Topeltpilt. Fiona BrandЧитать онлайн книгу.
kui ta nägi oma tütart tegemas seda, mis neil mõlemal nii loomulikult välja tuli. Fotograafiline mälu oli olnud Estheril nii kaua, kui ta mäletas. Kui ta sai materjali kas või korrakski vaadata, oli kogu protsess imelihtne; ta andis oma ajule käsu mäletada ja mäletaski. Kui ta protsessi sekkus ja keskendus vaid ühele osale kujutisest või mõnele eraldi numbrile, oli see kõik, mis talle meelde jäi, aga kui ta laskis pilgul üle kogu lehe rännata, mäletas ta kõike. See veider oskus ei tundunud just päris „normaalne”, aga nii see käis.
Kui Rina lõpetas, ulatas Cesar lehe Lopezele. Miski Alex Lopeze juures ajas Rinale kananaha ihule, aga kummalisel kombel mõjus mees ka ligitõmbavalt. Kogu õhtusöögiaja oli tüdruk püüdnud ära tabada, mis Lopeze juures õieti valesti oli. Dennison oli igav kuju, keda huvitas rohkem toit kui tema ümber toimuv. Perez oli taibukas ja vilgas nagu madu. Kõigi ülejäänud kohalviibijatega võrreldes oli Lopez vaikne. Ta ei liigutanud end kuigivõrd ega üritanudki teeselda, nagu oleks tal lõbus.
Rina hakkas arve ükskõiksel häälel järjekorras ette lugema. Kui ta sellega valmis sai, pani Lopez paberilehe lauale ja seiras Rinat tähelepanelikult. „Sajaprotsendiline täpsus. Tähelepanuväärne anne.” Lopeze pilk oli endiselt Rinale kinnitunud. „Kust see tal pärit on?”
„Isalt.” Esther ei lasknud Cesaril vastata, pilk külm ja hoiatav. „Cesaril on alati arvude peale nuppu olnud.”
„See pole uudis,” pistis Perez mahedalt vahele. „Ega teda ilmaasjata härra Midaseks kutsuta. Loodame, et meiegi võime tema kullapuudutusest kasu lõigata.”
Dennison naeris, just nagu oleks Perez öelnud midagi ülinaljakat ja Lopezki pööras pilgu kõrvale. Ta pomises midagi teravat ja Dennisoni naer katkes kui lõigatult. Esther märkas, et hetkeks unustas Lopez oma aktsendi. Veelgi põnevam. Miski oli teda häirinud ja ta oli välja näidanud oma tundeid ja näidanud ka, et – üllatus, üllatus – ta polnudki tegelikult Bostonist pärit.
Esther sundis end taas naeratama ja viis jutu kiiresti üldisematele majandusteemadele, Rinast eemale. Tüdruk oli kõrvaklapid uuesti pähe pannud ja vahtis ainiti Lopezt, korrakski silmi pilgutamata.
Rina mõjus vahel nii täiskasvanulikult ja oli nii andekas, et Esther kippus unustama, et tüdruk oli kõigest kümneaastane. Cesar polnud veel märganud, mida Rina parajasti tegi, sest tüdruk istus otse tema kõrval, aga peagi märkab temagi, et kui pilgud võiksid tappa, oleks Lopez kadunud mees.
Kuigi Lopez oli selle kahtlemata ära teeninud, pidi keegi ometi tüdruku korrale kutsuma. Muige alla surunud, kõndis Esther ümber laua ja puudutas Rina käsivart. Polnud mõtet temaga pilkkontakti otsida, sest kui Rina oli ohvri juba leidnud, oli ta vääramatu nagu soojussihikuga hävitusrakett. Ta ei jätnud põrnitsemist kunagi vabatahtlikult järele enne, kui ohver habisedes kössi tõmbus. „Aeg magama minna.”
Rina ei liigutanudki. „Veel viis minutit.”
Mis tähendas, et ta tundis juba üleolekut ja tahtis oma võiduringi. „Ei. Tänaseks aitab sulle küll.”
Õlgu kehitades pööras Rina pea kõrvale ja libistas end sujuvalt lauast eemale. „Olgu peale,” pilgutas ta Estherile kavalalt silma. „Minu töö on tehtud.”
Paludes end vabandada ja heites Cesarile range pilgu, juhatas Esther tüdruku välja ja jälgis kullipilgul, kuidas too end magamaminekuks valmis seadis. Ta ei hakanud tüdrukut tagant kiirustama, lootes, et Cesar tabab vihje ära ja võtab midagi ette, et külalisi minema saata. Kui ta tagasi laua juurde jõudis, hakkas koosviibimine viimaks ometi lõpule jõudma. Cesar oli purjus ja Dennison niisamuti, aga Esther pani tähele, et nii Lopez kui ka Perez olid mõlemad purukained.
Külalised ukseni saatnud, vaatas Esther, kuidas nood oma madalasse, uhkesse Cadillaci istusid. Niipea kui Cadillac väravast välja pööras, libises selle taha veel teinegi sõiduk, tumedate akendega läikivmust Chevrolet’ maastur, ja Estherit haaras ärevus. Ta oli küll teadnud, et meestel oli autojuht, sest ta oli pakkunud, et mees võib soovi korral köögis einestada, aga teisest autost polnud talle räägitud. Teine auto oli siin kindlasti turvakaalutlustel, mis tähendas, et nende valdustes oli veelgi Lopeze mehi, kellest Estheril polnud aimugi.
Äkitselt oli vahejuhtum aias ilmselge. Seal oli tõepoolest olnud keegi, võib-olla rohkemgi kui üks inimene. Cesar pidi nende sealviibimisest nähtavasti teadma, vastasel juhul poleks Jorge ja Tomas teist masinat väravast sisse lubanud.
Kui värav maasturi taga sulgus, pöördus Esther Cesari poole. Tal oli ükskõik, kas nad lähevad pankrotti või mitte. „Tee nendega lõpparve.”
Ta esitas nõudmisi väga harva, aga sel korral oli sisesund liiga tugev, et seda eirata. Ta oleks tahtnud väga politseisse minna, aga pidi ootama, kuni Cesar on sellest jamast puhas. Perez tahtis tema abikaasat nende ettevõtmistesse kaasata, aga kui väga Esther ka ei soovinud toda selli trellide taga näha, ei saanud ta lubada, et ka Cesar kistaks uurimisse või meediatormi, mis kahtlemata järgneb, kui Perez paljastatakse.
„Ma ei saa – vähemasti mitte praegu.”
„Miks mitte?”
„Ma korraldasin asja juba nii, et Lopez tuleb ja viskab projektile pilgu peale. Ta on turul uus tegija ja tal on raha. Me ei tohi seda võimalust käest lasta.” Ta andis naisele tavapärase ja viisaka liigutusega märku enda ees majja astuda, aga asjaolu, et ta vältis pilkkontakti, tekitas Estheris õõva.
Ta astus eeskotta, kontsad marmorpõrandal kõpsumas. „Millele sa alla kirjutasid?”
Mehe teravas pilgus sähvatas hetkeks endine, võimas Cesar. „Rahune. Nagu ma juba ütlesin, ma ainult uurin meie võimalusi. Lopezel on mõjukaid sidemeid.”
„Lopez ei meeldi mulle ja Perez on tagaotsitav kurjategija.”
Cesar pani esiukse kinni ja lülitas alarmsüsteemi sisse. „Rahune, kallis. Nagu ma juba ütlesin, on Perez varsti läinud, ainult et mitte praegu kohe.”
Esther vaatas, kuidas mees üle põranda astus ja trepi poole suundus, samm pisut ebakindel. „Luba mulle, et pääsed välja sellest jamast, millesse sa ennast mässinud oled.”
Esther teadis, et oli nagu konti järav peni, aga ta lihtsalt ei suutnud käega lüüa. Teda oli haaranud selge paanika. Tal keeras sees ja tema silmad tulitasid. Ta oleks äärepealt nutma puhkenud, mida polnud juhtunud juba aastaid. Midagi oli lahti, mida ta ei suutnud kontrollida ja ta pidi teada saama, kus nad olid õigupoolest vea teinud.
Äri – raha – oli alati olnud ääretult põnev mäng ja nemad Cesariga olid selles väga osavad. Nad riskisid ja elasid kuninglikult. See kuulus põnevuse juurde ja oli neile just nagu autasuks, aga nad polnud kordagi seadusi rikkunud. Esther ei kannatanud silmaotsaski ebaeetilist käitumist ning polnud mingil juhul nõus kurikaeltega koostööd tegema. Mida nad ka ei teinud, jäi ahnuse ja hea äritava vahele alati moraalne piir ja Esther uskus, et nemad seisid selle õigel poolel. Ta oli näinud liialt palju inetusi ja liialt palju räpaseid tehinguid, et ise iialgi sellele teele minna. Naiivne või mitte, uskus ta, et väärika käitumise korral saadab teda alati edu. Saadab neid alati edu.
Kuni tänase õhtuni oli ta uskunud, et Cesargi on sama meelt. Kohkumusega mõtles Esther, kus nad olid eksinud. Cesar oli kurjategijatega mestis ja õnn oli nad maha jätnud.
Esther püüdis seda ääretult naeruväärset mõtet maha suruda. Cesar oli ju öelnud, et teda ei seo nendega miski. Kindlasti on mõni loogiline seletus, miks nii paljud nende ettevõtmistest üksteise järel läbi kukkusid. Viimasel ajal oli Esther teinud ületunde, et leida nende äpardumiste põhjus ja juba hakkaski üht-teist selguma, aga ta vajas veel aega, et kõik paberid läbi tuhnida ja kindlaks teha, kes nende ettevõtmisi õigupoolest saboteeris.
„Luba mulle üht, Cesar. Need inimesed on ohtlikud.” Ajaleheartikli pildid sähvisid tema silme eest läbi. „Perez oli seotud Marco Chavezega.” Juba ainuüksi selle nime väljaütlemine ajas tal südame pahaks. Viivuks näis talle, et Cesar kavatseb midagi öelda, aga siis kostis tasane telefonihelin.
Esther vaatas, kuidas mees end ümber pööras ja kabinetti toru võtma läks. Esther kuulas, kuni oli kindel, et tegemist