Ma reisin üksinda. Самюэль БьоркЧитать онлайн книгу.
oli kolmeteistkümne- ja väikevend kõigest seitsmeaastane. Nii pikalt toas olla ei olnud mõeldav, seega viibisid nad meelsamini väljas.
Tobias aitas väikevennale jaki selga ja kingad jalga, trallitas ja laulis natuke ja trampis kõvasti tagatrepil, kui ta välja läks. Väikevend vaatas teda suurte silmadega, nagu tavaliselt, ta oli harjunud, et vanem vend jändas temaga, tegi kõiki neid valjusid imelikke häälitsusi, tema meelest oli see naljakas, ta armastas uskumatult oma venda, talle meeldis teha kaasa kõiki neid põnevaid asju, mille peale vend tuli.
Tobias läks puukuuri, võttis sealt tüki peenemat köit ja noa. Ta lasi väikevennal joosta enda ees metsa. Neil oli seal salakoht, nii et see ei olnud ohtlik, vend võis vabalt ees joosta lagedale platsile kuuskede vahel, kus neil oli väike onn, väike kodu kodust eemal.
Kui ta onni jõudis, oli väikevend juba istunud vanale madratsile, otsinud välja koomiksid, süvenedes piltidesse ja nendesse uutesse põnevatesse tähtedesse ja sõnadesse, millest ta lõpuks oli pärast suurt vaevanägemist nii koolis kui ka vanema venna väikese abiga hakanud aru saama.
Tobias võttis noa ja valis välja sobiva paju, lõikas selle alt juure pealt maha ja kraapis koore maha. Sellest pidi tulema käepide. See tuleb parem siis, kui koor on maha võetud ja puu saanud veidi kuivada. Ta painutas pajuvitsa põlvede peal ja kinnitas nööri otstesse, uus vibu. Ta pani vibu maha ja läks otsima noolte jaoks sobivat materjali. See ei pruukinud olla paju. Enamik oli kõlbulik. Välja arvatud kuusk, kuusepuul olid väga lõdvad oksad. Ta tuli koos okstega tagasi, need olid sirged ja peenikesed ja neid oli võimalik koorida. Peagi oli neli uut noolt kännu kõrval, millel ta istus.
„Tobias, mis sõna see on?”
Väikevend tuli tatsates välja, koomiks käes.
„Krüptoniit,” seletas Tobias.
„Superman ei talu seda,” noogutas väikevend.
„See on tõsi,” vastas Tobias ja pühkis väikevenna ninaaluse oma kampsuni varrukaga tatist puhtaks.
„Mis sa arvad, kas tuleb hea?”
Tobias tõusis ja pani noole vastu nööri. Ta pingutas vibu ja lasi noolel lennata okste vahele.
„Hiigla hea!” huilgas vend. „Kas sa teed mulle ka?”
„See on sulle,” ütles Tobias ja pilgutas silma.
Väikevennal hakkasid põsed õhetama ja pilk oli soe. Ta tõmbas uue vibu pingule nii hästi, kui oskas, ja sai noole mõne meetri jagu lendama. Ta kiikas Tobiast, kes noogutas kinnitavalt, et lask oli hea, ja läks noolt ära tooma.
„Võib-olla laseksime nende usklike tüdrukute pihta,” ütles väikevend, kui tagasi tuli.
„Mida sa mõtled?” küsis Tobias veidi üllatunult.
„Neid usklikke tüdrukuid, kes on tulnud metsa elama. Võib-olla laseme neid?”
„Me ei lase inimesi,” ütles Tobias ja võttis väikevennal käsivarrest kinni, peaaegu liiga kindlalt. „Ja kust sa tegelikult tead nendest usklikest tüdrukutest?”
„Koolis räägiti,” ütles väikevend. „et meie metsas elavad nüüd usklikud tüdrukud ja nad söövad inimesi.”
Tobias naeris veidi omaette.
„Keegi uus elab metsas, jah,” muigas ta. „Aga need ei ole ohtlikud ja igal juhul ei söö nad inimesi.”
„Miks nad meie koolis ei käi, kui nad siin elavad?” küsis vend suurte silmadega
„Ma ei tea seda päriselt, „vastas Tobias. „Ma arvan, et neil on oma kool.”
Väikevenna nägu läks tõsiseks.
„See on igatahes väga hea, kuna nad ei taha meie koolis käia.”
„Arvatavasti,” ütles Tobias ja pilgutas silma.
„Niisiis, kus sa täna tahad pühvleid lasta?” jätkas Tobias ja silitas väikevennal pead. „Üleval Rundvanni ääres?”
„Arvatavasti,” noogutas väike põnn, tahtis olla venna moodi. „Avatavasti tahan seda.”
„Siis läheme Rundvanni äärde. Kas viitsid tuua selle noole, mille ma kõigepealt lasin, mis sa arvad, kas sa leiad selle?”
Väikevend noogutas.
„Küll ma leian,” ütles ta kavala naeratusega ja jooksis puude vahele.
9
Holger Munch ei tundnud end hästi, kui ta istus väikeses mootorpaadis teel Hitralt veidi kaugemale veel väiksemale saarele. Ta ei olnud merehaige, ei, Holger Munchile meeldis merel käia, aga ta oli just telefoni teel Mikkelsoniga rääkinud. Mikkelson oli äkki nii imelik, ei olnud karm nagu tavaliselt, oli pigem alandlik, soovis Munchile õnne ja ütles, et loodab, et too annab endast parima. Olevat tähtis, et valitsus on selles asjas üksmeelel. Palju emotsionaalset sõnakõlksutamist, mis ei olnud sugugi Mikkelsoni moodi. Munchile ei meeldinud see. Oli täiesti selge, et midagi oli juhtunud. Midagi, millest Mikkelson ei tahtnud Munchiga rääkida.
Munch tõmbas endale jaki tihedamalt ümber ja püüdis sigaretti läita, kui paat popsutas rahulikult fjordisuust merele. Turris juustega noor mees, kes paati juhtis, ei olnud kindlasti politseinik, vaid oli vabatahtlik, ja põhjus, miks ta ei saanud viia Munchi saarele enne kella kaht, oli ebaselge, aga Munch ei viitsinud küsida. Ta oli ainult lühidalt tervitanud kail, küsinud, kas ta teab, kus saar asub. Turris juustega noor mees oli noogutanud ja näidanud. Ainult viisteist minutit paadiga. Rigmori vana elupaik, ta oli elanud seal koos oma pojaga, aga siis oli poeg kolinud Austraaliasse ja Rigmor ei näinud muud võimalust, kui kolida peasaarele. Seejärel oli koht maha müüdud, teadupärast ühele idamaalasele, ühele tüdrukule. Keegi ei teadnud temast kuigi palju, teda oli nähtud paar korda Fillanisse minemas, ilus tüdruk, võib-olla kolmkümmend, pikad mustad juuksed, kogu aeg päikeseprillid ees. Kas ta pidi sinna minema, kas see oli tähtis?
Kõike seda hüüdis noor mees läbi mootorpaadi mürina. Aga Holger Munch, kes ei olnud pärast seda, kui ta oli kaile tulnud, sõnagi lausunud, vaikis endiselt. Ta lasi poisil lobiseda, püüdes samal ajal hoida käelaba tuulevarjuks ja süüdata sigaretti, aga tagajärjetult.
Kui nad saarele lähenesid, kadus väike iiveldus, mida ta oli tundnud pärast vestlust Mikkelsoniga. Talle torkas pähe, et tegelikult näeb ta varsti jälle Miat. Ta oli tema järele igatsenud. Ta oli teda viimati näinud peaaegu aasta tagasi. Puhkekodus. Või hullumajas, või kuidas seda nüüd tänapäeval nimetatakse. Naine ei olnud tema ise, ta peaaegu ei olnud temaga kontakti saanud. Ta oli paar korda püüdnud Miaga nii telefoni kui ka meili teel ühendust võtta, aga vastust ei saanud. Kui ta nüüd nägi oma silmade ees väikest ilusat saart, sai ta ju aru, miks. Naine ei tahtnud, et teda kätte saadaks. Ta tahtis üksi olla.
Mootorpaat sildus väikese kai ääres ja Munch ronis kaldale, mitte nii kergelt kui kümne aasta eest, aga ta ei olnud kaugeltki nii halvas vormis, nagu ta rahva kommentaaride põhjal olema peaks.
„Kas ma ootan või helistate mulle, millal pean teile järele tulema?” küsis turris juustega noor mees, lootuses, et võib-olla saab ta oodata, olla kaasosaline milleski põnevas. Siinmail ei juhtunud just sageli midagi erilist.
„Ma helistan,” ütles Munch lühidalt ja tõstis tervituseks käe otsmikule.
Ta pööras ringi ja vaatas üles maja poole. Jäi nii hetkeks seisma ja kuulis, kuidas mootorpaat kadus ta selja taga üle mere. See oli imekaunis paik. Mial oli hea maitse, selles ei olnud kahtlust. Ta oli enda peitmiseks valinud täiusliku koha. Täiesti isiklik väike saar kaugel meresuus. Kailt viis väike rada üles pisut idüllilise valge maja juurde. Munch ei olnud spetsialist, aga see nägi välja, nagu oleks see ehitatud kunagi viiekümnendatel, võib-olla suvemajaks, mis hiljem ehitati ümber elamuks. Mia Krüger. On hea teda jälle näha.
Tal oli meeles, kui ta esimest korda Miat kohtas. Kohe pärast seda, kui oli loodud eriuurimisüksus, oli talle helistanud Magnar Yttre, vana kolleeg, nüüd politseikooli rektor. Ta ei olnud Yttrega aastaid juttu ajanud, kuid ometi ei olnud tema vana kolleeg raisanud