Meie keemilised südamed. Krystal SutherlandЧитать онлайн книгу.

      „Hola, hombre!” ütles Lola, lehvitades minu suunas pulgakommi hoidvat kätt, ilma arvutiekraanilt pilku tõstmata.

      Ma istusin peatoimetaja laua taha. Panin peatoimetaja arvuti tööle. Logisin peatoimetaja kontole sisse. Nautisin hetkeks seda tunnet, milleni jõudmise nimel olin kaks aastat tööd rabanud.

      See nauding katkestati kiiresti, kui arvutitoolil istuv Grace end minu poole keeras. „Ma ei kirjuta midagi. Selline on kokkulepe. Ei mingeid juhtkirju. Ei mingeid arvamusartikleid. Kui sa tahad midagi öelda, ütle ise. Ma aitan sind kõige muuga, aga ma ei kirjuta ühtegi sõna.”

      Vaatasin silmanurgast La poole, kes püüdis väga keskendunult jätta muljet, nagu ei teeks ta meie vestlusest välja. Voodoo-needuse teooria hakkas aina tõsiselt võetavamana tunduma. „Mulle sobib. Ma tegelikult loodan, et ma ei pea ise ka palju kirjutama. Hink ütles, et mõned üheteistkümnendikud tulevad meile appi.”

      „Ma rääkisin juba Hinkiga. Ma olen peatoimetaja abi. Sa töötasid selle nimel aastaid; see peaks olema sinu saavutus.”