Merirohi. Tiit SepaЧитать онлайн книгу.
euroga. Oliver lõi ja eksis ka… Viiekümne sendiga. Diana lõi selle oma peas kokku ega eksinud ühegi sendiga.
„Priit ja Valli on ka siin,“ kostsin.
„Ah nii,“ sõnas Lija ja tal oli selle üle hea meel. Me läksime Priidu juurde elutuppa. Hea oli sedasi koos olla, aga mu mõtted olid ikka kallima juures.
„Teil on seal Kurrul nii tore elamine. Miks te siia nüüd tulite?“ uuris järsku Lija.
„Eemal olles on ikka lihtsam,“ tähendasin.
Lija noogutas.
Rääkisime veel tühjast-tähjast, hiljem sõime ja siis hakkas Lija ennast tagasi koju sättima. Varsti Lija lahkumise järel helistati mulle haiglast ja teatati, et Synne olukord oli halvemaks läinud.
„Kui halvaks see veel minna võib?“ küsisin ma peaaegu röökides.
„Meil on kurb seda öelda, aga me kardame, et hommikuni ta vastu ei pea. Muidugi võib veel ime sündida, aga see on vähetõenäoline,“ lausus meditsiinitöötaja teisel pool kõnetoru.
Ma panin telefoni ära, läksin magamistuppa ja pühkisin pisaraid, mis mul silmist voolama hakkasid. Ma ei suutnud ennast lihtsalt tagasi hoida ja mida siin ikka hoida oli.
Olime peaaegu terve öö magamata. Istusime koos elutoas, aga me ei rääkinud eriti omavahel. Lihtsalt olime ja vahepeal käis Priit köögis suitsetamas. Hommiku poole jäid Priit ja Valli siiski magama. Agnes istus koos minuga edasi, aga Ketter oli õhtul magama läinud. Me polnud talle maininud Synne seisundi halvenemist. Ütlesin, et ootan haiglast kõnet, sest Synnet opereeritakse. Tegelikult tehtigi seda, kuid mul polnud sellest õrna aimugi. Ma pidin tüdrukule lihtsalt midagi ütlema, et ka tema koos meiega ei oleks. Ta väsiks liiga ära ja see poleks tema vanuses hea.
Ka mina jäin hommiku poole natukeseks tukastama, kuid kell kuus ärkasin ma võpatades. Ma helistasin kohe haiglasse ja uurisin, kuidas olukord on.
„Me rassisime Synnega terve öö ja juhtus ime. Ta suutis sellest (mulle öeldi keeruline meditsiiniline termin, millest ma aga midagi aru ei saanud ega meelde ka ei jäänud) siiski välja tulla. Me opereerisime teda ja nüüd on ta südamerütm jälle ühtlane ja vererõhk ka suhteliselt normaalne, ehkki ikka veel madalavõitu. Teadvusele pole ta siiani tulnud ega tule veel vist niipea,“ seletati mulle.
„Suur tänu teile,“ tänasin meditsiinitöötajat, kellega rääkisin. Tõesti oli ime sündinud ja ma ei kahelnudki selles. Kuidas saabki kolmekümne kaheksa aastane naine sedasi surra. Ma ei suutnud seda uskuda, kuigi teadsin, et inimesed surevad veelgi nooremalt.
Kuulsin, kuidas keegi köögis kolistas, ja läksin uurima, kes seal on. Avastasin Ketteri, kes endale kohvi tegi ja siis laua taha istus. Tüdrukul oli harjumus endale kohvi teha ja ma ei keelanud ka. Isegi Oliver jõi kohvi, aga tema oli Ketterist ka kolm aastat vanem.
Nägin, et tüdruk nuttis. Läksin tema juurde ja istusin. Aken oli lahti ja roosad kardinad õõtsusid kergelt tuules.
„Mis juhtus?“ küsisin.
Tüdruk raputas pead ja vastas siis vaevukuuldavalt:
„Mulle tuli ema jälle meelde. Mõtlesin, milline ta vahel oli ja kuidas isa mind kasvatama pidi, kui ema jälle kusagile ära kadus, aga ta oli ikkagi minu ema.“
„Loomulikult oli ta sinu ema ja selleks ta jääb alati,“ kinnitasin. Läksin ja kallasin ka endale kohvi. Olin magamata ööst väsinud ja uimane. Istusin uuesti laua taha ja sirgeldasin näpuga mööda lillakat köögilaua vakstut. Ketter vaatas mind, aga ei öelnud sõnagi.
Varsti ärkasid ka teised ja tulid kööki kohvi jooma. Ütlesin, et Synnel on parem, ja kõik rõõmustasid selle üle. Isegi Ketter naeratas seda kuuldes. Käisin vahepeal konnatiigis, aga suurt kasu sellest polnud, sest vesi oli soe nagu supp. Siis tuli Pisu.
Päeva veetsime toas, sest vihma hakkas sadama. Molutasime niisama ja mina lahendasin ajaviiteks ristsõnu. Ausalt öeldes oli mul nüüd kergem olla, kui teadsin, et kriis Synnega oli möödas, aga polnud sugugi kindel, et see ei kordu. Priit vaatas televiisorit ja kirjutas midagi läpakas, mille oli kaasa võtnud. Valli käis aga kiiresti poes ja tõi jahu. Muud asjad olid meil kodus olemas. Ta kavatses küpsetada. Naine tegi seda sageli ka Kurrul ja ehkki Synne oli hea kokk, siis küpsetada talle eriti ei meeldinud. Seda tegid vahel harva kaksikud.
Agnes istus samuti oma läpaka taga. Ta kutsus mu korraks enda juurde ja seletas, et teeb Synne asju. Ta näitas mulle aruandeid, kuid mina ei taibanud neist mõhkugi, aga ma usaldasin teda.
„Need peavad ikka korras olema. Kuigi Synne on haiglas, peavad need korras olema, sest kui ta tagasi tuleb, tahab ta neid näha,“ sõnas ilus blond naine ja vaatas mulle otse silma. Ta ütles seda nii veendunult, et ma uskusin teda ja mul tekkis tõesti lootus Synne paranemises. Ma sain Agneselt ka teada, et on samasuguse nimega turvafirma Skarabeus ja see poleks pettustega tegelenud. Nüüdseks oli ka see Skarabeus, kus petturid tegutsesid, likvideeritud. Muidugi, kunagi ei tea, mis võib elus ette tulla.
Priit tahtis poodi minna sigarette ja šokolaadi tooma ning ma otsustasin temaga kaasa jalutada.
„Täna me õllepudeleid loopima ei hakka,“ ütlesin.
„Ei hakka,“ lubas Priit muiates.
Kui me poest tagasi jõudsime, leidsime eest Rego ja Madise.
„Kahju, vana vurle, et Synnega sedasi läks,“ ütles Madis ja patsutas mulle õlale. „Ma sain oma näituse üles ja kõik on korras. Linda on ka Harkust väljas ning saab oma eluga edasi minna. Ainult Regina on täiesti kadunud ja sotsiaalamet viis tema lapsed turvakodusse, sest mees enam koos Reginaga ei elanud. Ta ei tahtnud naisest ega lastest midagi teada. No on ikka isa.“
„Kahju küll,“ pomisesin. Linda oli naine, kellega ma torni kohvikus tutvusin ja siis temaga edasi meie torni korterisse läksin. Seal oli selgunud, et naine oli suli, aga Regina oli püüdnud tappa Vallit, Priitu ja mind. Kui ta teada sai, kes Priit tegelikult oli, langes ta täielikku ahastusse ja loomulikult lasti ta töölt lahti. Ka tema oli turvatöötaja, kuid mitte firmas Skarabeus.
„Mul on kahju, et ma sinu näituse avamisele ei tulnud. Sul olid nii vahvad kujud, aga ma lihtsalt ei suutnud,“ laususin Madisele.
„Pole midagi. Me tulime teid vaatama, sest polnud just raske ära arvata, kus te redutate,“ kostis hiiglane ja läks teise tuppa Priidu ning Valliga juttu ajama. Rego jäi minu ja Agnesega kööki juttu puhuma.
„Loomulikult ei öelnud me kellelegi, kuhu me sõidame ja keegi meid ei jälitanud, nii et minu arvates pole enam midagi karta,“ kostis Rego,.
„Peale selle potentsiaalse mõrvari, kes Synnet tulistas,“ lisasin.
Natuke mõelnud, sõnas Rego:
„Siis peaks ta ikka püstiloll olema, kui ta sind ka veel otsima tuleb. Mina arvan pigem, et ta põgenes kõigi nelja tuule poole ja on otsaga välismaal. Isegi Interpol otsib teda, aga on vähe tõenäoline, et nad ta niipea leiavad. Jumal teab, kuhu ta minna võis,“ arutles mees.
Vihm oli väljas hõredamaks jäänud. Aknast puhus sisse värske õhk ja seda oli hea hingata. Mul tekkis suur soov kusagile ujuma minna ja ma rääkisin seda ka teistele. Keegi polnud erilises vaimustuses mõttest rõske ilmaga vette minna ja ainuke, kes minuga nõustus kaasa tulema, oli Rego.
„Lähme siis,“ sõnasin ja võtsin rätiku.
„Kas sul teist rätikut on? Ma ei lase sul üksinda vette minna. Kalad söövad su ära,“ sõnas Rego muiates.
„Ikka leiame,“ vastasin ja otsisin magamistoa kapist välja veel teise suure saunalina. Pigem oleks sellele mehele olnud tekki vaja, aga mille all ma siis ise magan.
Arutasime, kuhu oleks kõige parem minna, ja jäime viimaks pidama Reiu jõele. Olime siin varem matkamas käinud ja just see jõgi tundus kõige parem koht olevat. Reiu jõe äärde tuli tükk maad kärutada, sest pidime mööda sõitma Kilingi-Nõmmest ja sealt ka veel tükk maad edasi, enne kui leidsime sobiva koha, kus vette minna. Jõe äärde jõudnud, läksime vette. Vesi oli karge ja see oli