse.”
“Kolumbiasse? See on ju maailma suurim narkoladu!”
Seppo vaatas mind, näol lõbus ilme.
“See on teatav ühe mehe ristiretk. Lähen isamaa nimel läbirääkimistele häid stardipositsioone looma.”
“Mis pagana läbirääkimistele?”
“Nüüd on saabunud aeg päästa Soome noorsugu hävingust,” kuulutas Seppo ja ulatas mulle viiekümneeurose rahatähe.
“Oota, ma toon kohe tagasi.”
Seppo võttis mul käest ja ütles:
“Ütleme, et läheme sina peale üle. Mina olen Seppo ja tagasi pole vaja.”
Mul jäi suu lahti ja ma jõllitasin vaheldumisi rahatähte ja Seppot.
“Juha…”
Seppo haaras oma kohvrid ja läks terminali. Uksel pöördus veel ja hõikas:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.