Kafka mererannas. Харуки МуракамиЧитать онлайн книгу.
pöördtoolile. Asetan siis käed tasakesi lauale.
„Noh, kuidas on, kas tuleb mõni kirjatükk välja ka?”
Raputan kergelt punastades pead. Saeki-san naerab ja läheb tagasi kõrvalsaali abielupaari juurde. Vaatan talle endiselt toolil istudes mõnda aega järele. Vaatan ta keha liikumist ja kõnnakut. Kõik ta liigutused näivad ületamatult loomulikud ja elegantsed. Ma ei oska seda hästi sõnadesse panna, kuid selles on midagi erilist. Tundus, justkui tahaks ta oma selja kaudu mulle midagi ütelda. Midagi, mida sõnadesse panna ei saa. Midagi, mida näost näkku pole võimalik edasi anda. Aga mis see miski on, ma ei tea. On palju asju, mida ma ei tea.
Endiselt toolil istudes vaatan ma toas ringi. Seinal ripub õlimaal, millel on ilmselt kujutatud siin kandi mereranda. Stiililt aegunud, kuid värske värvikasutusega maal. Laual on tuhatoos ja rohelise varjuga laualamp. Vajutan lülitit ja lamp läheb ilusti põlema. Otse ees seinal ripub vanamoodne must kell. Näeb välja nagu antiikese, kuid osutid näitavad täpselt õiget aega. Laudpõrand on siit-sealt ümaraks kulunud ning kiiksub astumisel kergelt.
Kui ringkäik läbi on, tänab Ōsaka abielupaar Saeki-sani ja lahkub. Tuleb välja, et nad kuuluvad mõlemad ühte Kansai tankaklubisse. Olgu selle naisterahvaga kuidas on, aga milliseid luuletusi ta abikaasa küll kirjutada võiks? Palja mhmhi ja noogutamisega juba värsse ei kirjuta. Luuletamine nõuab idee poolest midagi spontaansemat. Või äkki laob see vanamees vaid tankade kirjutamise ajal välja midagi, mis vaid erijuhtudeks kõrvale on pandud?
Lähen lugemissaali tagasi ja loen raamatut edasi. Pärastlõunal ilmub saali veel paar inimest. Peaaegu kõigil neil on paksud vanainimeste lugemisprillid ninal. Niipea kui nad lugemisprillid ette panevad, muutuvad nad kõik ühenäolisteks. Ja aeg möödub tohutu aeglusega. Kõik inimesed siin on süvenenud raamatutesse. Keegi ei lobise. Mõni neist teeb laua ääres märkmeid, kuid enamus on sõnatult ja liikumatult omal kohal raamatutesse süvenenud. Täpselt nagu ma isegi.
Kell viis jätan lugemise pooleli, panen raamatu riiulisse tagasi ja väljun raamatukogust.
„Mis kell te homme avate?” küsin ma.
„Kell üksteist. Esmaspäev on puhkepäev,” vastab Ōshima-san. „Kas tuled homme jälle?”
„Kui ma teile tüliks ei ole…”
Ōshima-san vaatab silmi kissitades mulle otsa. „Otse loomulikult mitte. Raamatukogud on inimestele, kes raamatuid lugeda tahavad. Tule kohe kindlasti. Aga see selleks. Kuule, kas sa käid alati sellise suure kotiga ringi? See näeb üsna raske välja, huvitav kohe, mis seal sees võib olla? Krugerrandi raha13?”
Tõmbun näost punaseks.
„Ah ei ole midagi, ma niisama, ma teen ainult nalja,” ütleb Ōshimasan. Ja vajutab siis pliiatsi kustukummiotsaga paremat meelekohta. „Homme näeme.”
„Nägemist,” ütlen mina. Ōshima-san tõstab vastuseks õhku pliiatsi – mitte käe.
Istun samasse rongi, millega tulin, ja sõidan tagasi Takamatsusse. Odavailmelises jaamalähedases restoranis tellin paneeritud kana ja köögiviljasalatiga komplekteine. Tellin teise portsu riisi juurde ning pärast sööki joon sooja piima. Ostan universaalpoest kaks riisipalli, juhuks, kui öösel kõht peaks tühjaks minema, ja uue pudeli mineraalvett. Ja jalutan siis hotelli, kus ma ööbin. Ma ei kõnni kiiremini kui vajalik ega ka aeglasemalt kui vajalik. Kõnnin nii, nagu tavalised inimesed ikka, et mitte ülearu tähelepanu tõmmata.
Hotell on väljast küll suur, kuid sisemuselt on ta klassikaline teise järgu ärihotell. Kirjutan registratuuris ööbijate nimekirja väljamõeldud aadressi, nime ja vanuse ning maksan ühe öö eest ette ära. Pabistan. Kuid hotellitöötajad ei vaata mind kuidagi imelikult. Ega karju mu peale, et „Kuule sina, mis sa õige mõtled siin oma ilmselgete valedega! Meie siin näeme sind kohe läbi! Tegelikult oled sa 15-aastane kodust ära jooksnud poiss!” Asju aetakse ilma igasuguse huvita ja ametnikulikult.
Sõidan halvaendeliselt koliseva liftiga kuuendale korrusele. Tuba on pikk ja kitsas. Ebasõbralik voodi, kõva padi, pisike laud, väikese diameetriga telekas, päikesest pleekinud kardinad. Vannituba pole suurem kui seinakapp. Ei ole ei šampooni ega palsamit. Aknast paistab vaid naabermaja sein. Kuid mina pean olema tänulik sellegi eest, et mul on katus pea kohal ja kraanist tuleb sooja vett. Asetan seljakoti põrandale, istun toolile ja lasen oma kehal mõned hetked selle ruumiga harjuda.
Ma olen vaba, mõtlen ma. Sulen silmad ja mõtlen hetke selle üle, et ma vaba olen. Aga seda, mida vaba olemine tähendab, ma veel hästi ei mõista. Ainus, millest ma hetkel aru saan, on see, et ma olen ihuüksi. Olen ihuüksi võõras kohas. Just nagu üksildane maadeavastaja, kes on kaotanud kaardi ja kompassi. Kas vaba olemine seda tähendabki? Aga isegi seda ei mõista ma hästi. Viskan need mõtted peast välja.
Ligunen pikka aega vannis ja pesen kraanikausi ees põhjalikult oma hambad ära. Heidan voodisse pikali ja loen veel natuke. Kui raamatu lugemisest väsin, panen teleka uudistesaate mängima. Aga võrreldes sellega, mis minuga tänase päeva jooksul juhtunud oli, on kõik need uudised igavad ja sisutühjad. Panen kohe teleka kinni ja poen teki alla. Kell on juba kümme läbi. Aga und ei kipu tulema. Uus päev uues kohas. Ühtlasi on see minu viieteistkümnes sünnipäev. Veetsin enamuse sellest päevast ühes veidras, kuid ilmeksimatult võluvas raamatukogus. Kohtusin mitme uue inimesega. Sakuraga. Siis Ōshima-sani ja Saeki-saniga. Tänu jumalale polnud neist ükski minule ohtlik tüüp. Võib-olla on see hea enne?
Siis mõtlen ma meie Nogata majale ja isale, kes seal praegu olema peaks. Huvitav, mida ta minu äkilisest kadumisest arvab? Tunneb ta kergendust, et mind enam silmapiiril pole? Või on ta segaduses? Või äkki ei lähe see talle üldse korda? Või ei, kas ta üldse minu puudumist tähelegi on pannud?
Korraga tuleb mulle meelde isa mobiiltelefon. Võtan selle seljakoti taskust välja, lülitan sisse ja valin prooviks Tokyo kodu numbri. Kohe kostab telefoni kutsumist. Ehkki helistan rohkem kui 700 kilomeetri kaugusele, on telefoni kutsung nii terav ja selge, et tundub, justkui helistaks ma siiasamma naabertuppa. Selle heli ootamatu värskus üllatab mind. Lasen telefonil kaks korda kutsuda ja katkestan siis kõne. Süda hakkab pekslema ja ei taha enam maha rahuneda. Telefon funktsioneerib. Isa ei ole telefonilepingut veel tühistanud. Või võibolla ei ole ta veel tähelegi pannud, et telefon lauasahtlist kadunud on. Panen telefoni seljakoti taskusse tagasi, kustutan voodi peatsis olnud lambi ja sulen silmad. Und ma ei näe. Kui mõtlema hakata, siis ei ole ma juba päris pikka aega und näinud.
kuues peatükk
„Tervist!” pöördus vanemas keskeas meesterahvas tema poole.
Kass tõstis kergelt pilgu ja tervitas meest madalal häälel ning rõhutatult tusase näoga vastu. Ta oli suur must elatanud isane kõuts.
„Kas pole täna suurepärane ilm?”
„Mhh,” vastas kass.
„Mitte pilveraasugi.”
„Präägu küll, aga…”
„Kas on ette näha ilmamuutust?”
„Pärastlõuna paiku läheb ilmselt halvaks. Sihuke tunne on,” pomises must kass ühte jalga välja sirutades. Kissitas siis silmi ja vaatas veel kord mehele otsa.
Meesterahvas vaatas avalalt naeratades kassi.
Kass oli mõnda aega kimbatuses, et mida see siis peaks tähendama, ja leebus siis: „Hehee, sa… sa oskad rääkida.”
„Jah,” vastas vanamees häbelikult. Ja võttis siis austuse märgiks käkras matkakaabu peast. „Ega Nakata ei suuda mitte alati ja mitte kõikide auliste kassidega kõneleda, aga kui kõik hästi läheb, siis võib vahel taolisel viisil auväärsetega isegi vestelda.”
„Hee,” avaldas kass lakooniliselt oma arvamust.
„Vabandage, ega teil ei ole midagi selle vastu, kui Nakata hetkeks siia istub? Nakata on natukene kõndimisest väsinud.”
Must kõuts ajas end aeglaselt püsti, keerutas paar korda oma pikka vuntsi ning haigutas
Lõuna-Aafrika Vabariigis vermitud kuldmündid. Krugerrandi raha vermiti esmakordselt 1967. aastal Lõuna-Aafrika kulla paremaks turustamiseks. Mündid ei ole käibel rahana, nende väärtus sõltub neis sisalduva kulla turuväärtusest. Raha on nimetatud legendaarse Lõuna-Aafrika Vabariigi Presidendi Paul Krugeri järgi, kelle kujutis müntidesse vermitud on.