Moodsad armastajad. Emma StraubЧитать онлайн книгу.
kuid keda uskus end hüljanud olevat. „Ma jään rahulikuks, olen iseenese perenaine,”1 mõtles Elinor.
Elizabeth mõistis seda täiesti: soovi olukorda valitseda, vajadust need sõnad valjult välja öelda. St. Paulis Minnesotas polnud keegi iial iseenese perenaine. Elizabethi ema ja ta sõbrad käisid kõik sama juuksuri juures, samades poodides, panid lapsed samasse kooli. Ta oli kindel, et nad sõid õhtusöögiks samu asju, välja arvatud ehk Purva, kelle vanaemad olid Indiast, ja Mary, kelle vanemad olid Koreast. Elizabeth keeras tooli nii, et oli näoga akna poole, ja avas märkmiku. Viisteist minutit hiljem oli laul valmis. Tol pärastlõunal näitas ta sõnu Zoe’le, Andrew’le ja Lydiale, ning selleks ajaks, kui oli aeg magama minna, oli laul valmis. Nende bändi nimi oli Kitty’s Mustache, austusavaldus Tolstoi kangelannale Jekaterina Aleksandrovnale. Nad olid tavalised ülikooliõpilased, armunud iseenda nutikusse. Enne neid polnud keegi millegi geniaalse peale tulnud. See oli konkurentsitult seni parim õhtu nende elus.
Tema ja Andrew’ vahel polnud midagi tõsist. Nad olid kolm või neli korda teineteisega maganud ja olid seda tehes peaaegu alati purjus, ühe korra ka Ecstasy mõju all, mis Elizabethi arvates oli tõenäoliselt hoopis natukese kokaiiniga üle puistatud tavaline aspiriin, nagu parmesan lasanje peal. Andrew oli vaikne ja natuke vihane, vastupandamatu kombinatsioon. Ta kandis vaid musta. Mustad Dickies’e tööpüksid, mustad T-särgid, mustad sokid, mustad jalanõud. Temas oli midagi jäika, mis Elizabethile meeldis, kuid ta polnud endas kindel. Poisi vanaemad olid rikkad ning ta vihkas neid – tavapärane lugu. Elizabeth oli üheksateist, Andrew kakskümmend, ja sellel polnud tegelikult tähtsust. Aga siis sai ta kakskümmend ja siis kakskümmend kaks ja siis kakskümmend neli ja siis olid nad abielus. Kui Lydia küsis ülejäänud bändilt, kas ta võib laulu autoriõigused enda nimele kirjutada, et see ka päriselt salvestada ja välja anda, ei pidanud Elizabeth isegi pikalt mõtlema. Tal polnud siiani tulnud võimalust iseenda perenaiseks saada, mitte päriselt. Keegi neist ei arvanud, et Lydia tegelikult laulda oskab – kogemuste põhjal ei osanudki. Mis tähtsust siis neil õigustelgi on?
Andrew’l oli teistest raskem vaadata, kuidas Lydia versioon laulust niimoodi kuulsaks sai. Elizabeth uskus, et laulud – suurepärased laulud, ideaalsed laulud – kuuluvad universumile. Kas sel oli vahet, kes kirjutas „They Can’t Take That Away from Me”, kui nii Ella Fitzgerald kui ka Billie Holiday suutsid seda põrgulikult hästi laulda? Head laulud olid kuulamiseks. Oli parem enda loomingu suhtes optimistlikuks jääda. Miks oli vaja asju emotsionaalseks ajada? Tema oli laulu kirjutanud, tema oli selle paberile pannud. Lydia suutis laulu paremini universumiga jagada. Andrew tahtis asju kiivamalt endale hoida. Zoe aga teadis tänu oma vanematele, et terve muusikatööstus oli omadega perses, ega tahtnud sellega mingit tegemist teha.
Oberlini lõpetamisest saati oli Elizabethil olnud kolm töökohta. Kõigepealt töötas ta assistendina ühe oma isa äripartneri, Grand Centrali lähedal töötava advokaadi juures. Ditmas Parkist sinna jõudmine võttis terve igaviku ja ta tegi nii pikki päevi, et jäi tihti koju sõites metroos magama ja ärkas alles viimases peatuses Coney Islandil. Tema teine ametikoht oli samuti assistent, kuid sedapuhku kunstiraamatute kirjastuses Chelseas. Tema ülemus müüs parajasti oma maja ja hakkas Brooklynisse kolima ning Elizabethi töö oli selle juures abiks olla. Ta mõõtis seinu ja teipis raamatukaste kinni, pakkis asju kokku ja lahti. Nii sattus ta kinnisvara peale. Sellest oli nüüdseks nii palju aega möödas, et see töö tundus nagu osake ta hingest, nagu oleks ta õpetaja või skulptor, kelle materjaliks on liiv. Tulemusi ei näinud kunagi – said vaid loota, et tead, mida teed, ja et lõpus läheb kõik hästi. Muidugi ostis vahel Elizabethi käest maja ka mõni televisioonist tuntud näitlejanna ja sellest ilmusid pildid ajakirjades, aga see ei peegeldanud kuidagi Elizabethi triumfi, mitte päriselt. See oli tagasihoidlik karjäär nagu stjuardessil. Ta aitas inimestel ühest kohast teise jõuda.
Oli raske öelda, mis Elizabethile majade müümise juures kõige rohkem meeldis. Talle meeldis kujutlusvõime, mida selleks vaja läks. Talle meeldis ruumi sisse astuda ja kujutada ette selle arvukaid võimalusi. Suure osa tema sissetulekust moodustas korterite müük, millest mõned olid uued ja läikivad ja hingetud, aga tõeliselt meeldis talle müüa vanu maju inimestele, kes neid hinnata oskasid. Elizabeth heitis jalad üle voodi ääre ja libistas end, kuni tallad puitpõrandat puudutasid. Põrandalauad nagisesid, sest maja oli sada aastat vana ja see oligi põrandlaudade ülesanne. Ta tõusis ja jalutas akna juurde, mis asus Andrew’ voodipoolel, ning vaatas alla Argyle Roadile.
„Ma jään rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks,” laulis Elizabeth sosinal. „Ma jään rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks!” Need sõnad kõlasid tema suust veidralt. Omal ajal tundusid need nii elutähtsad, nagu oleks tema sees avanenud kanal, mille kaudu voolas välja mässumeelne feministliku valguse kiir – ta kirjutas laulusõnad oma väikese korraliku käekirjaga märkmikusse, ja mida kiiremini ta kirjutas, seda segasemaks tähed muutusid. Kohe, kui laul paberil oli, teadis Elizabeth, et see on hea. Ta ei teadnud – ei saanudki teada –, mis edasi juhtub, aga ta teadis, et see laul on parim, mis ta kunagi kirjutanud on. Andrew norskas. Elizabeth vaatas alla tänavale, kuni Iggy Pop hüppas aknalaualt maha ja maandus kräunatusega tammepuidust põrandal, häiritud, sest miski tundus olevat valesti. Elizabeth võttis kassi sülle, hoidis ta kõhna keha oma higise rinna vastas ja ronis voodisse tagasi.
Seitse
Jane oli hakanud külalistetoas magama. Nüüd, kui Ruby teadis, et neil on probleeme, mis võisid lõppeda lahutusega, oli majas palju parem, ent samas ka palju halvem olla. Tema ja Zoe ei pidanud teesklema, et kõik on korras, kuigi Jane’ile meeldis teeselda. Talle meeldis see nii väga, et ta suutis seda tihti teha terve päeva ja õhtu, ja tõde tuli talle meelde alles siis, kui ta pärast õhtusöögiaegset saginat restoranist koju jõudis ja Zoe talle oma kohalt diivanil vastu põrnitses. Jane ei tohtinud televiisorit tööle panna; ta ei tohtinud muusikat vahetada. Ta võis ainult vaikselt istuda ega võinud Zoe’t segada, sest ka siis, kui Jane oli oma sülearvutis ja tööd tegi, sai ta selle eest pragada. Tundus, nagu ujuksid nad kõik Zoe arvates lihtsalt läbi ajaookeani, läbi tohutu, lõputu aja. Kes üldse istus raamatut lugedes kolm tundi ühe koha peal? Võib-olla sellepärast kaalusidki nad lahutust. Dr Amelia, suhtenõustaja, kelle juures nad aastaid tagasi käisid, ütles, et kõikides abieludes on raskemaid aegu ja see ei tähenda, et nende liit oleks vigane või nõrk. See tähendas vaid, et nad pidid mõne rehvi ära vahetama või mõnda polti kõvemini kinni keerama või teisi maitseid proovima. Dr Amelia ei kartnud metafoore kasutada. Vahel, sellal kui nemad istusid ta kabinetis madalal oranžil diivanil, kallutas dr Amelia pea kuklasse ja käis läbi terve pika metafooride nimekirja, et õige leida.
Asjad polnud enam nii nagu alguses, mil nad veetsid terveid päevi Queensis, end Hiina ostukeskuste söögikohtades oimetuks süües, või kui nad Hyacinthi avasid ja pidid mõlemad päevast päeva viisteist tundi jalul olema, nii et olid lõpuks tülitsemiseks liiga kurnatud, või kui Ruby sündis ja nad olid nii armunud, et tülitseda polnud enam vajagi. Nüüd veetis Zoe nii palju aega arvuti taga küürutades, palgalehtede, graafikute ja arvetega tegeledes, et Jane võttis seda kui helendavat stoppmärki. Kuidagi tundus, et nüüd, kui neid restoranis enam iga päev iga hetk vaja polnud, on neil koosolemiseks hoopis vähem aega, mitte rohkem. Jane käis üksi James Beard House’is õhtusöökidel ja pärast restorani sulgemist kokkadega samal tänaval baaris viskit joomas. Esimest korda elus läks Zoe vara voodisse. Oli suuremaid ja väiksemaid probleeme, millest viimased tundusid üle öö paljunevat nagu jänesed. Jane hoolis liiga palju Yelpi kommentaaridest, ta jõi liiga palju. Ta ei hoolinud Zoe sõpradest. Ta ei hoolinud oma sõpradest. Tal polnudki sõpru! Ta oli liiga kamandav, ta polnud piisavalt kamandav. Ta ei hoolinud Patti Smithist. Kui nad kohtusid, oli Zoe üsna pöörane ja Jane tundis end tasakaalustava jõuna – tema tugev keha kinnitas Zoe sihvakad jäsemed ankruna maa külge. Ta tahtis ikka veel selline olla. Asi polnud tundes, nagu oleks nende abielu läbi kukkunud, ega selles sõnas endas, mis just Jane’i ema hirmsasti mossitama pani, sest temal tuleb helistada tädidele ja onudele ja kõigile sugulastele ja neile teatada, et Jane’i abielust ei tulnud midagi välja. Naise ema käitus nii, nagu solvaks lahutus Jane’i orientatsiooni, nagu oleks ta saanud õiguse valida ja siis valimised maha maganud.
Külalistetoa
Iseenese perenaine – inglise keeles „mistress of myself”. –