Sügistrummid. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
ning Iani hõigete ja vaimu läbilõikava karjatuse saatel lõrisedes läbi pimeduse. Selja tagant kuulsin prantsuskeelset vandumist – seal jooksis Fergus, pimedas hauakividele komistades ja jalgu ära pekstes tagasi surnuaiale.
Jamie oli tõrviku maha pillanud; see praksus ja sisises tolmusel teel, ähvardades kustuda. Kukutasin ennast põlvili, haarasin tõrviku ja puhusin meeleheitlikult peale, et tuli jumalapärast ei kustuks.
Kisa ja möirged muutusid kõrvulukustavaks, ma tõusin püsti, tõrvik käes, ja nägin, kuidas Ian mässab Rolloga, püüdes teda eemal hoida tolmupilvedes väherdavaist vaevunähtavaist kogudest.
„Arrêtes, espèce de cochon!”10 Pimedusest tormas välja Fergus, viibutades surnuaialt toodud labidat. Nähes, et tema keelamist ei kuulata, läks ta ligi ja virutas sellega sissetungijale tuhmi kolksuga vastu pead. Siis pöördus ta Iani ja Rollo poole.
„Ja sina jää kah vait!” käratas Fergus koerale ning ähvardas teda labidaga. „Pead kohe lõuad, loll loom, või ma löön sul pea lõhki!”
Rollo jäi kõhklema ja paljastas oma muljetavaldava hammasterea, mille ma tõlkisin umbkaudu küsimuseks: „Sina ja kes veel?”, kuid hävingust päästis ta Ian, kes võttis koeral kõvasti kaela ümbert kinni ja lämmatas järgmised märkused juba eos.
„Kust see veel tuli?” küsis Ian hämmeldunult. Ta ajas kaela õieli, püüdes Rollot lahti laskmata selgust saada, kes seal maas lamab.
„Põrgust,” kostis Fergus lühidalt. „Ja ma kavatsen ta sinna kohe tagasi saata.” Ta värises šokist ja pingutusest; tõrvikuvalgus peegeldus tuhmilt tema konksul, millega ta paksu musta juuksesalgu silmilt lükkas.
„Mitte põrgust, vaid tapalavalt. Kas sa ei tunne teda siis ära?”
Pükse tolmust puhtaks kloppides ajas Jamie end aeglaselt püsti. Ta hingeldas ja oli mustaks saanud, kuid paistis olevat vigastamata. Ta korjas üles mahakukkunud taskuräti ja vaatas rätiga nägu pühkides ringi. „Kus Duncan on?”
„Siin, Mac Dubh,” torises keegi vankri esiotsa juurest. „Obustele ei meeldind Gavin algusest peale ja mõte, et ta veel üles ka tõuseb, ajas nad päris ulluks. Ja tõtt-öelda,” lisas ta ausalt, „olin ma ise kah pisut irmul.” Ta silmitses maas lebavat kogu pahaselt ja patsutas üht peru hobust kõvasti kaelale. „Ahh, see pole ju muud kui üks tolgus, luaidh,11 jätke nüüd see korskamine, eks?”
Olin tõrviku Ianile andnud ja külalise kõrvale põlvitanud, et tema vigastust uurida. See paistis kerge olevat, mees juba liigutas. Jamiel oli õigus – see oli mees, kes põgenes hommikul võlla alt. Noorepoolne, umbes kolmekümnene, tugev ja lihaseline, juuksed higised ja sassis ning mustust täis. Ta lehkas vangla järele – see oli pikaaegse hirmu lõhn, terav nagu muskus. Mõni ime.
Võtsin mehel käsivarre alt ja aitasin ta istuli. Ta oigas ja katsus tõrvikuvalgel silmi kissitades käega pead.
„Kuidas teiega on?” küsisin.
„Südamest tänades, proua, aga on olnud paremaid hetki.” Tal oli kerge iiri aktsent ja pehme sügav hääl.
Rollo, kelle ülahuul oli parajasti nii palju kõrgemale tõstetud, et lasta paista kurjakuulutaval silmahambal, surus nina võõra kaenla alla, tõmbas siis pea järsult tagasi ja aevastas kõlavalt. Meesteringist käis läbi vaikne naeruvabin ja pinge andis hetkeks järele.
„Kaua sa vankris olid?” nõudis Duncan.
„Pärastlõunast saati.” Mees ajas end vastumeelselt põlvili, hoobi järelmõjul veel natukene tuikudes. Ta katsus uuesti pead ja krimpsutas nägu. „Oh jessukene! Ronisin sinna kohe pärast seda, kui prantslane oli vaese vana Gavini pardale hiivanud.”
„Kus sa enne seda olid?” küsis Ian.
„Võllavankri all. Mõtlesin, et see on ainus koht, kuhu nad ei vaata.” Ta tõusis vaevaliselt püsti, sulges tasakaalu otsides silmad ja tegi jälle lahti. Need kumasid tõrvikuvalgel heleroheliselt nagu madal meri. Nägin, kuidas nende pilk näolt näole libises ja lõpuks Jamiel peatus. Mees kummardas, hoides pead ettevaatlikult.
„Stephen Bonnet. Teie teenistuses, söör.” Ta ei sirutanud tervituseks kätt ja seda ei teinud ka Jamie.
„Härra Bonnet,” noogutas Jamie tahtlikult ilmetul näol vastuseks. Ma ei mõistnud päriselt, kuidas ta suutis säilitada ülemuse hoiaku, endal jalas vaid niisked ja määrdunud püksid, kuid suutis. Ta vaatas võõra üle, pannes tähele iga viimase kui üksikasja.
Bonnet oli „ilus sirge poiss”, nagu maainimesed ütlevad: pika, tugeva kehaehituse ja kummis rinnaga, näojooned nurgelised, kuid oma tahumatuses ka kenad. Mõni toll lühem kui Jamie, vaba hoiakuga, ja oli raskuse päkkadele viinud, rusikad aga võitlusvalmilt kergelt rusikasse tõmmanud.
Ning rusikavõitlus ei olnud talle võõras, kui otsustada kõvera nina ja suunurgas paistva väikese armi järgi. Need väikesed vead ei kahjustanud vähimalgi määral tema loomalikku külgetõmbavust; ta kuulus nende meeste hulka, kes naisi lennult võluvad. Mõningaid naisi, lisasin mõttes juurde, kui ta oma kalkuleeriva pilgu mulle suunas.
„Millise kuriteo eest teid surma mõisteti, härra Bonnet?” küsis Jamie. Ta poos oli hooletu, kuid pilk valvas, mis meenutas mulle vägisi Bonnetit. Niimoodi, kõrvad lidus, vahivad üksteist isased koerad, enne kui otsustavad, kas asuda purelema või mitte.
„Salakaubaveo eest,” vastas Bonnet.
Jamie ei vastanud, kuid kallutas kergelt pead. Üks kulm kerkis küsivalt.
„Ja mereröövlina.” Lihas Bonneti suu juures võpatas. Oli see nurjunud katse naeratada või tahtmatu hirmuvärin?
„Ja kas te olete nende kuritegude sooritamise käigus kedagi tapnud, härra Bonnet?” Jamie nägu oli ilmetu, vaid pilk endiselt terav. Mõtle kaks korda järele, ütles see pilk selgelt. Või koguni kolm korda.
„Mitte kedagi sellist, kes poleks kõigepealt üritanud mind tappa,” vastas Bonnet. Need sõnad lausuti kergel toonil, peaaegu muuseas, kuid tugevalt rusikasse tõmbuv käelaba tunnistas nad valeks.
Mulle hakkas koitma, et Bonnet tunneb ennast nagu kohtunike ees, nii nagu ta kord juba nende ees oli seisnud. Ta ei võinud kuidagi teada, et meile oli garnisonisõdurite lähedus peaaegu sama vastumeelne kui talle.
Jamie vaatas Bonnetile pikalt otsa, uurides teda võbeleval tõrvikuvalgel, noogutas siis ja astus pool sammu tagasi.
„Minge siis pealegi,” ütles ta vaikselt. „Me ei ohusta teid kuidagi.”
Bonnet ohkas kuuldavalt; nägin, kuidas ta suur keha kergendunult lõdvenes ja õlad odava linase särgi all madalamaks vajusid.
„Suur tänu,” ütles ta. Ta pühkis käega üle näo ja ohkas uuesti. Rohelised silmad libisesid minult Fergusele, Ferguselt Duncanile ja tagasi. „Aga ehk aitate mind?”
Duncan, kes oli Jamie sõnade peale ennast lõdvaks lasknud, mühatas imestunult.
„Aitame sind? Varast?”
Bonnet heitis talle kiire pilgu. Rauast kaelavõru mustav vööt tekitas õudse mulje, nagu hõljuks tema vigastatud pea paari tolli kõrgusel õlgade kohal.
„Aidake mind,” kordas ta. „Täna öösel on sõdurid teede peal väljas – mind püüdmas.” Ta osutas vankrile. „Teie saaksite mind neist mööda viia … kui tahaksite.” Ta pöördus uuesti Jamie poole, ajas selja sirgu ja tõmbas õlad tagasi. „Söör, ma palun teie abi teie sõbra Gavin Hayesi nimel, kes oli ka minu sõber, ja samuti varas nagu minagi.”
Mehed silmitsesid teda hetke vaikides, seedides kuuldut. Fergus vaatas küsivalt Jamie poole; otsus oli tema teha.
Kuid Jamie, olles pikalt ja kaalutlevalt Bonnetit uurinud, pöördus hoopis Duncani poole.
„Mis sina arvad, Duncan?” Duncan uuris nüüd Bonnetit sama moodi kui Jamie ja noogutas lõpuks.
„Gavini
Pea kinni, siga niisuke! (pr k).
Umbes: nii-öelda (gaeli k).