Veetlus. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
mis ühendas nende kortereid ja peatus. “Kas ma ikka jätsin sulle oma nimekirja?”
Elissa noogutas. “Jah, see on mul kotis. Kui tagasi tulen, toon kõik sulle ära.”
Vana naine naeratas. “Sa oled hea laps, Elissa. Ma oleksin sinuta kadunud.”
“Mina sinuta ka.”
Proua Ford astus oma kööki ja sulges enda järel ukse.
Elissa oli sisse kolides olnud pisut hämmeldunud, avastades, et naaber pääseb tema koju, aga see tunne oli peagi kadunud. Proua Ford võis ju olla vana ja vanamoodne, aga ta oli terane, hooliv ja jumaldas Zoet. Nad olid kolmekesi kiiresti sõpradeks saanud ning Elissa ja proua Ford mõtlesid välja süsteemi, millest oli kasu neile mõlemale.
Proua Ford pani Zoe hommikuti lasteaiaks valmis ja andis talle hommikusöögi. Elissa käis naabri eest poes, viis teda arsti juurde ja käis regulaarselt vaatamas. Kuigi proua Ford polnudki väga palju kodus. Ta käis sageli pensionäride keskuses ja mõni tema paljudest sõpradest oli alati valmis teda viima bridži mängima, indiaanlaste kasiinosse või väljalõigete albumit koostama.
“Mina tahan vanaks saades samasugune olla,” ütles Elissa kolme pirukapõhja ahju juurde viies.
Aga praegu tuli välja mõelda, kust saada raha uue rehvi eest tasumiseks ja mida öelda oma naabrile tegemaks talle selgeks, et Elissa ei ole mitte kunagi, mitte mingil tingimusel temast huvitatud.
Isegi mitte kihlveo peale. Isegi mitte siis, kui mees paljalt tema ette ilmuks. Ehkki viimasel juhul Elissa ilmselt vaataks teda, sest ta polnud mitu aastat paljast meest näinud. Ja Walker oli üpriski kobeda kehaga.
“Ma ei vaja meest,” pomises Elissa taimerit seadistades. “Ma saan ise hakkama. Ainult kolmteist aastat veel, siis on Zoe suur ja läheb ülikooli. Siis võin jälle seksida. Seni mõtlen ma puhtaid mõtteid ja olen hea ema.”
Ja väga võimalik, et unistan ka oma uuest paljast naabrist. Sest kui keegi üldse pidi teda ahvatlema, siis võis see samahästi olla Walker.
Zoe oli kell kaheksa voodis ja pool üheksa ta juba magas. Elissa võttis ühe mustikapiruka ja oma viimased viis dollarit ning läks trepist üles Walkeri korteri ukse taha.
Ehkki seal valitses täielik vaikus, oli mehe maastur maja ees, nii et ta pidi kodus olema. Elissa polnud näinud kedagi talle järele tulemas. Ega ta ju ei jälginud. Muidugi ei jälginud! Ta võis vaadata, kes tuleb ja läheb, aga ainult selleks, et pätte märgata ja olla tubli kodanik. See, et ta oli Walkeri üksiolemises suhteliselt kindel, oli kõigest tema ligimesearmastusest tingitud kodanikukohuse täitmise tulemus.
Ega sellest midagi poleks olnudki, kui mehel oleks sõbratar – Elissat see ei huvitanud. Aga piruka ja viie dollariga ukse taha ilmumist oli ainult mehele piisavalt kummaline selgitada ning ta ei tahtnud seal mõnd naist kohata. Loomulikult ei peaks ükski Walkerile sobiv naine teda eriliselt ohtlikuks. Elissa teadis täpselt, milline ta välja näeb – tavaline naabritüdruk. Sellest polnud midagi. Tänu sellisele välimusele püüdsid kliendid teda pigem kaitsta kui talle külge lüüa, mis tegi elu tunduvalt lihtsamaks.
“Viivitad või?” küsis Elissa endalt, sundides mõtteid eesootava ülesande juurde tagasi pöörduma. Ta seisis Walkeri trepimademel, mõne sentimeetri kaugusel mehe uksest. Kui mees teda trepist tulemas kuulis, võib ta teda praegu jälgida ja arutleda, miks Elissa ei koputa.
Nii ta siis koputas, ootas kuni uks avanes ja seal mees seisiski, otse tema ees.
Walker oli väga kena. T-särk oli laiade õlgade ja lihaselise rinna peal pingul. Kahtlemata oli ta suutnud just tänu neile lihastele Elissa auto rataste mutrid higistama hakkamata lahti keerata. Mehe teksad olid kulunud, laiad ja vanad. Tema tumedad silmad tundusid ilmetud, aga mitte kirvemõrvari jubedal moel. Pigem hoidis ta nii muu maailma endast eemal.
“Tere,” ütles Elissa, kui mees midagi ei öelnud. “Ma, hmm, küpsetasin piruka.” Ta kergitas seda. “Mustikatega,” lisas ta juhuks, kui Walkeri tardumuse põhjuseks oli teadmatus selles osas, millise pirukaga on tegu.
“Sa küpsetasid mulle piruka?” küsis mees madalal häälel. Selles kõminas oli kuulda kerget hämmeldust ja veelgi rohkem oletust, et Elissa on peast segi läinud. See naisele ei meeldinud. Tema ju ei rikkunud esimesena reegleid.
“Jah, piruka.” Ta sirutas selle ettepoole, kuni mees piruka kätte võttis, ja ulatas talle siis ka viiedollarilise.
“Sa maksad mulle, et ma su pirukat sööksin?”
“Muidugi mitte. Ma maksan sulle…” Elissa vakatas ja hingas sügavalt sisse. Kahe sekundiga oli tänulikkus asendunud pahameelega. “Sa ostsid mulle rehvi. Kas sa tõesti arvasid, et ma ei märka läikivat kummipinda? Kas asi on minus või kõigis naistes? Ma tean, et see on meeste värk. Sa poleks seda teinud, kui ma oleksin mees.”
“Sa poleks abi vajanud, kui sa oleksid mees.”
“Võimalik.” Ilmselt. Aga see polnud asja tuum. “Sa hiilid tagasi ja paned rehvi alla siis, kui ma ei näe. Sa määrisid selle koguni poriseks, et see ei tunduks uus. Ja tead mis, see on väga imelik.”
Mees naeratas. See oli vaevumärgatav muie – hambad ei paistnud, aga see muutis ta kuidagi avatuks ja ligipääsetavaks. “See oli Randy mõte.”
“Kõlab sedamoodi jah.”
Walker taganes sammukese. “Kas tuled sisse rääkima või tahad koridoris seista?”
“Koridor sobib hästi. Ma ei tulnud viisakusvisiidile.”
Naeratus kustus. “Elissa, ma saan aru. Sulle ei meeldi, et ma sulle rehvi ostsin. Sinu oma oli nii lapitud, et see oli ohtlik. Ma oleksin pidanud käega lööma, aga ei saanud. Ma ei kavatse oma teo pärast vabandust paluda. Ma ei teinud seda mingi tagamõttega. Ma ei taha midagi.” Ta kergitas pirukat. “Välja arvatud seda. See lõhnab imehästi.”
Elissale meeldis, et mees ei määrinud rehvi ostmist talle nina alla. Jestas, mitu korda ta oli enne elus seda tõdeda võinud?
“Ma tean, et sa tegid enda arust heateo,” venitas ta. “Aga sul pole õigust minu ellu sekkuda. Ma helistasin Randyle ja uurisin, palju see maksis. Arvan, et ta ütles umbes kümme dollarit väiksema summa, nii et ma maksan sulle tagasi viiskümmend dollarit. See võtab aega, aga pirukas tähendab seda, et ma mõtlen seda tõsiselt ja see on esimene osamaks.”
Walker vaatas räbaldunud rahatähte. “Ma ei taha su raha.”
“Mina ei taha sulle võlgu olla.” Elissal ei olnud küll kunagi palju sularaha olnud, aga ta maksis oma arved õigeks ajaks ja kasutas krediiti ainult erijuhtudel, näiteks surma- või vigaseks jäämise ohu puhul.
“Sa oled kangekaelne,” tähendas mees.
“Tänan. Ma olen selle nimel palju vaeva näinud.”
“Aga kui ma ütlen, et raha ei oma minu jaoks tähtsust?” küsis Walker.
Mida see tähendab? Et tal on seda palju? Elissa ohkas selle mõtte peale. Järgmises elus on ta kindlasti rikas. See oli tema soovide nimekirja esimene punkt. Aga selles elus…
“Minu jaoks omab,” vastas ta.
“Olgu. Aga sa ei pea maksma sularahas. Teeme vahetuskaupa.”
Raev muutis Elissa sisemuse kuumaks. Siin see oli – tõde. Kena näo taga oli vastik, õel ja südametu kaabakas. Täpselt nagu kõik teised mehed.
Loomulikult. Miks ta üldse üllatus? Ta oli korraks Walkeri vastu tõmmet tundnud ja arvestades Elissa minevikku, tähendas see, et mehel pidi mingi viga olema. Elissa oli osanud mingit suurt viga oodata. Aga ta polnud arvanud, et see on selline.
“Isegi siis mitte, kui sa oleksid viimane elus olev mees pärast tuumatalve,” sisistas ta kokkupigistatud hammaste vahelt. “Ma ei suuda uskuda, et sa arvad, nagu võiksin ma nõustuda…” Ta tahtis meest lüüa. “See oli kõigest üks rehv. Ega sa mulle neeru ei andnud.”
Mees julges veel muiata. “Kas sa magaksid minuga, kui ma sulle neeru annaksid?”
“Sa