Erebos. Ursula PoznanskiЧитать онлайн книгу.
helistas Nick Colinile veel kaks korda, kuid keegi ei vastanud. Pagan küll!
Mis teda üleüldse nii närvi ajas? Kas ainult see, et Colin tobedalt käitus? Pisut järele mõeldes sai Nick aru, et selles ei saa asi olla. Lolluse võis ära kannatada. Pigem paistis, et Colin oli üleöö Nicki oma elust täiesti välja tõuganud. See tähendas, et ta on Nickile vähemalt seletuse võlgu.
Koju jõudes ruttas Nick oma tuppa ja viskus laua taha kipakale pöördtoolile. Ta pani arvuti tööle ja avas postkasti.
Kellelt: Nick Dunmore <[email protected]>
Kellele: Colin Harris <[email protected]>
Teema: Kõik korras?
Kuule, kutt, oled sa haige või? On midagi juhtunud? Kas ma solvasin sind kuidagi? Kui nii, siis ma ei teinud seda meelega. Muide, mis äri sa Daniga ajad? See tüüp on täiega imelik. Ma mõtlesin, et me mõlemad arvame nii. Kas homme kooli tuled? Kui midagi on pahasti, peaksime sellest rääkima.
Side lõpp.
Nick
Ta saatis meili teele, avas siis brauseri ja läks korvpalliliidu jututuppa. Seal polnud kedagi ja Nick suundus deviantARTi1 Emily lehele. Ta tahtis teada, kas tüdruk on mõne uue manga või luuletuse üles pannud. See plika oli uskumatult andekas.
Poiss leidis kaks uut visandit, mille oma kõvakettale salvestas, ja lühikese blogipostituse. Ta kõhkles enne, kui seda lugema hakkas. Emily lehele minnes pidi ta alati mingi nähtamatu barjääri ületama, teades, et kirjapandu pole temale mõeldud.
Emily oli palju vaeva näinud, et tundmatuks jääda, kuid tal oli lobisevaid sõbrannasid.
Nick tõrjus mõtte eemale. Siin, sellel netileheküljel sai ta tüdruku lähedal olla. See oli peaaegu nagu teda pimeduses puudutada.
Emily kurtis blogis, et ta pea on tühi.Ta igatses maale kolida, hiigelsuurest koletisest Londonist eemale. Ta sõnad torkasid Nicki valusasti. Oli mõeldamatu, et Emily võib lahkuda tema linnast ja elust. Poiss luges sissekande kolm korda üle ja sulges siis netilehe.
Järjekordne postkastikontroll ei toonud Colinilt sõnagi. Temalt polnud mitu päeva ka ühtegi säutsu tulnud. Nick ohkas, pani hiire tarbetult valju kolksuga lauale ning lülitas arvuti välja.
Keemia oli tõeline jumalate karistus. Nick kaevus üha kasvava meeleheitega õpikusse ja üritas aru saada ülesandest, mida missis Ganter nendelt selles tunnis nõudis. Sellest ei piisanud, et aasta lõpuks C kirja saab. Vähem kui B ei tohtinud saada ja tegelikult oleks tal lausa A-d vaja olnud. Meditsiini õppima viletsa keemiaga ei võeta.
Poiss tõstis pilgu. Emily istus ta ees, tume pats seljal rippumas. Tal polnud õbluke, haldjalik selg. Oli näha, et tegu on ujujaga. Tüdruku jalad olid pikad ja lihaselised ja … Nick raputas pead, nagu tahaks mõtteid õigesse kohta tagasi paisata. Kurat küll. Ta pidi uuesti mõtlema hakkama, mitu mooli moodustab 19 grammi CH4.
Kell kuulutas tunni lõppu liiga vara. Nick oli üks viimaseid, kes töö ära andis, ja ta oli üsna veendunud, et missis Ganter ei jää sellega rahule. Emily oli juba läinud. Nick vaatas automaatselt tema järele ringi ning avastas tüdruku veidi kaugemalt koridorist. Emily rääkis Rashidiga, kelle hiigelnina vari seinal meenutas linnunokka. Nick lonkis mõne sammu lähemale ja tegi näo, et otsib midagi oma kotist.
„Sa ei tohi sellest kellelegi rääkida, said aru?” Rashid ulatas Emilyle ajalehte mähitud lapiku pakikese. Taas oli see ruudukujuline. „See on tõesti tähtis. Usu, sa üllatud, kui lahe see on.”
Umbusk Emily näol oli kõnekas. „Mul pole selliste lolluste jaoks aega.”
Nick jäi nende lähedale seisma ja uuris teraselt maleklubi teadetetahvlit.
„Mis tähendab pole aega? Proovi! Näe!”
Nicki kõõrdpilk registreeris, et Rashid küll pakkus oma ajalehte mähitud pakikest, kuid Emily ei võtnud seda vastu. Tüdruk hoopis taganes sammukese, raputas pead ja kõndis edasi. „Paku kellelegi teisele,” hõikas ta Rashidile üle õla.
Just, anna näiteks mulle, mõtles Nick. Mis pagan siin toimus? Miks keegi ei rääkinud midagi koolis jagatavatest pakikestest? Põrgut küll, miks temal veel ühtegi polnud? Teda ei jäetud ometi mängust välja?
Nick jälgis Rashidi, kes oli paki pintsakutaskusse toppinud ja loivas nüüd koridori mööda edasi, sihtides Brynne’i, kes parajasti sõbraga hüvasti jättis. Rashid kõnetas tüdrukut ning võttis taskust paki.
„Ja mida sina siin unistad?” Keegi virutas Nickile kõva võmmu selga. Jamie. „Kuidas su kohutav keemiatund möödus?”
„Kohutavalt muidugi,” pomises Nick. „Mida sina siis arvasid?”
„Tahtsin seda sinu enda suust kuulda.”
Mõned õpilased olid keset koridori seisma jäänud ning varjasid Brynne’i ja Rashidi. Nick läks lähemale, kuid üleandmine oli juba toimunud. Rashid loivas oma tavalise lohiseva kõnnakuga minema ja Brynne kadus nurga taha.
„Põrgut!” vandus Nick.
„Mis viga?”
„Siin toimub midagi. Ükspäev andis Colin Jerome’ile midagi ja nad salatsesid hirmsat moodi. Nüüd proovis Rashid Emilyga õnne, aga too käskis tal uttu tõmmata ja Rashid läks Brynne’i jutule.” Poiss libistas käega üle sabasse seotud juuste. „Ma ei näinud, millega see lugu lõppes. Tahaksin tõesti teada, mis toimub.”
„CD-d,” nentis Jamie kuivalt. „Ma pakun, et mingid piraatkoopiad. Ma olen tänase päeva sees kaks korda näinud, kuidas üks inimene veab teise nurka ja määrib talle mingit plaati kaela. See pole ju midagi erilist. Või on?”
CD-plaadid. See klappis Rashidi paki mõõduga. Käest kätte levitatav piraatkoopia võis olla näiteks mingi keelatud muusika. Siis polnud mingi ime, et Emily ei tahtnud end asjasse segada. Jah, see oli täiesti võimalik. Oletus küll rahustas pisut Nicki uudishimu, kuid … kui see tõesti oli CD, miks siis keegi sellest ei rääkinud? Viimati, kui keelatud filmi levitati, oli see olnud peamine jututeema. Kõik filmi näinud inimesed kirjeldasid nähtut värvikalt ja teised kuulasid kadedate nägudega.
Seekord oli hoopis teisiti. Pigem meenutas toimuv telefonimängu mingi suust suhu liikuva salasõnaga. Asjaga kursis olevad isikud ei levitanud infot, rääkisid sosinal ning hoidsid omaette.
Nick läks mõtlikuna inglise keele klassi. Järgmine tund oli üsna igav. Poiss vajus oma mõtetesse ja märkas alles kahekümne minuti pärast, et mitte üksnes Colin ei puudunud koolist, vaid ka Jerome.
Soe sügispäike paistis Nicki magamistoa aknast sisse ning kallas raamatutest, vihikutest ja kortsus töölehtedest kaose üle kuldse valgusega. Inglise keele essee, mida Nick oli viimase pool tundi sepitsenud, oli vaid kolm lauset pikk. Lehe serv seevastu oli tihedalt täis sirgeldatud ringikesi, välgunooli ja lainelisi jooni. Põrgut, ta lihtsalt ei suutnud keskenduda. Mõtted muudkui uitasid ringi.
Poiss kuulis ema kolistamist köögis ja seda, kuidas ta raadiokanalit vahetas. Whitney Houston laulis „I Will Always Love You”. No tõesti, millega ta selle oli ära teeninud?
Nick viskas pastaka lauale, kargas püsti ja virutas ukse pauguga kinni. Nii enam ei saanud, CD plaat ei jätnud teda rahule. Kuidas oli võimalik, et temal veel plaati polnud? Kuidas sai juhtuda, et mitte keegi polnud talle sellest rääkinud? Ta üritas taas Colinile helistada, kuid ikka ei võtnud too kõnet vastu. Üllatus-üllatus. Nick jättis kõneposti paar sõimusõna, otsis mobiiltelefonist üles Jerome’i numbri ja vajutas nupule. Kostis kutsung, seejärel teine … Kolmanda järel kõne katkestati.
Sõitke te kõik põrgusse. Nick hingas sügavalt sisse. See oli naeruväärne. Ta pidi juba telefoni hoogsalt seljakotti viskama, kuid mõtles äkki ümber. Üks õhkõrn mõte oli teda kõditama hakanud. Tal oli olemas ka Emily number. Enne kui Nick jõudis välja mõelda piisavalt palju põhjusi mitte helistada, oli ta juba numbri valinud.
loomeinimeste veebiportaal oma teoste tutvustamiseks – toim