Sügistrummid. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
väljavaatest vaimustuses, kuid Jamie oli kindlalt pähe võtnud oma maailmarändurist õepoeg esimesel võimalusel Šotimaale tagasi saata. Muude põhjuste kõrval oli just see asjaolu meid Georgiast, kus me juhuse tahtel kahe kuu eest esmakordselt Ameerika pinnale astusime, Charlestoni toonud.
Kui kõrtsist möödusime, astus sealt parajasti välja kasimata kõrtsitüdruk kausitäie mingi lurriga. Jamiet märgates jäi ta seisma, kauss puusale surutud, kergitas kulmu ja saatis talle toruhuulse naeratuse. Jamie möödus talle pilku heitmata, järgides vaid oma sihti. Tüdruk lõi pea kuklasse, viskas lurri trepi kõrval magavale seale ja marssis sisse tagasi.
Jamie pidas korraks kinni, et kammida pilguga kõrguvate laevamastide rida, ja ma astusin ta kõrvale. Ta kohendas hajameelselt püksiesist, kergendades kandamit, ja ma võtsin ta käsivarrest.
„Perekonnajuveelid kindlas kohas?” küsisin pominal.
„Ebamugavad, aga kindlas kohas,” kinnitas ta. Ta näppis nägu krimpsutades püksiklapi paela. „Aga vist oleks targem olnud, kui ma nad tagumiku vahele oleks peitnud.”
„Parem sina kui mina, sõbrake,” vastasin muiates. „Mina riskiksin pigem röövimisega.”
Sest perekonnajuveelid need olid. Orkaan oli meid Georgia rannale paisanud – läbimärjad, närudes, puupaljad, kui välja arvata peotäis suuri ja kallihinnalisi vääriskive.
Lootsin, et Bonnie Mary kapten peab Jared Fraserist piisavalt lugu, et võtta Ian stjuuardiks, sest kui mitte, siis läheb meil tema kojusaatmine raskeks.
Teoreetiliselt sisaldasid Jamie paun ja minu tasku väikest varandust. Praktikas võinuks nad olla ka rannakivid, kuniks nad kuulusid meile oma algkujul. Ehkki vääriskivid on lihtne ja kompaktne moodus varanduse transpordiks, on nende tagasi rahaks vahetamine keeruline.
Lõunaosariikides tehti enamik tehinguid bartertehingutena – ja kui mitte, anti kauba eest kas võlapabereid või jõukale pankurile või kaupmehele esitatavaid arveid. Ning jõukas pankur oli Georgias haruldane taim; selline, kes tahtnuks oma kapitali mahutada kalliskividesse, veel haruldasem. Jõukas riisikasvataja, kelle juures me Savannah’s peatusime, kinnitas meile, et tal on vaevalt kahe naelsterlingi jagu sularaha – ja kogu koloonias võis käibel olla kokku vaid kümnekonna naela väärtuses kulda ja hõbedat.
Ka ei avanenud mingit võimalust mõnd kivi maha müüa neil lõputuil soolamadalikel ja männimetsades, mida me läbisime teel põhja. Charleston oli esimene linn meie teel, mis oli nii suur, et siin võis leiduda mõni kaupmees või pankur, kes ehk aitab meil üles sulatada mingi osa meie külmutatud aktivatest.
Ehkki suvises Charlestonis ei peaks miski kauaks külmunuks jääma, mõtlesin ma. Mööda mu kaela voolasid higinired ja särk pihiku all oli kortsus ning ihule kleepunud. Isegi nii sadama lähedal polnud sel kellaajal mingit tuuleõhku ja kuuma tõrva, surnud kala ning higistavate tööliste lehk tahtis ära lämmatada.
Vastuväidetest hoolimata oli Jamie andnud ühe kalliskivi härra ja proua Olivierile, headele hingedele, kes meid enda juurde võtsid, kui me pärast laevahukust pääsemist peaaegu et nende läve ees kaldale jõudsime, et mingilgi moel neid nende külalislahkuse eest tänada. Vastutasuks olid nad meile andnud vankri, kaks hobust, reisiriided, toitu tee peale ja pisut raha.
Sellest oli alles kuus šillingit ja kolm penni mu taskus, ning see moodustas kogu meie rahatagavara.
„Tule siia, onu Jamie,” ütles Ian kõrvale pöörates ja onule innukalt viibates. „Ma tahan sulle midagi näidata.”
„Mida siis?” päris Jamie, trügides läbi higistavate orjade vahelt, kes laadisid ankrus kaubalaevale tolmuseid indigokamakaid. „Ja kust sa selle said – mis see ka poleks? Sul pole ju raha, või mis?”
„Ei, ma võitsin selle täringumängus,” kostis vastuseks vaid Iani hääl, sest ta ise oli viljavankri taha kadunud.
„Täringumängus! Ian, jumala pärast, sa ei tohi mängida, kui sul pole endal pennigi hinge taga!” Mu käsivarrest kinni hoides kündis Jamie läbi rahvahulga, et õepojale järele jõuda.
„Sa ise teed seda pidevalt, onu Jamie,” tähendas poiss ja jäi meid järele oodates seisma. „Sa oled seda teinud igas trahteris ja kõrtsis, kus me ööbisime.”
„Jessas, Ian, need on kaardid, mitte täringud! Ja ma tean, mida ma teen!”
„Mina ka,” vastas Ian rahulolevalt. „Ma ju võitsin, eks?”
Jamie pööritas silmi taeva poole ja kogus kannatust.
„Jumal küll, Ian, mul on hea meel, et sa koju sõidad, enne kui sul pea lõhki lüüakse. Lubad mulle, et sa meremeestega ei mängi? Laeval ei ole sul nende eest kuskile põgeneda.”
Ian ei kuulanud teda; ta oli jõudnud mingi poollagunenud sõrestiku juurde, mille ümber oli seotud jäme köis. Ta peatus ja pöördus näoga meie poole, osutades olendile oma jalgade juures.
„Näete? See on koer,” ütles ta uhkelt.
Astusin kiirelt Jamie selja taha ja haarasin ta käsivarrest.
„Ian,” ütlesin ma, „see ei ole koer. See on hunt. See on üks kuradima suur hunt ja ma arvan, et sa peaksid temast eemale tõmbama, enne kui ta sul pool perset ära hammustab.”
Hunt keeras kõrva hooletult minu suunas, loobus siis ja keeras kõrva tagasi. Ta jäi kuumast lõõtsutades istuma, suured kollased silmad ainiti Ianil, mida inimene, kes pole hunti varem näinud, võinuks pidada andumuseks. Aga mina olin.
„Nad on ohtlikud loomad,” sõnasin ma. „Nad löövad sulle esimesel võimalusel hambad sisse.”
Mind kuulamata kummardus Jamie looma uurima.
„Aga päris hunt see ju ometi ei ole, või mis?” Tema hääles kõlas huvi ja ta sirutas rusika niinimetatud koera nina ette, et too saaks tema sõrmenukke nuusutada. Sulgesin silmad, arvates, et kohe järgneb amputatsioon. Kuna ma karjatusi ei kuulnud, tegin need jälle lahti ja nägin, et Jamie on kükakile lasknud ja piilub looma ninasõõrmeisse.
„Kena loom, Ian,” ütles ta, sügades elajat omamehelikult lõua alt. Kollased silmad tõmbusid kergelt pilukile, mis tähendas kas rahulolu, valvelolekut või – mis minu meelest kõige tõenäolisem – kavatsust Jamiel nina peast hammustada. „Aga hundist suurem; pea ja rind on laiemad ja jalad tükk maad pikemad.”
„Tema ema oli iiri hundikoer,” ütles Ian, kes oli Jamie kõrvale kükitanud ja tohutut hallikaspruuni selga paitades õhinal selgitusi jagama asunud. „Too läks kuumaga jooksu, pages metsa, ja kui tagasi tuli, ootas kutsikaid …”
„Ahaa, või nii.” Jamie võttis gaelikeelseid hellitussõnu öeldes kätte elaja karvase käpa ja silitas seda. Kõverad mustad küüned olid oma kaks tolli pikad. Loom sulges pooleldi silmad ja nõrk tuul pani tema paksud kaelakarvad lainetama.
Vaatasin Duncani poole, kes kergitas vastuseks kulmu, kehitas kergelt õlgu ja ohkas. Duncan ei hoolinud koertest.
„Jamie …” hakkasin ütlema.
„Balach Boidheach,”2 lausus Jamie hundile. „Oled kena poisu, mis?”
„Mida ta sööma hakkab?” küsisin võib-olla valjemini, kui vaja olnuks.
Jamie lõpetas looma silitamise.
„Aa,” ütles ta. Ta silmitses kollasesilmset olendit mõningase kahetsusega. „Tjah.” Tõusis püsti ja vangutas vastumeelselt pead.
„Ian, ma kardan, et sinu kallil tädil on õigus. Kuidas me teda toitma hakkame?”
„Oh, sellega pole muret, Jamie-onu,” kinnitas Ian. „Ta kütib ise.”
„Siin?” Vaatasin sadamaaitu ja krohvitud poehoonete rivi nende taga. „Keda ta kütib, väikseid lapsi või?”
Ian näis veidi solvuvat.
„Muidugi mitte, tädi. Vaid kala.”
Enda ümber kolme skeptilist nägu nähes
Kena poisu (gaeli k).