Väärt mees. Curtis SittenfeldЧитать онлайн книгу.
Bennet väljendas küll suurt muret abikaasa täbara olukorra pärast – jumala eest, ta suutis vaevu rääkida mehe haiglasse viimise õhtust, ilma et koledad mälestused poleks teda nutma ajanud –, kuid naisteliiga rohkete kokkusaamiste tõttu ei saanud ta härra Bennetit ei põetada ega autoga kuhugi viia. “Vahest annaksid tänavu töökohustused kellelegi teisele üle ja oleksid hoopis tuleval aastal juhatuses?” oli Liz ühel päeval küsinud, kui härra Bennet oli veel haiglas. Ema oli talle õudusega otsa vaadanud.
“Siis ei jõuaks ma etteheiteid ära kuulatagi,” ütles proua Bennet. “Lizzy, mina hoian silma peal kõigel sellel, mida vaiksele oksjonile müügiks tuuakse.”
“Pane siis netti üles infoleht, mida kõik näeksid.” Kuna proua Bennet polnud arvutiasjanduses kuigi kibe käsi, lisas Liz: “Ma võin sind aidata.”
“Ei tule kõne allagi,” ütles proua Bennet. “Mina räägin ka lilleseadjaga ning ühingu sümbolitega salvrätid olid minu idee. Selliseid kohustusi ei anta poole pealt üle.”
“Kas ema vihkab salaja isa?” küsis Liz Jane’ilt järgmisel hommikul, kui nad tegid tervisejooksu. “Ta justkui peseks temast käed puhtaks.”
“Minu meelest pigistab ta lihtsalt silmad kinni selle ees, kui tõsiseks oleks olukord võinud kujuneda,” arvas Jane.
Ent pärast härra Benneti kojutulekut oli Liz hakanud mõtlema, et võib-olla polnud ta eksinud selles, et ema vihkas isa, vaid hoopis selles, et ta tegi seda salaja. Kuigi vanemad hakkasid üheskoos Cincinnati golfiklubis lõunal käima niipea, kui härra Bennet juba liikuda jaksas, elasid abikaasad Tudoris kumbki omaette. Isa ei maganud enam pererahva magamistoas, vaid teise korruse kabinetis kitsas voodis nagu juba enne haiglasse minekut. Kui Liz küsis Marylt, kui kaua see oli nii olnud, oli Mary silmi vidutades vastanud: “Viis aastat? Tegelikult ma ei teagi. Kümme?”
Lizi jahmatust süvendas ka see, et ehkki doktor Morelock oli teinud puust ette ja punaseks, et härra Bennet peab hakkama pidama punase liha, soola- ja alkoholivaba dieeti, oli proua Bennet korraldanud abikaasa kojutuleku auks kokteilipeo viski ja Cheetostega, millele järgnes praad. Kui ka järgmisel õhtul oli eelroaks küpsetatud loomaliha, oli Liz emalt vargsi küsinud, kas edaspidi ei peaks küpsetama kala, näiteks lõhet. “Kitty ja Lydia armastavad loomaliha, sest see on paleodieet,” protestis proua Bennet.
“Aga isal oli infarkt,” väitis Liz vastu.
Sellest ajast peale olid tema ja Jane kordamööda õhtusööki teinud. Ka olid nad nõustunud jääma Cincinnatisse kuni naisteühingu lõunasöögi järgse nädalavahetuseni. Lizil polnud erilist usku, et ema hakkaks isa eest hoolitsema. Et isa käelt oli kips ära võetud, füsioteraapia pooleli ja autojuhtimisvõime tõenäoliselt taastunud, lootis Liz, et ta saab endaga ise hakkama.
4. peatükk
“Anna signaali, et ema teaks, et me ootame,” ütles härra Bennet. Proua Benneti Lexuse sedaan oli Tudori suurel ringikujulisel sissesõiduteel ärasõiduvalmis, Liz roolis, isa tema kõrval ja Jane tagaistmel.
“Ta teab niigi,” lausus Liz, mispeale härra Bennet kummardus üle tema ja vajutas vasaku käega, mis polnud kipsis, ise signaalinupule.
“Jessas, isa,” pahandas Liz. “Ole ometi kannatlik.”
Bennetid transportisid end Lucaste juurde tervenisti kolme autoga: Lydia ja Kitty sõitsid Kitty Mini Cooperiga, Mary tahtis tingimata minna omaenda Honda hübriidiga. “Siis pole lugu, kui isa peaks väsima ja tahtma varakult lahkuda,” oli proua Bennet öelnud, kui tema, Liz ja Jane pidasid köögis nõu veidi lössis maasika-mustikabiskviitkoogi üle, mille Jane oli küpsetanud.
Liz pöördus autos isa poole. “Kas oled õhinas, et kohtud kuulsa Chip Bingleyga?”
“Emast erinevalt on minul ükstaspuha, kellele te mehele lähete või kas üldse lähete,” vastas härra Bennet. “Taevas teab, et minul pole abieluseisusest suuremat kasu olnud.”
“Ilus mõttetera.” Liz patsutas isa põlve. “Aitäh seda meiega jagamast.”
Proua Bennet ilmus uksele, ähmi täis, ja hõikas: “Mul läheb veel minutike.” Vastust ära ootamata kadus ta jälle.
Liz piidles Jane’i tahavaatepeeglist. “Jane, kas sina oled elevil, et kohtud Chipiga?” Jane vaatas aknast välja, olekult alati nii malbe, et teinekord oli raske vahet teha, kas ta oli häiritud või lihtsalt mõtlik. Igatahes ei löönud ta isa ja õdede lõõpimises kunagi erilise isuga kaasa.
“Ju vist,” vastas Jane, kui proua Bennet välja tuli.
“Kui armas, et ühined meiega,” hõikas härra Bennet lahtisest aknast.
Ema seadis end tagaistmele ja Liz käivitas mootori. “Telefon helises ja Ginger Drossman kutsub meid brantšile,” selgitas proua Bennet. “Sellepärast läkski nii kaua.” Seejärel kummardus ta eesistme poole, murelik ilme näol. “Lizzy, veel on aega, sa jõuad tuppa lipata ja seeliku selga panna.”
Teismelisena või kahekümnesena oleks säärane märkus Lizi ärritanud, aga kolmekümne kaheksasena tundus naeruväärne emaga riietuse pärast jageleda. Ta ütles rõõmsalt: “Ei, mul on niigi mugav.” Ehkki ema ei saanud sellest aru, olid Lizi šortsid äärmiselt stiilsed, nagu ka käisteta valge pluus ja õlesandaalid.
Kui nad sissesõiduteelt välja sõitsid, avas Jane suu. Ta ütles: “Minu meelest näeb Lizzy kena välja.”
5. peatükk
Ehkki ametlikult olid nii Liz kui ka Jane vallalised, ei rääkinud see kummagi kohta täit tõtt. Pärast varast, luhtunud kihlust oli Jane tutvunud viisaka Prantsuse rahamehe Jean-Pierre Babineaux’ga ja nad olid suurema osa aastakümnest paar olnud. Ehkki Jane oli eeldanud, et Jean-Pierre kosib ta naiseks, olid selleteemalised jutuajamised alati olnud mõrkjasmagusad, milles ta tagantjärele nägi hoiatusmärki. Mitte et nad poleks teineteisesse kiindunud olnud, kuid nende elukorraldused ei klappinud kokku: Jean-Pierre oli Jane’ist viisteist aastat vanem, lahutatud ja kaheteistkümneaastaste kaksikute isa. Ta sõitis tihti Pariisi, ja kuigi Jane ei saanud tema 6. arrondissement’il asuvas korteris külas käies millegi üle kurta, ei soovinud ta oma perest alaliselt nii kaugel elada, Jean-Pierre aga kavatses oma sünnimaale lõplikult tagasi pöörduda. Liiatigi soovis Jane lapsi, Jean-Pierre oli aga teinud vasektoomia, kui kaksikud olid kaheaastased.
Jane’i ja Jean-Pierre’i lahkuminek oli pikaleveniv ja väärikas, aga polnud seepärast vähem valus. Kolmekümneseitsme aastasena oli Jane jälle üksik ja jäi üksikuks ka järgmise kahe aasta jooksul. Veidi pärast kolmekümne üheksandat sünnipäeva ja pärast rohkete anonüümsete kandidaatide hoolikat vaagimist lamas Jane selili Ida Viiekümne seitsmenda tänava kliinikus, haiglakittel seljas, ja ootas, et doonorisperma nõelata süstla abil tema emakasse viidaks. Kuigi Jane järgis kõiki soovitusi rasestumist soodustavate tingimuste loomiseks: loobus alkoholist, magas öösiti kaheksa tundi ja päeval mediteeris, ei viljastunud ta selle ega ka kahe järgmise tsükli jooksul. Ehkki statistiliselt polnud see mingi kõrvalekalle, kuna väga vähesed naised, kes püüavad end doonorispermaga viljastada, jäävad kohe rasedaks, oli nurjumine ometi ühtaegu heidutav ja kallis, pealegi ei katnud kindlustus igakuiseid tuhandedollarisi kulusid. Peljates vanemate pahakspanu, polnud Jane oma katsetest neile rääkinud, seega ei saanud ta pennigi lisaks üürirahale, mille härra Bennet tema eest ise ära maksis. Niisiis pidi Jane esimest korda elus restoranidest mööda minema, juuksurisoengud unustama ja vältima tänavat, kus asus tema lemmikrõivakauplus elegantsete neljasajadollariliste pliiatsseelikute ja luksuslike kolmesajadollariliste sviitritega. Ta sai muidugi aru, et enamiku jaoks pole see mingi ohver ega eluraskus, aga teda ennast vaevas vastne kasinus siiski.
Jane arutas emakssaamise püüdlusi üksnes Lizi, ei kellegi teisega. Günekoloog oli küll juba enne esimest viljastamist soovitanud sellest vanematele rääkida, kuid Jane mõtles, et kui ta ei rasestu, saab talle osaks topeltkaristus: last pole ja ema hakkab teatrit tegema. Jane lootis ikka, et saab lõpuks mehele, kuigi see polnud enam tema kõige pakilisem eesmärk.
Seevastu Liz ei tahtnud emaks