Nahkhiirmees. Ю НесбёЧитать онлайн книгу.

      WALLA

      1

      Sydney, härra Kensington ja kolm tärni

      Midagi oli valesti.

      Naissoost passikontrolör oli alguses laialt naeratanud: „How are you, mate?”

      „I’m fine,” oli Harry Hole valetanud. Rohkem kui 30 tundi tagasi oli ta Oslost Londoni kaudu ära sõitnud ning kogu aja alates ümberistumisest Bahreinis istunud ühe ja sama neetud koha peal varuväljapääsu juures. Turvanõuete tõttu sai istet vaid natuke allapoole lasta ning tema ristluud oleksid enne Singapuri jõudmist peaaegu murdunud.

      Ja nüüd ei naeratanud ka naine leti taga enam sugugi.

      Ta oli lugenud passi ebatavaliselt suure huviga. Oli raske öelda, kas see oli pilt või nime kirjaviis, mis oli naise alguses nii heasse meeleollu viinud.

      „Business?”

      Harry Hole oli arvamusel, et suuremas osas muudest maailma paikadest oleksid passikontrolörid lisanud lõppu Sir, kuid ta oli lugenud, et sedasorti formaalsed viisakusavaldused polnud Austraalias eriti levinud. See polnud ka nii oluline, Harry polnud ei eriti suur reisija ega ka mitte snoob, ta soovis lihtsalt voodiga hotellituba nii ruttu kui võimalik.

      „Yes,” oli ta vastanud ning sõrmedega letil trummeldanud.

      Ja just siis oli naise suu krimpsu tõmbunud, inetuks muutunud ning terava häälega küsinud: „Why isn’t there a visa in your passport, Sir?”

      Tema süda tegi hüppe, nagu see ikka teeb, kui aimab katastroofi lähenemas. Sir öeldaksegi ehk alles siis, kui olukord teravaks muutub?

      „Sorry, I forgot,” pomises Harry, samal ajal palavikuliselt sisetaskutes kaevates. Miks nad ei võinud eriviisat passi kinnitada, nagu seda tehti tavalise viisaga? Järjekorras otse enda taga kuulis ta nõrka walkman’i suminat ning teadis, et see oli naaber lennukist. Ta oli kogu tee ühte ja sama kassetti kuulanud. Ja miks, põrgu päralt, ei võinud ta kunagi mäletada, millisesse taskusse ta asjad pani? Lisaks sellele oli veel palav, kuigi kell oli peaaegu 10 õhtul. Harry tundis, kuidas tema peanahk kihelema hakkas.

      Lõpuks leidis ta dokumendi ja pani selle kergendustundega letile.

      „Police officer, are you?”

      Passikontrolör tõstis pilgu eriviisalt ja vaatas Harryt uurivalt, kuid krimpsus suu oli läinud.

      „Ma loodan, et tegu pole mingite mõrvatud Norra blondiinidega?”

      Ta naeris helisevalt ning lõi eriviisale lõbusalt templi peale.

      „Well, just one,” vastas Harry Hole.

      Fuajee oli täis reisikorraldajate esindajaid ja limusiinijuhte, kes hoidsid üleval nimesilte, kuid ühelgi neist polnud nime Hole. Ta oli juba peaaegu minemas taksot võtma, kui üks helesiniste teksade, Hawaii särgi ning ebatavaliselt laia nina ja tumedate lokkis juustega mustanahaline mees endale nimesiltide vahel teed tegi ja kiirustades tema poole tuli.

      „Mister Hou-li, I presume!” teatas ta võidukalt.

      Harry Hole püüdis selgusele jõuda, mis ta sellest arvas. Ta oli valmistunud kasutama oma esimest Austraalias käiku selleks, et korrigeerida oma perekonnanime hääldust ja vältida seda, et teda auguks kutsutakse. Härra Püha oli kõigest hoolimata siiski kaugelt parem.

      „Andrew Kensington, how are you?” säras mees ja ulatas oma suure käe.

      See oli nagu mahlapress.

      „Welcome to Sydney – hope you enjoyed the flight,” ütles võõras südamlikult ning kordas kajana stjuardessi vaid 20 minutit varem kõlanud sõnumit. Ta haaras Hole hästi hoitud kohvri ja hakkas tagasi vaatamata väljapääsu poole minema. Harry püsis tihedalt tema kannul.

      „Kas te töötate Sydney politseis?” küsis ta.

      „Sure do, mate. Watch out!”

      Pöörduks tabas Harryt näkku, otse vastu nina, nii et silmist vesi väljas. Isegi kehv slapstick-komöödia poleks saanud hullemini alata. Ta hõõrus nina ja vandus norra keeles. Kensington vaatas teda kaastundliku pilguga.

      „Bloody doors, ay?” ütles ta.

      Harry ei vastanud. Ta ei teadnud, mida selle peale siin kandis vastatakse.

      Parkimisplatsil avas Kensington väikese kõvas kasutuses olnud Toyota pakiruumi ja vinnas kohvri sisse. „Do you wanna drive, mate?” küsis ta üllatunult.

      Harry avastas, et seisis juhipoolse ukse juures. Pagan, Austraalias oli ju vasakpoolne liiklus. Kõrvaliste oli aga nii täis pabereid, kassette ja pahna, et Harry võis sama hästi tagaistmele pugeda.

      „You must be an aborigine,” ütles ta, kui nad kiirteele keerasid.

      „Guess there’s no foolin’ you, officer,” vastas Kensington ja heitis pilgu peeglisse.

      „In Norway we call you australneger – Australian negro.”

      Kensingtoni pilk püsis peeglis.

      „Really?”

      Harry hakkas end ebamugavalt tundma.

      „Ma pean lihtsalt silmas, et teie esiisad ei kuulunud ilmselt nende kurjategijate hulka, kes Inglismaalt kakssada aastat tagasi siia saadeti,” vabandas Harry end välja, näitamaks, et tal oli vähemalt natukenegi aimu maa ajaloost.

      „That’s right, Hou-li, minu esivanemad olid natuke varem siin kandis. 40 000 aastat varem, kui täpne olla.”

      Kensington irvitas peeglisse. Harry lubas endale, et hoiab mõnda aega suu kinni.

      „I see. Kutsu mind Harryks.”

      „OK, Harry, mina olen Andrew.”

      Ülejäänud teekonna jooksul hoidis vestlust ülal Andrew. Ta viis Harry King’s Crossi ja teatas, et see kant oli Sydney hoorapiirkond ning narkoäri ja peaaegu kogu muu valgustkartva tegevuse keskus. Iga teist avalikku skandaali peeti seotuks ühe või teise sellel ruutkilomeetril paikneva hotelli või stripiurkaga.

      „Olemegi kohal,” ütles Andrew järsku. Ta peatus kõnnitee ääres, hüppas välja ja tõstis Harry kohvri pakiruumist välja.

      „See ya tomorrow,” ütles Andrew ning juba olidki tema ja auto kadunud. Kange selja ja ajavahest tuleneva väsimusega, mis hakkas end tunda andma, seisid Harry ja kohver järsku üksinda kõnniteel silmapaistva Crescenti hotelli ees linnas, milles elanikke umbes sama palju nagu terves Norras kokku. Uksel hotelli nime kõrval oli kolm tärni. Oslo politseiülem polnud just tuntud selle poolest, et oleks oma alluvaid uhketesse kohtadesse majutanud. Aga võibolla polnud asi siiski nii hull. Riigiteenistujate jaoks ja hotelli kõige väiksematele tubadele on kindlasti allahindlus, mõtles Harry. Ja nii oligi.

      2

      Tasmaania kukkurkurat, kloun ja rootslane

      Harry koputas ettevaatlikult Lõuna-Sydney politseiringkonna ülema uksele.

      „Sisse,” kostis seest kõmisev hääl.

      Suur laiaõlgne mees kõhuga, mis oli loodud muljet avaldama, seisis akna juures tammepuust kirjutuslaua taga. Õhukese juukselaka alt tõusid esile hallid puhmas kulmud, aga kortsud tema silmade ümber naeratasid.

      „Harry Holy Oslost, Norrast, Sir.”

      „Istu maha, Holy. Näed sina aga paganama hea välja nii varase hommiku kohta. Muide, ma loodan, et sa pole narkoosakonna poistel külas käinud?” Neil McCormack naeris südamest.

      „Ajavahestress. Ma olen kella neljast saadik täiesti ärkvel olnud, Sir,” selgitas Harry.

      „Muidugi. Lihtsalt üks sisenali. Meil oli siin paar aastat tagasi üks pisike korruptsioonijuhtum, kas tead. Kümme politseinikku mõisteti süüdi, muu hulgas