Mesiniku tütar. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
Evelyn tõi viimased sõnad kuuldavale nii põlastavalt, nagu levitaksid need halba haisu.
Belle puhkes naerma. „Evelyn, rock’n’roll on eilne päev. Arvan, et see poiss on rohkem Bob Dylan kui Elvis Presley.”
„Ah sa siis tead?” küsis Evelyn pahaselt. „Miks sa ei rääkinud?”
„Nendest kõneleb ju kogu linn, Evelyn. Kenad Briti poisid, viisakad tunduvad ka olevat.” Ta naeratas, nähes Evelyni haput nägu. „Nad elavad terve suve siin, Joe Hornby pool.”
„Vana Joe Hornby? Sa ju tead, missugune veidrik too on?” sekkus Sally. „Räägib, et on Mick Jaggeri suur sõber, aga oled sa kunagi teda siin saarel näinud?”
„Või üleüldse mõnd tähtsat inimest? Enda jutu järgi tunneb ta kõiki. Ta on lihtsalt üks suur hoopleja, muud midagi,” ütles Blythe.
„Kuuldavasti koostavad nood poisid albumit ja Joe aitab neid seejuures,” jätkas Belle. „Tal on keldris salvestusstuudio.”
„Joe pole juba viiskümmend aastat midagi produtseerinud!” ütles Sally. „Omal ajal oli ta kõigest keskpärane muusik. Nüüd on tema ajad möödas. Pealegi: kes seda projekti rahastab? Joel selleks nüüd küll raha ei ole.”
Belle kehitas õlgu. „Ma ei tea. Aga räägitakse, et ta viib poisid sügisel üleriigilisele tuurile.” Ta kergitas kulme. „See maksab kindlasti terve varanduse, mis te arvate?”
Evelyn oli otsustanud juhtida jutu skandaalile tagasi. Ta vaatas salamisi ruumis ringi ja madaldas häält. „Lucy jutu järgi läksid Trixie Valentine ja tema sõbranna Suzie Redford bändiga reede õhtul laevale ega tulnud tagasi enne kui täna varahommikul. Trixie keelas Lucyl sellest sõnakestki hingata. Vanematel polnud nende käigust kindlasti aimugi. Mis nende noorte vahel seal toimus, ei oska ma öelda, aga usun, et seda pole raske ette kujutada. Teate ju isegi, mis elu säärased inimesed elavad. Vastik!”
„Grace arvas ehk, et Trixie on Suzie juures!” oletas Belle. „Mingi seletus peab sellel olema.”
„Suzie Redford võib minu arvates küll teha, mida ise heaks arvab,” torkas Sally vahele. „Selles peres ei seata lastele mingeid piire.”
„Mind paneb see igatahes imestama,” ütles Belle vaikselt. „Jah, ma tean, et Grace’il on Trixiega raskusi. Aga seda ma siiski ei usu, et Trixie oleks emale ütlemata kolmeks päevaks ära kadunud. Pealegi poleks Freddie seda lubanud.” „Freddie on ärireisil,” kuulutas Sally võidurõõmsalt. „Kui kass on kodust ära …”
„Seda tähendab see hirmus hellitamine,” ütles Blythe. „Cherches la mère,” 1 lisas ta salapäraselt.
Belle kustutas sigareti tuhatoosis. „Öeldakse vist ikka „cherches la femme”.”2
„See teeb sama välja, Belle,” andis Blythe vastu. „Vaadake ema ja süüdlane on käes. Grace ise võib olla küll lausa vooruse kehastus ja mul ei tule pähegi eitada, et ta on maailma kõige meeldivam inimene, aga ta on liiga järeleandlik. Trixie vajab kõva kätt, aga Grace on leebe.”
„Grace poputab teda sellepärast, et tal oli mitu nurisünnitust ja palju südamevalu, enne kui ta pärast nii paljusid aastaid lõpuks lapseootele jäi,” tuletas Belle neile meelde. „Trixie on kaua oodatud ainus laps. Pole siis ime, kui ta on natuke ära hellitatud.”
„Arvan, et Grace matab end aiatöösse ega taha sellele mõelda,” lausus Sally. „Mida te ise teeksite, kui teil oleks Trixie-sugune tütar?”
„Oo, ta on suurepärane aednik,” lisas Belle innukalt. „Tekanasseti aiad olid üpris ilmetud, enne kui tema Inglismaalt siia sõitis ning need oma imepärase maitse ja suurte kogemuste abil ümber kujundas.”
Evelyn kortsutas pahaselt kulmu. „Tema aednikuoskustes pole keegi kahelnudki, Belle. Küsimus on selles, kuidas ta oma last kasvatab. Aga kuulge, kes kaardid tegi?”
„Mina,” vastas Blythe. „Ja ma pakun ühe trumbita.”
Selsamal hetkel jäid kõik naised rabatult vait, sest sisse astus Grace ise, saadetuna laialivalguvalt lihavast naisest, keda kõik tundsid kui Bigi. Evelyn pigistas suu naksti kinni. Big oli saare kõige auväärsem ja kardetum naine. Vähe sellest, et talle kuulus suurim ja vanim maja, mille kunagi 1668. aastal ehitas üks siinne esmaasukas, peale selle oli ta üheksakümne viiesena surnud rikka naftaparuni Randall Wilson juuniori ainus tütar, kellele isa oli jätnud kogu oma varanduse. Põhjuseks, miks ta polnud iial abiellunud, peeti seda, et kõik mehed jäid nii rikkuse kui söakuse poolest talle alla. Nüüd, kui tal oli aastaid juba üle seitsmekümne, ei võetud abiellumist enam jutuks ning Big ei paistnud seda vähimalgi määral kahetsevat. Ta kohtles lähedasi sõpru pereliikmetena ning tundis – nagu oli kunagi tundnud tema isa – rõõmu sellest, et jagas oma jõukust teistega auväärse Randall Wilsoni heategevusfondi kaudu või kirjutas, kui tuju tuli, lihtsalt välja tšekke.
Grace Valentine tundus selles klubis sama kohatu kui veohobune puhastverd traavlite koplis. Tema pikad hiirekarva juuksed, milles leidus hõbedasi salke, olid kuklas pliiatsiga lõdvaks krunniks kinnitatud ning pruunikad puuvillased püksid ja avar särk moodustasid bridžimängijate neliku klanitud rõivastega terava kontrasti. Ühist näis Grace’il nendega olevat ainult nii palju, et temagi rinnal sädelesid üllatavalt elegantse mesilasekujulise prossina briljandid. Tema küüned olid näritud ja käed aastatepikkusest aiatööst karedad. Nägu oli minkimata ning inglastele omaselt õrn nahk Tekanasseti päikesest ja meretuultest parkunud. Seejuures olid Grace’i pähkelpruunid silmad ometi malbed ja osavõtlikud ning tema näos võis ikka veel näha kunagise ilu jälgi. Kui Grace Valentine naeratas, suutsid vähesed selle veetlusele vastu panna.
„Tere, Grace!” ütles Belle, kui kaks naist nende lauast möödusid. „Tere, Big!”
Grace naeratas. „Kas mäng läheb hästi?” küsis ta.
„Mulle ei paista siit midagi head,” vastas Belle. „Aga ma olengi bridžis üsna kehv.”
„Ah mis sa räägid, Belle Bartlett, pole sul häda midagi,” tõreles Evelyn, heites Grace’ile naeratuse ning otsides märke, mis näitaksid, kuidas too häbeneb. „Ta on lihtsalt tagasihoidlik.”
„Kus sa sooviksid istuda, Grace?” küsis Big, marssides neliku lauast mööda, vaevumata noogutamagi. Nood tõmbusid toolil süüdlaslikult kössi. Big näis pahatahtlikkuse lausa mingi üleloomuliku võimega ära tabavat; silmad kõiketeadvalt kissis, kopsis ta jalutuskepiga vastu läikivaid põrandalaudu, tundmata vähimatki muret sellest sündiva müra pärast.
„Istume väljas, kui seal sinu arvates liiga tuuline ei ole, Big,” vastas Grace.
Big kõgistas naerda. „Mitte põrmugi. Puhkegu kas või orkaan, mind ei jaksa see paigast liigutada.”
Nad kõndisid kahe poolega uksest välja avarale ookeanivaatega verandale. Merel lõikasid luikedena laineid paadid ning luidetel jooksis teineteist taga ajades kaks musta koera, samal ajal kui nende peremees aeglaselt mööda randa lähemale kõndis. Taevas madalale laskunud õhtupäike andis liivale roosaka varjundi ja merisk nokkis oma ereoranži nokaga kala jäänuseid. Grace valis laua, mis asus terrassi kaugemas servas päris piirde ääres, ning tõmbas Bigile korvtooli. Vana naine ulatas kepi Grace’ile ning laskus raske mütsatusega toolipadjale. Seejuures vallandus tema juuksekrunnist paar halli salku ja langes sulgedena kaelale. „No nii, kana on pesal,” ütles Big rahulolevalt ohates. Ta nipsutas sõrmi ning Grace polnud jõudnud veel istetki võtta, kui tema oli juba tellinud neile mõlemale kokteili. „Sul on tarvis end turgutada, Grace,” lausus ta kindlameelselt. „Ära tee neist hüäänidest väljagi. Nad on sinu peale hirmus kadedad ja õigusega: neil endal pole kamba peale terakestki annet.”
„Pole neil häda midagi,” vastas Grace. „Usu, ma olen näinud hoopis hullemaid.”
„Kindlasti oled. Briti naiste kõrval on need neli taltsad nagu tallekesed.”
Grace
Otsige ema. Pr k.