Sügistrummid. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
siis poisil teisi lüpsma hakata ja läks ise kadund lehma otsima.”
Ta veeretas tinakruusi aeglaselt pihkude vahel ja põrnitses tumedat õlut, nagu näinuks sellel peegeldumas ööpimedaid Šotimaa mägesid ja orgudesse voolavat sügisest udu.
„Ta läks natuke aega, kuni maja enam ei paistnud. Ta vaatas üle õla, aga valgustatud akent enam ei näinud, ja kuulda polnud kah muud kui ainult tuule ulumist. Ilm oli külm, aga ta läks edasi, läbi pori ja kanarbiku, ning kuulis, kuidas jää jalgade all krõgiseb.
Siis nägi ta läbi udu väikest salu, mõtles, et ehk on lehm puude alla varju läinud, ja hakkas selle poole minema. Rääkis, et need olid kased, täiesti raagus, aga oksad nii tihedalt läbisegi, et pidi kummargile tõmbama, et okste alt läbi pugeda.
Salu sees sai ta aru, et see polegi lihtsalt salu, vaid puudering. Tema ümber olid suured kõrged puud, korrapäraste vahedega, ja nendes vahedes väiksemad, nagu selleks, et tekiks tihe puudemüür. Ja ringi keskel oli kividest hauakääbas.”
Kuigi kõrtsis oli palav, tekkis mul tunne, nagu nõrguks mööda mu selgroogu alla jäine külmus. Olin neid muistseid kivikangruid Šoti mägedes küllalt näinud ja mulle olid nad isegi päevaajal õudsed.
Jamie mekkis õlut ja pühkis meelekohalt higinire.
„Gavinil hakkas õige kõhe. Sest ta teadis seda kohta – kõik teadsid, ja hoidsid eemale. See oli kummaline koht. Ja hämaras ja külmaga paistis ta veel hullem kui päise päeva ajal. Vana kääbas, selline kiviplaatidest, väiksemad kivid ümber, ja tema ees haigutas hauakambri sissepääs.
Gavin teadis, et sellisesse kohta ei tohiks üldse tulla, ja temal ei olnud mingit kõvemat kaitsjatki kaasas. Ainsana oli tal puust rist kaelas. Eks ta siis lõi sellega risti ette ja hakkas tagasi tulema.”
Jamie pidas vahet ja võttis lonksu õlut.
„Aga kui ta kääpa juurest eemaldus,” ütles ta vaikselt, „kuulis ta selja taga samme.”
Nägin, kuidas Iani kõrisõlm lõnksatas. Ta sirutas käe masinlikult oma õllekruusi järele, pilk ainiti onu peal.
„Ta ei vaadanud tagasi,” jätkas Jamie, „vaid kõndis edasi. Sammud tulid järele, samas rütmis, samm sammu järel, kogu aeg. Siis ta jõudis rabasse, kust nõrgub vett, ja see oli jääs, sest ilm oli nii külm. Ta kuulis, kuidas jää jalge all ragiseb ja kuidas see muudki raks ja raks teeb selja taga ka.
Ta läks muudkui edasi läbi külma ja pimeda öö ning otsis pilguga koduakent, kuhu naine oli küünla pannud. Aga akent ei paistnud ega paistnud ja ta hakkas kartma, et on kanarbiku ja pimedate mägede vahele ära eksinud. Ja kogu aeg tulid sammud talle järele, ta kuulis neid selgesti.
Lõpuks ta ei pidanud enam vastu, võttis kaelaristist kinni ja pööras karjudes ringi, et selgust saada, mis või kes see siis lõpuks on.”
„Ja mida ta nägi?” Iani pupillid olid õllest ning põnevusest pärani. Jamie vaatas poisi, seejärel Duncani poole ja noogutas viimasele, et see jutujärje üle võtaks.
„Ta ütles, et see oli nagu inimene, aga ilma kehata,” jätkas Duncan poolihääli. „Üleni valge, nagu oleks udust tehtud. Aga seal, kus oleks pidand silmad olema, suured augud, tühjad ja mustad, nagu selleks, et Gavinilt hing seest välja kiskuda.”
„Aga Gavin hoidis risti näo ees ja palvetas kõva häälega Neitsi Maarja poole,” rääkis jälle Jamie, nõjatudes pingsalt ettepoole, ja õrn tulevalgus maalis ta profiili kuldseks. „Ja see olend ei tulnud lähemale, vaid seisis paigal ja vahtis teda. Siis ta hakkas tagurpidi minema, sest ta ei julgenud ennast enam ringi pöörata. Läks tagurpidi, komistas ja libastus, kartes kogu aeg, et kukub mõnesse ojja või kaljult alla ja murrab kaela, aga seljaga selle külmkinga poole olla tundus veel hirmsam.
Ta ei osanud öelda, kui kaua ta nii läks, aga igatahes olid tal jalad väsimusest juba värisema hakanud, kui ta lõpuks läbi udu tulukest nägi, ja see oli ta enda maja, küünal akna peal. Ta karjatas rõõmust ja pööras näoga ukse poole, aga külm olend oli kiirem, lipsas tast mööda ja jäi tema ja ukse vahele seisma.
Naine oli teda oodanud ja nii kui tema karjatust kuulis, tuli ukse peale. Gavin hüüdis, et ta välja ei tuleks, vaid tooks jumalapärast mõne püha asja, millega tannasq minema peletada. Välgukiirusel haaras naine voodi alt poti ja mirdipärja, sellise punase ja musta lõngaga kokku seotud, mis ta oli teinud lehmade õnnistamiseks. Ta läigatas vett vastu ukseposte ja külmking kargas ülesse, kaksiratsa uksesilluse peale. Gavin jooksis alt sisse, kindlustas ukse ära ja oli koidikuni naise kaisus. Nad jätsid küünla terveks ööks põlema ja Gavin Hayes ei läinud enam kunagi pärast päikeseloojangut kodust välja – kuni ta prints Tearlachi5 eest sõtta läks.”
Isegi Duncan, kes seda lugu teadis, ohkas, kui Jamie lõpetas. Ian lõi risti ette, vaatas siis häbelikult ringi, aga nähtavasti ei olnud keegi seda märganud.
„Nii et nüüd on Gavin pimedusse läinud,” lausus Jamie tasa. „Aga meie ei jäta teda pühitsemata mulda.”
„Kas nad lehma leidsid üles?” küsis Fergus oma tavalise asjalikkusega. Jamie liigutas kulmu, et Duncan vastaks.
„No neh, üles ikka. Järgmine hommik oli vaene loom käes, sõrad pori ja kive täis, silmad pahupidi ja suu vahus, küljed köhast lõhkemas.” Ta vaatas järgemööda minu, Iani ja uuesti Ferguse otsa. „Gavin ütles,” sõnas ta rõhuga, „et loom nägi välja, nagu oleks ta põrgus ära käinud.”
„Taevane arm!” Ian võttis suure lonksu õlut ja ma tegin sedasama. Nurgas üritas purjutajate seltskond teha üht ringi Kapten Kõue, aga purskas ikka ja jälle abitult naerma.
Ian pani kruusi lauale.
„Mis neist sai?” küsis ta mureliku näoga. „Gavini naisest ja pojast?”
Jamie pilk ristus minu omaga ja käsi puudutas mu reit. Ilma et mulle oleks öeldud, teadsin ma, mis juhtus Hayesi perekonnaga. Ja ilma Jamie julguse ja jonnakuseta oleks seesama juhtunud tõenäoliselt ka minu ja meie tütre Briannaga.
„Gavin ei saanudki teada,” kostis Jamie vaikselt. „Ta ei kuulnud oma naisest enam kunagi – too võis olla nälga surnud, võib-olla külma kätte surema aetud. Poiss võitles koos temaga Cullodeni all. Alati, kui mõni Cullodeni veteran meie kongi saabus, küsis Gavin: „Äkitselt oled näinud üht vahvat poissi, Archie Hayes, umbes nii pikka?”” Ta näitas masinlikult Hayesi žesti matkides enam-vähem viie jala kõrgusele põrandast. „„Umbes neljateistkümnene,” uuris siis Gavin edasi, „rohelise pleedi ja väikese kullatud prossiga.” Aga meile ei sattunud ühtki, kes oleks poissi näinud – ei langemas ega elusana põgenemas.”
Jamie rüüpas õlut, pilk kahel Briti ohvitseril, kes olid sisse astunud ja nurgalauas istet võtnud. Väljas oli pimedaks läinud ja mehed olid silmanähtavalt teenistusest vabad. Nende nahkkraed olid palavuse tõttu lahti ja nad kandsid vaid külmrelvi, mis välkusid kuue vahelt; hämaruses paistsid need peaaegu mustadena, välja arvatud siis, kui tulevalgus neilt punaselt vastu läigatas.
„Vahel ta lootis, et poiss sattus vangi ja saadeti Ameerikasse,” ütles ta. „Nagu Gavini vend.”
„Aga see peaks kuskil kirjas olema?” arvasin ma. „Olid neil … on neil selle kohta nimekirjad?”
„Olid küll,” ütles Jamie endiselt sõdureid silmitsedes. Ta suunurka ilmus vaevumärgatav kibe naeratus. „Üks selline nimekiri päästis pärast Cullodenit mu elu, kui nad enne mahalaskmist mu nime küsisid, et see siis kirja panna. Aga Gavini sugusel mehel poleks mingil juhul avanenud võimalust inglaste nimekirju näha. Ja kui olekski avanenud, siis ma arvan et ta poleks neid vaadanud.” Ta vaatas minu poole. „Kas sina tahaksid kindlalt teada, kui see oleks sinu laps?”
Raputasin pead, Jamie muigas ja pigistas mu kätt. Meie laps oli vähemalt kindlas kohas. Ta tõstis kruusi, kummutas tühjaks ja viipas kõrtsitüdrukule.
Tüdruk tõi söögid, tehes laua ümber suure ringi, et hoida eemale Rollost. Loom lebas liikumatult
St Charles Stuarti.