Saaremaa 1944. Mart LaarЧитать онлайн книгу.
pani Saaremaa vallutajatele vastu kauem kui ükski teine maakond ja alistus alles 1227. aastal. Saarlaste jaoks polnud võitlus aga sugugi lõppenud. Niipea kui ordu võim tundus nõrgenevat, tõusid saarlased üles ning heitsid endalt võõra ikke. Paraku lõppesid kõik ülestõusukatsed kaotusega. Kõige suurem vastuhakk toimus Saaremaal 1343. aastal, kui kogu saar hetkeks vallutajatest puhastati. Ülestõus suruti maha alles 1345. aastal pärast ägedaid heitlusi. Järgnes paar sajandit suhteliselt rahulikku arengut. Vana-Liivimaa kokkuvarisemisega XVI sajandi keskel algas uus, mitu sajandit kestnud sõdadeajastu, mille käigus Saaremaa korduvalt peremeest vahetas. 1710. aastal hõivasid Saaremaa Vene väed – algas sajanditepikkune elu Vene kotka tiiva all. Sellegi aja jooksul sattus Saaremaa korra vastase rünnaku alla, ehkki tegemist oli rohkem mängu- kui pärissõjaga. Nimelt jäi Saaremaa Krimmi sõja päevil 1853–1856 ette Balti merele ilmunud Inglise laevastikule. Otsest sõjategevust Saaremaal ei toimunud, sest sõja alguses oli Kuressaare kindlus likvideeritud, garnison ja kahurid Ahvenamaale viidud ning loss rüütelkonnale müüdud. Inglise sõjalaevad käisid Kuressaare reidil, kuid linna inglased ei tunginud. Nasval käisid inglased siiski ka maal, püüdsid linguga karjamaal lambaid, ent tasusid omanikele nende eest korralikult. Kehtestatud mereblokaadi käigus püüti kinni küll üks soola salakaubaveoga tegelenud saarlaste laev, kuid seegi lasti pärast läbiotsimist vabaks.
Ometi kujunes just see iseenesest rahulik sõda Saaremaa edasisele arengule saatuslikuks. Krimmi sõja kogemused tegid Vene keisririigi strateegidele selgeks, et impeeriumi pealinn Peterburi on vastase rünnakule merelt täiesti avatud. Sõjatehnika arenedes hakati senisest rohkem tähelepanu pöörama suure laskeulatusega suurtükipatareidele, mis võisid ühiselt tegutsedes katta mitmekümne kilomeetri laiusi veekitsusi, tõkestades efektiivselt laevaliikluse. Siit tekkis idee rajada Peeter Suure merekindlus, mis pidi tõkestama vaenulikule laevastikule ligipääsu impeeriumi pealinnale. Kui merekindluse peapositsioon kavandati Tallinna – Porkkala liinile, siis selle üks eelpositsioon pidi asuma Muhu väinas, ulatudes Hiiumaalt Sõrve säärde. Sõrve säärt käsitleti omakorda osana Irbe autonoomsest kindlustatud positsioonist, mida pidid täiendama miinitõkked Sõrvet Kuramaast eraldavas Irbe väinas. Ehitustööd edenesid esialgu siiski aeglaselt. 1912. aastal alustati positsioonide üldplaneerimisega, seejärel asuti mõõdistamise kallale. Ettevalmistustööde käigus selgus, et ehitusmaterjalide ning positsioonidele paigaldatavate suurtükkide kohaletoimetamiseks oleks vaja uut sadamat. Sobiv koht selleks leiti Mõntu mõisa juures, kus 1914. aastal alustati sadama ehitamist. Sadama juurest Sääre külani ehitati viie kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee. Kuigi sadamat täielikult valmis ehitada ei jõutud, hakkas see ometi funktsioneerima, mis võimaldas ehitustöödeks vajalikku materjali ja tehnikat kohale vedada.
Uue hoo said ehitustööd Saaremaal ja eriti Sõrve säärel 1915. aastal, kui Saksa maavägi jõudis Liivi laheni. Kaitsmaks Riia linna meredessandi eest, tuli Irbe väin vastase laevadele sulgeda. Sõrve poolsaart vaadeldi kindlustusplaanides teatud mõttes autonoomsena, kus vastupanu pidanuks jätkuma ka Saaremaa langemise järel. 1917. aasta suveks jõuti Muhu väina kindlustatud positsioonil välja ehitada 13 rannakaitsepatareid 51 suurtükiga, lisaks õhutõrjesuurtükid. Rajati ka kaks merelennuväebaasi, üks neist Saaremaal Kihelkonnas. Lennusadamad olid veel Kuressaares, Virtsus ning Sõrve sääre lõukas, kus oli kuus vesilennukit. Kõige tugevamalt oli kindlustatud Sõrve säär, aga ka siin ei jõutud ehitustöödega 1917. aastaks lõpule. Säärele ehitati 305-mm suurtükkide positsioon, millele lisandusid 120-mm suurtükid ning 75-mm õhutõrjekahurid. 1916. aastal osadena Sõrve toimetatud suurtükid olid valmistatud Petrogradis Obuhhovi tehases ning kujutasid endast tõelisi hiiglasi, oma aja tehnikaimesid. Lahingukorras suurtüki kõrgus oli kuus meetrit ning see kaalus 120 tonni. Suurtükid said tulistada vaid mere suunas, nende laskekaugus küündis kuni 28 kilomeetrini. Irbeni väin oli paraku aga viis kilomeetrit laiem, ning seda kasutasid sakslased Kuramaa ranniku juurest tõkketulest möödahiilimiseks ka osavalt ära. Nii ei olnud Vene väejuhatusel Sõrve sääre suurtükkidest suuremat kasu. Nende tuli aitas eemale peletada vaid väiksemaid Saksa aluseid, mis muidu oleksid võinud asuda demineerima Irbe väinas asuvaid miinitõkkeid.
Vene väejuhatusel polnud Sõrve sääre positsioonist suurt abi ka 1917. aasta 29. septembril, kui Saksa üksused alustasid operatsiooni „Albion” käigus Tagalahes dessanti Saaremaale. Rannakaitsepatareide tuli suruti kiiresti maha ning sakslased suutsid praktiliselt kaotusteta maabuda. Kihelkonna vallutamise järel suundusid kaks pataljoni Sõrve poolsaarele, üks aga Kuressaare peale. 13. oktoobril 1917 jõudsid sakslased Sõrve poolsaarele ja vallutasid järgmiseks päevaks poole sellest. Lõpuks otsustasid kaitsjad rannakaitsepatarei õhkida ning laevadele taanduda, paljud langesid sakslaste kätte vangi. Venemaal kujutati seda lahingut suurejoonelises mängufilmis „Moonsund”, ent filmis olid Sõrve patareide lahinguvõime ning tähendus paraku tuntavalt üle hinnatud. 18. oktoobriks 1917 oli Muhu väina positsioon täielikult sakslaste kontrolli all. Saarte vallutamisel langes ainuüksi vangidena sakslaste kätte üle 20 000 kaitsja, sakslaste kaotused olid 386 meest langenute ja haavatutena. Sellel taustal pole ime, et Saaremaa lahingud omandasid Saksa sõjaväe jaoks müütilise kuulsuse. Oma panuse müüdi tekkeks andis tuntud saksa rahvusliku luuletaja Walter Flexi langemine Pöides. Eestlastele ei ütle tema nimi midagi, sakslastele aga küll – 1944. aasta mälestustes Pöidet või Saaremaad meenutades ei jäta naljalt ükski sakslane mainimata, et tegemist on kohaga, kus 1917. aastal langes nende kangelaslaulik. Esialgu Pöidesse maetud Flex maeti Hitleri ajal Königsbergi ümber. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist korrastasid saksa vabatahtlikud ka tema esialgse hauaplatsi Pöide kalmistul.
Saksa okupatsioon Saaremaal ei kestnud kaua. 1918. aasta detsembris olid sakslased sunnitud Saaremaalt lahkuma, Eesti Vabariik pani end siingi maksma. Rannakaitsekindlustusi polnud noorel vabariigil vaja. 1922. aastal viidi purustatud patareide osad ning gaasilõikuritega tükeldatud suurtükitorud üle Mõntu sadama vanarauaks. Mõntu sadam sai tuntuks angerjapüügisadamana, mis pakkus kaluritele head teenistust. Elujärg hakkas esialgsete raskuste järel paranema, 1930. aastate lõpul näisid Saaremaa ja kogu Eesti tulevikuväljavaated olevat igati soodsad. 1939. aasta suvel külastas Saaremaa-visiidi käigus Sõrve säärt ja Mõntu sadamat president Konstantin Päts. Presidenti võeti vastu suure pidulikkusega, mõni tolleaegne laps mäletab seniajani lillede üleandmist presidendile. Kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Miski ei ennustanud saabuvat katastroofi. See oli sellel hetkel aga lähemal, kui keegi karta oskas.
Saaremaa II maailmasõjas 1939–1941
Kui Saksamaa rünnakuga Poola vastu 1. septembril 1939. aastal algas II maailmasõda, tundus see Saaremaa jaoks veel kaugel olevat. Kahjuks jõudis sõja kaja õige pea Saaremaale. 23. augustil 1939 sõlmitud ning II maailmasõja vallandanud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid määrasid Eesti NSV Liidu mõjusfääri. Neile tuginedes asus Jossif Stalin 1939. aastal nõudma õigust oma sõjaväe paigaldamiseks Eestisse. Olles sunnitud valima sõjaväebaaside maalelubamise või sõja vahel, otsustasid Eesti juhid minna järeleandmistele ning 28. septembril kirjutati Moskvas alla Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise leping, mis muuhulgas kindlustas NSV Liidule õiguse omada Saaremaal „baase meresõjalaevastikule ja mõned aerodroomid lennuväele rendi õigustel”. Kuigi sõjaväebaase rajati ka mujal Eestis, oli neid suhteliselt kõige rohkem Saaremaal – Nõukogude Liidu sõjaväeüksustele eraldatud 42 piirkonnast asus 25 Saaremaal, enamik neist omakorda Sõrve poolsaarel.
Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt tuli sõjaväebaaside alla jäävatel territooriumidel elavad inimesed evakueerida. Need inimesed võisid saada asendustalu mujal Eestis või riigilt kompensatsiooniks saadud raha eest uue elamise osta. Riik maksis evakueeritavatele ka kolimistoetust. Saaremaal tuli evakueerida kokku 342 talundit, kolmandik neist Sõrvest. Oma kodu pidid jätma Sääre, Mõisa, Maantee, Läbara, Mõntu, Karuste, Hänga ja Lülle külade elanikud – ligi 20 % valla taludest. Üle võeti Mõntu sadam ning kindralmajor Sergei Kabanov (alates septembrist 1940 Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitsepiirkonna ülem) valis oma residentsiks eluskalaeksportööride Wikströmi ja Schmuuli ehitatud maja. Endise mõisa peahoones asunud koolimajja paigutati aga üks punaväe staapidest. 1940. aasta mais Eesti võimude ning punaväe esindajate vahel alla kirjutatud kokkulepete kohaselt pidi evakueerimine 1940. aasta 1. juuliks põhiosas lõpetatud