Tabamatu õnn. Gregoire DelacourtЧитать онлайн книгу.
silmad ei ole veel kõik, ütles ta mulle ühel päeval, need ei kütkesta, need vaatavad sind öösel, see on natuke isegi hirmutav.
Pärast mu kaksikutest õdede saabumist hakkas ema eraldi magama. Karskus on parem kui kire puudumine, ütles ta. Hiljem oli tal kavatsus võtta armukesi, et kaoksid mõned illusioonid. Ta hakkas jooma heledat õlut, ei loobunud kunagi oma mentoolsuitsudest, hoolimata mõnede isikute sajatamisest, ja unistas suitsupilves elust, mida ta oleks võinud elada, mereäärest, kus tuul lennutab kübaraid ja toob puna põskedele; neist täiuslikest paikadest, kus võis karjuda sõnu, mis tegid haiget, sest tuul mattis need enda alla, keegi ei kuulnud neid. Kurbus, ahastus, valu, alatus.
Mu ema ei armastanud end piisavalt, et olla õnnelik.
Ühel ööl ta tuli ja heitis minu kõrvale, minu tillukesse voodisse. Ma tegin ruumi, pressitud vastu seina, nii õnnelik, et ema on minu kõrval. Ta ei öelnud terve pika hetke mitte midagi. Kuulasin tema rahustavat hingamist, kogedes üliharuldast rahu, see oli meeletu rõõmuhetk, kui ta lubas mul jääda enda kõrvale, elutuppa, kui ta luges ja suitsetas. Mulle meeldis see kerge udune kirbe lõhn, püüdsin seda sisse hingata, sellest läbi imbuda. Mentool oli ema lõhn; ma tahtsin seda endal tunda, sest ma igatsesin tema paitusi, sõnu, pilke. Hiljem, pärast ema lahkumist, palusin isal valmistada mulle sellise parfüümi – mille ta tegi C H O valemi baasil, rikastatuna vürtsise mündi essents
–10 20 õliga. Ema jäi pikaks ajaks minu kõrvale ja kui ma arvasin juba, et ta on magama jäänud, kostsid tema sõnad, leebed ja tõsised ühteaegu: ära ole iialgi selline nagu su isa, Antoine, ole jõhker, ole tugev, kasuta ära, tõuka naisi, lase neil keerelda, luba neil unistada, tõota seda mulle, isegi kui sa ei suuda seda lubadust pidada, me elame kõik lootuses, mitte reaalsuses. Reaalsus on eeslitele ja idiootidele, õhtusöök kell 19.30, prügikastid, õhtune kepp, pühapäevased koogid, neli viiskümmend, Montois’ ärist, elu läheb kiiresti luhta, Antoine, väga kiiresti.
Ema pisarad voolasid mu kaelale, põletasid, ma üritasin teeselda, et ma olen unne suikunud.
Isa naine kuivatas pisarad, tänas mind veel kord, et olin tulnud, tänas mind lahkuse eest. Aga see ei olnud lahkus, see oli argpükslik tegu. Ma kardan haigusi, valu, vanadusnõtrust; ma kardan siiani, et mind jäetakse maha, et mul on külm, nälg; hirm, armutu ja armastuseta elu. Minust ei saanud meest, kellest unistas mu ema, mul ei olnud sellist julgust.
Kallistasin isa naist ja läksin koju.
KOLMKÜMMEND TUHAT EUROT
Pall lendas aiamüürist üle. Laps väljus, et see kinni püüda. Ta ületas tee ümbrust silmitsemata. Ning lähenev mootorratas ei suutnud otsasõitu vältida. Pidurdusteekond näitas, et rattur ületas õige vähe lubatud sõidukiirust. Laps paiskus maha. Tema pea põrkus tugevasti vastu maad. Laps viibis kuus päeva koomas. Mootorrattur libises umbes kolmkümmend meetrit, jalg kiilutud saja kaheksakümne kilose mootorratta alla. Mootorratturil tuli jalg amputeerida.
Ma tõttasin kohale, et vaadata üle õnnetuse läbi teinud võimas Honda, Hornet.
See ongi minu amet. Ma pean nägema seda, mida ei ole näha, selgitama seda, mis ei ole seletatav. Kahe kindlustusseltsi eest.
Selles õnnetuses tuli arvesse võtta mitmeid asju: hüvitis kogetud kannatuste eest (KK), alaline esteetiline kahju (jalg, üks vähem), lõbustuskahju (jalg, jällegi), afektiivne kahju (AK), ravikulud enne konsolideerimist (REK), sõiduki hüvitamine või remont, jne. Mootorrattal oli muudetud summuteid, käigukasti hammasrattaid ja plokikaant, seega oli mootorratas ümber ehitatud; selle kohta kehtis seadusepügal: kolmkümmend tuhat eurot trahvi, kaks aastat vanglakaristust.
Mootorratturile ei hüvitata niisiis sentigi. Lapse vanemad lähevad tema vastu kohtusse. Ta kaotab. Maksab omaenda taskust kahjud, mille ta väikesele palliga mängijale tekitas. Lühidalt. Tema elu oli lörris.
Mitmeid kordi vaimustas mind mõte, et ma võin muuta inimeste elu. Parimal juhul olin ingel, halvimal juhul koletiste koletis, etteaimamatu; ma võinuksin näiteks vaikida mootorratta ümberehitusest ja lasta oma kliendil loost puhtalt välja tulla, mõistagi ühe jala võrra vaesemana, aga ligi saja tuhande eurose kahjusumma võrra rikkamana.
Oleks, millega uut elu alustada, kolida päikese alla, juua hääldamatu nimega hotelli baaris blood and sand’i, Mehhikos või mujal. Elada nii, nagu me kõik unistame ja mida me kunagi ellu ei vii. Mu emale oleks samuti meeldinud saada sada tuhat eurot, ta oleks tahtnud öelda keemikule, et nende vahel ei ole mingisugust keemiat; lasta end röövida, nahka pista mõnel kannibalil, põledes kirest intensiivse tuhastumiseni.
Aga ma ei julgenud. Ma ei ole kunagi julgenud. Mulle makstakse selle eest, et peaks võimalikult vähe maksma. Mulle makstakse, et ma oleks südametu, kaastundetu, mul ei ole lubatud ulatada kätt uppujale, minus ei ole kohta kahjutundele, härdusele, inimlikkuse riismeile; tundmatud sõnad. Selle sandi elu on rikutud, nagu minu elu, juba sünnist saati.
Kust algab argpüksus, Léon? Ema silmist, kui ta ei suuda neid lahti rebida kahest rohelisest silmast ühel 14. juulil, Aristide-Briandi väljakul? Ühe keemiaüliõpilase ohetes, kui ta keeldub maailma muutmast tüdruku pärast, kes armastab tema silmade värvi? Mentoolivines, mis uinutab vaikselt ja paneb, päev-päevalt, loobuma maailma ilust? Kätest, mis jätavad lapse sinnapaika, iseenda hooleks?
Kust see algab? Ei ole vaja enesetappu teinud ema, puuduvat isa, täiskasvanut, kes last peksab või talle valetab. Ei ole vaja tragöödiaid, verd. Piisab ühest pahatahtlikust lausest koolist tulles, sinagi tead sellest üht-teist. Piisab ema musist, mis ei lendle, naeratusest, mis ei lange teie õlgadele nagu udusulg. Piisab kellestki, kes teid ei armasta.
Ma teadsin väga varakult, et ma olen argpüks.
VIISKÜMMEND SANTIIMI
Kui ma väike olin, püüdsin tugev olla.
Panin end kirja judotrenni, ja kolmandal tunnil alandas üks roheline vöö, napilt minust vanem, mind juji gatame’ga, see on kägistamisvõte jalgadega. Avastanud, et sõnad, kui neid õigel hetkel öelda, võivad teha samavõrra haiget kui löögid – mu ema oli tabanud mu isa närvipõimikut lausega „sa valmistasid mulle kohutava pettumuse, André” –, pagesin ma kooliteatrisse.
Ma õppisin seal hingama. Oma häält õigesti seadma. Mulle tundus, et targem on öelda „pea lõuad” kõhuhäälega ja mitte ninahäälega ning palju ähvardavam olla pinges kehaga kui lodev. Ma õppisin seal, et tähtis on inimestele muljet avaldada ja et mina ei avaldanud, minus puudus selline kaalukus ja tihkus, mis vormib mehi, kellest unistas mu ema. Mu vanemad ei olnud minu sünnist vaimustunud, ka mitte hiljem – kindlasti ei olnud võimalik vaimustust tunda. Ometigi sain ka mina mõne naisega tuttavaks. Mind võrgutati. Minu pärast taheti surra. Minuga koos taheti elada. Minult nõuti lapsi, õrnusi. Ma figureerisin mõne inimese unistustes, minult oodati mõningaid asju, minu seltsis taheti juua kokteile, Mehhikos või mujal. Taheti, et ma oleksin õnnelik.
Aga enne kõiki neid vaimustumisi lasti mul mängida Feydeau näidendis „Käsi möödub”, aastalõpuetenduses, ühte kolijatest. Tummroll. Ma tegin endale häbi, ma tegin endale haiget ja mu langemine nõudis, et ma ei kukuks üksinda. Ma tahtsin ju tugev olla. Mulle oli kooliõuel silma jäänud Frédéric Froment. Üksildane krevetike, prillidega, alumiiniumist prilliraamid, klaasideks pudelipõhjad; selline tüüp, kes unustatakse meelsasti toidupoodi või randa. Tegin talle ettepaneku saada mu sõbraks. Ta vaatas mind ülalt alla, siis naeratas, siiralt liigutatud, ja ma sain enda peale pahaseks. Juba. Tegin talle ettepaneku tulla pärast kooli minu juurde oodet võtma, ja ta nõustus sellise rõõmuga, mis mind veel tänagi vapustab. Läksime läbi Monstrelet’ aia, kuhu mu argpüksus oli teda vedanud.
„Võitle.”
„Vabanda?”
„Võitle, kui sa oled mees.”
Ja juba ma surusin käed rusikasse, valmis teda lööma. Võitle. Kaitse end. Astusin talle lähemale. Ähvardav. Argpüks. Selline argpüks.
„Noh, võitle.”
Tema käed jäid meeleheitlikult keha kõrvale rippu. Minu käsi liikus nagu nool,