Sügistrummid. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
moona kaasa panema ja ta teele saatma, ja siis veel hobused kuivaks nühkima ning kammitsasse panema.”
Õhutemperatuur polnud päikeseloojangust saadik peaaegu üldse langenud, kuid vee lähedal tundus õhk siiski värskem ja ma tundsin ennast veidi erksamalt.
„Ma ei saa enne magada, kui olen ujumas käinud,” ütlesin niiskusest läbi imbunud pihikut rindadest eemale tõmmates. „Tunnen ennast kohutavalt.” Higised juuksed kleepusid meelekohtadele, ihu tundus räpane ja sügeles. Mustav vesi paistis olevat jahe ja kutsuv. Jamiegi vaatas seda igatsevalt ja näpitses oma kortsus kraed.
„Raske seda sulle ette heita. Aga ole ettevaatlik; Bonnet ütleb, et see jõgi on keskelt piisavalt sügav, et ketš võib sisse sõita, ja tõus ja mõõn ulatuvad siiani; vool on tugev.”
„Ma hoian kalda ligi.” Näitasin allavoolu, kus väike maanina tähistas jõekäänakut, mida piirasid kuuvalguses hõbejalt kumavad pajud. „Näed seda? Seal peaks olema midagi vannitaolist.”
„Jajaa. Ole siis ettevaatlik,” kordas ta ja pigistas hüvastijätuks mu küünarnukki. Kui minema hakkasin, kerkis mu ette suure kahvatu kogu. See oli meie äsjane külaline, üks püksisäär kuivanud verega koos.
„Teie teenistuses, proua,” ütles ta mulle vigastatud jalast hoolimata aupaklikult kummardades. „Kas võin teiega nüüd jumalaga jätta?” Ta oli natuke lähemal, kui mulle meeldinuks ja ma surusin alla soovi taganeda.
„Jah, võite,” ütlesin ma ja noogutasin talle, lükates tagasi üksiku juukseloki. „Õnn kaasa, härra Bonnet.”
„Tänan teid lahkete soovide eest, proua,” vastas ta vaikselt. „Aga olen aru saanud, et oma õnne sepp on mees ikka enamasti ise. Head ööd, proua.” Ta kummardas veel korra ja kõndis tugevasti longates minema, nagu mõne haavatud karu vaim.
Jõevulin mattis kinni enamiku tavalistest ööhäältest. Nägin, kuidas üle veel peegelduva kuuvalgusraja vilksatas nahkhiir, küttides silmaga nähtamatuid putukaid, ja taas öösse kadus. Kui pimedas veel keegi hiilis, siis tegi ta seda vaikselt.
Jamie mühatas vaikselt omaette.
„Ausalt öelda on mul selle mehe suhtes mõned kahtlused küll,” ütles ta nagu vastuseks küsimusele, mida ma polnud esitanud. „Saan vaid loota, et olin lihtsalt haleda südamega, mitte haleda peaga, kui teda aitasin.”
„Sa ju ei saanud teda jätta timukale,” ütlesin ma.
„Oh, oleksin saanud küll,” vastas ta mu üllatuseks. Ta märkas mu pilku ja muigas, pilklik huulekõverdus vaevu pimeduses paistmas.
„Tead, inglismann, ega kroonu alati ka valesid mehi ei poo,” ütles ta. „Sagedamini on ikka nii, et too vennike seal köie teises otsas on oma koha ära teeninud. Ja mulle ei meeldiks põrmugi mõte, et olen mõne võllaroa pakku aidanud.” Ta kehitas õlgu ja pühkis juuksed silmilt.
„Nojah, aga nüüd on see tehtud. Mine nüüd kümblema, inglismann, ma tulen sulle kohe järele, kui saan.”
Tõusin kikivarvule, et teda suudelda, ja tundsin, et ta naeratab. Mu keel puudutas küsivalt ta suud ja vastuseks hammustas ta õrnalt mu alahuult.
„Kas sa jõuad magamaminekuga pisut oodata, inglismann?”
„Nii kaua kui vaja,” kinnitasin. „Aga tee kiiresti, eks?”
Pajudealuse maanina otsas oli lapike haljast muru. Võtsin ennast aeglaselt riidest lahti, nautides meretuule puhumist juba läbi niiske särgi ja sukkade ning lõplikku vabanemist, kui viimased riidetükid maha pudenesid, jättes mind alasti öösse.
Astusin ettevaatlikult vette. See oli üllatavalt jahe, sooja ööõhuga võrreldes lausa külm. Põhi oli enamasti mudane, kuid juba jardi kaugusel kaldast asendus see peene liivaga.
Ehkki jõgi allus tõusu ja mõõna vaheldumisele, olime omadega nii kõrgel ülesvoolu, et vesi oli värske ning mage. Jõin seda ja uhasin näkku ning pesin kurgu ja nina tolmust puhtaks.
Kahlasin poole reieni sisse, pidades meeles Jamie hoiatust hauakohtade ja hoovuste eest. Pärast tapvat päevapalavust ja lämbet ööd mõjus paljast nahka puudutav jahedus kirjeldamatu kergendusena. Võtsin ühe kamalutäie vett teise järel ja viskasin näole ning rindadele; veepiisad veeresid mööda mu kõhtu alla ja kõditasid mind jalgade vahelt.
Tundsin alanud tõusu jõudu, mis surus vastu mu sääri ja mind vaikselt kalda poole lükkas. Aga ma ei olnud selleks veel valmis. Mul ei olnud seepi, kuid ma laskusin põlvili, loputasin selge mustava veega mitu korda juukseid ja hõõrusin keha peenikese liivaga, kuni tekkis tunne, et nahk on õhukene ning punetab.
Lõpuks ronisin kivisele kaldale ja jäin lõdvalt lebama nagu näkk kuupaistel, lastes päevast soojust õhkaval kivil ning soojal õhul hellitada oma mahajahtunud keha. Kammisin oma paksud lokkis juuksed sõrmedega läbi, nii et veetilgad lendasid. Märg kivi lõhnas nagu peen ja torkiv vihm.
Olin väga väsinud, kuid ühtlasi eluvaimu täis, ja viibisin selles poolteadvuseta olekus, kus mõtted aeglustuvad ja põgusad füüsilised aistingud suureks paisuvad. Vedasin oma paljaid jalgu aeglaselt üle liivakivist aseme, tundes mõnu õrnast kraapimisest, ja libistasin käe kergelt reie siseküljele, tekitades käejäljes kananaha.
Mu rinnad kerkisid kuuvalgusele vastu – jahedad valged kuhilad, kaetud läbipaistvate piiskadega. Silitasin üht nibu ja jälgisin, kuidas see ise jäigaks tõmbus, ajades end püsti nagu võluväel.
See on üldse üks nõiduslik koht, mõtlesin ma. Öö oli vaikne, kuid siin valitses selline lõõgastunud meeleolu, nagu soojas merevees hulpides. Ranna läheduses oli taevas selge ja tähed särasid mu pea kohal nagu teemandid, heites teravat, eredat valgust.
Vaikne sulpsatus sundis mind jõe poole vaatama. Veepinnal polnud näha muud kui tähistaeva õrna sädelust, mis nägi välja nagu ämblikuvõrku takerdunud jaaniussid.
Kuid siis nägin, kuidas jõe keskel kerkis veepinnale suur pea, vesi nõrgumas suurelt koonult. Rollo lõugade vahel siputas kala; korraks vilksatasid tema hõbedased soomused, kui koer ägedalt peaga rapsas, et murda kala selgroog. Siis ujus tohutu krants aeglaselt vastaskaldale, raputas kasukast vee välja ja lonkis minema, sätendav õhtusöök lõdvalt lõugade vahel rippumas.
Siis peatus koer veel korraks, vaatas mulle otsa ja karvakrae raamis tema kollasid silmi ning säravat kala. Nagu mingi primitivistlik maal, mõtlesin ma; midagi Rousseau’lt, kaasa arvatud kontrast metsiku looduse ja täieliku vaikuse vahel.
Seejärel krants kadus ja vastaskaldal polnud enam muud näha kui puud, mille taga võis peituda mis tahes. Aga mis seal tegelikult on? küsisin endalt. Järgmised puud, vastas see ajusagar, kus peitus loogika.
„Ja palju muudki,” pomisesin salapärasesse pimedusse vaadates. Tsivilisatsioon – isegi see primitiivne tsivilisatsioon, millega olin harjuda jõudnud – ei olnud enamat kui peenike viirg mandri serval. Kahesaja miili kaugusel mererannast polnud ei linnu ega talusid. Ja sealt edasi tuli kolm tuhat miili … mida? Metsikut maad loomulikult, ja ohte. Ja seiklusi – ning vabadust.
See oli lõpuks vaba maailm, vaba hirmust ja täis rõõmu, sest nüüd me olime Jamiega koos kogu eluks, mis meile veel antud. Lahkumised ja kurbus olid seljataga. Isegi mõte Briannale ei tekitanud ülemäärast kahetsust – ma igatsesin ta järele väga ja mõtlesin ta peale pidevalt, kuid teadsin, et ta on turvaliselt omas ajas ja see teadmine aitas taluda tema puudumist.
Lasin end tagasi kivile, sinna lõksu jäänud soojus kiirgas mu kehasse, tundsin rõõmu lihtsalt elus olemisest. Veetilgad rindadel kuivasid mu pilgu all, taandudes kõigepealt niisketeks laikudeks ja haihtudes seejärel hoopiski.
Vee kohal sõelusid kihulaseparved; ma ei näinud neid, kuid teadsin kalade lupsulöömise järgi, kes neid õhust püüda üritasid, et nad on seal.
Putukad olid meid piinanud kõik see aeg. Uurisin Jamie ihu igal hommikul üksipulgi läbi, korjates kortsudest aplaid puuke ja sametlesti, ning võidsin mehi rohke purustatud mündi- ja tubakalehtede mahlaga. Tänu sellele ei õginud poolvarjulise metsa all