Peatumata. Брайан ОлдиссЧитать онлайн книгу.
see, mis seal peitub, tuleb hõimule, see tähendab, neile endale kasuks. Õigel hetkel röövsaak jagatakse või hävitatakse, vastavalt sellele, mida nõukogu otsustab. Paljusid asju, mis sellisel moel Ahtriruumidesse sattusid, pidasid võimud ohtlikuks ning need põletati.
Uste avamisega kaasnes alati oht, kui mitte tõeline, siis kujuteldav. Ahtriruumides levisid kuulujutud, et mõned teised väikesed hõimud, kes samuti rägastiku keerdkäikudes ellu jääda püüdsid, olid pärast selliste uste avamist vaikselt haihtunud.
Complain polnud enam ainus, kes oli haaratud töötavate inimeste vaatamisest. Mitu naist, kõik lastekarjast ümbritsetud, seisid barrikaadi juures, olles huumuse ja poonikute kandjatel jalus. Kärbeste pidevale pininale, millest Ahtriruumides iialgi puudust ei tulnud, lisandus väikeste suukeste sädin: ja selle saatel lõhkusid valvurid maha järgmise ukse. Hetkeks saabus vaikus, mil isegi töölised seisatasid, et avausest pooleldi hirmunult sisse vaadata.
Uus tuba oli pettumus. Seal polnud isegi hiiglase luukeret, mis oleks tekitanud õudu ja põnevust. See oli kõigest väike pood, mille seinu ääristasid väikesi kotte täis laotud riiulid. Need väikesed kotid olid täidetud eri värvi pulbriga. Erkkollane ja tulipunane kukkusid ning läksid katki, tekitades tekile kaks lehvikukujulist laiku ja õhku kaks segunevat pilve. Harva värve näinud laste rõõmuhüüded panid valvureid järsult käske haugatama ja leide minema tassima, moodustades barrikaadi taga asuva veokini elava keti.
Pettumust valmistavat lõppu tunnetades triivis Complain eemale. Võib-olla ta siiski läheb jahile.
«Aga miks on rägastikus valgus, kui seal pole kedagi, kel seda vaja läheks?»
Küsimus jõudis Complainini läbi üldise sagina. Ta pööras ringi ja nägi, et küsijaks oli üks väikeste poiste hulgast, kes koondusid nende keskel kükitava suure mehe ümber. Üks või kaks ema seisid nende juures, leplikult naeratades, käed laisalt kärbseid eemale lehvitamas.
«Poonikute kasvamiseks peab olema valgust, täpselt nagu sa isegi ei saaks pimedas elada,» tuli poisile vastus. Complain nägi, et vastajaks oli Bob Fermour, aeglane sell, kes sobis töötama vaid põllutubades. Ta oli sõbralik – üsnagi palju rohkem kui Õpetus seda heaks kiitis – ja seetõttu laste seas populaarne. Complainile meenus, et Fermouri tunti kui lugude vestjat ning tundis järsku, et soovib meelt lahutada. Raevu lahtumine oli jätnud tühja koha.
«Mis seal enne poonikuid oli?» nõudis üks väike tüdruk. Oma oskamatul moel püüdsid lapsed Fermourilt juttu välja meelitada.
«Jutusta neile maailmalugu, Bob!» pakkus üks emadest.
Fermour vaatas küsivalt Complaini poole.
«Ära mind tähele pane,» lausus Complain. «Ma märkan teoretiseerimist vähem kui kärbseid.» Hõimu võimud laitsid teoretiseerimist või ükskõik millist mõtteliini, mis polnud äärmiselt praktiline; sellest ka Fermouri kõhklus.
«Noh, see on kõik ainult oletus, sest meil pole ülestähendusi selle kohta, mis juhtus maailmas enne Greene’i hõimu algust,» lausus Fermour. «Või kui me ka leiame ürikuid, ei ole need kuigi arusaadavad.» Ta saatis kuulavatele täiskasvanutele terava pilgu, enne kui kiirelt lisas: «Sest on tähtsamaid asju teha kui vanade legendide üle mõtiskleda.»
«Mis see maailma lugu on, Bob? On see põnev?» küsis üks poiss kannatamatult.
Fermour lükkas tuka poisi silmist eemale ja vastas ausalt; «See on kõige põnevam lugu, mis üldse olemas on, sest see puudutab meid kõiki ja seda, kuidas me elame. Maailm on imeline paik. See koosneb kihtide kaupa tekkidest nagu see, ja need kihid on lõputud, sest lõpuks pööravad nad ringiga tagasi. Nii et sa võiksid käia lõpmatuseni aina edasi ja edasi, ilma et jõuaksid maailma lõppu. Ja kõik need kihid on täis müstilisi paiku, mõned häid, mõned halbu; ja kõiki koridore tõkestavad poonikud.»
«Aga kuidas on Vööriruumide rahvaga?» küsis poiss. «On neil rohelised näod?»
«Me jõuame nendeni,» vastas Fermour, tasandades häält nii, et noor publik lähemale trügis. «Ma olen teile jutustanud, mis juhtub, kui hoiate maailma kõrvalharudesse. Aga kui te jõuate peakoridori, siis viib see teid otse maailma kaugematesse osadesse. Ja siis võite sattuda Vööriruumide territooriumile.»
«Kas neil kõigil on päriselt ka kaks pead?» küsis väike tüdruk.
«Muidugi mitte,» vastas Fermour. «Nad on tsiviliseeritumad kui meie väike hõim,» – ta uuris taas oma täiskasvanud kuulajaid – «kuid me teame nende kohta vähe, sest meie ja nende maa vahel on palju takistusi. Teie kohus on suureks saades meie maailma kohta rohkem välja uurida. Ärge unustage, on palju, mida me ei tea, ja meie maailmast väljaspool võib olla teisi maailmu, mida me praegu kujutledagi ei oska.»
Lastele näis see muljet avaldavat, kuid üks naistest naeris ja ütles: «Mis kasu neil sellest on, kui nad püüavad kujutleda midagi, mille kohta keegi midagi ei tea.»
Mõttes nõustus Complain naisega, kui minema kõndis. Praegu liikus palju sedasorti teooriaid, kõik erinevad, kõik rahutukstegevad, ning võimud ei kiitnud ühtki neist heaks. Ta mõtles, kas lugupidamine tema vastu tõuseks, kui ta Fermouri peale kaebaks; kuid kahjuks eirasid kõik Fermouri: ta oli liiga aeglane. Alles eelmise ärkamise ajal oli teda põlluruumis laisklemise pärast avalikult piitsutatud.
Complaini pakilisemaks küsimuseks oli, kas ta peaks minema jahile? Talle meenus ootamatult, kui sageli ta viimasel ajal rahutult barrikaadi vahet kõndis. Ta pigistas käed rusikasse. Aeg möödus, polnud võimalusi ja alati oli midagi puudu, puudu. Taas – nagu ta seda lapsest saadik teinud oli – tuhnis Complain raevukalt oma ajus, otsides tegurit, mis justkui oleks pidanud seal olema, kuid polnud, mitte kunagi. Ta tundis ähmaselt, et valmistub – sugugi mitte vabatahtlikult – kriisiolukorraks. Tundus, nagu oleks kohe palavik tõusmas, kuid see saab olema hullem kui palavik.
Complain hakkas jooksma. Juuksed, pikad ja sügavmustad, rippusid üle ta suurte silmade. Ta ilme muutus rahutuks. Tavaliselt oli ta noor nägu kergelt ümarate, kuid tugevate ja nägusate näojoontega. Lõuajoon andis edasi siirust, suu kangelaslikkust. Kuid ta näoilme oli kibestunud; ja see meeleheide oli tavaline peaaegu terve hõimu nägudel. Tark oli see Õpetuse osa, kus seisis, et ei tohi otse silma vaadata.
Complain jooksis peaaegu pimesi, higi laubalt voolamas. Olgu magamis- või ärkamisaeg, Ahtriruumides oli pidevalt soe ja higi hakkas kiirelt voolama. Mitte keegi, kellest ta möödus, ei tundnud ta vastu huvi: hõimus joosti sageli mõttetult ringi, paljud mehed põgenesid sisemiste fantoomide eest. Complain teadis vaid, et peab Gwenny juurde tagasi jõudma. Naistes peitus unustuse maagiline palsam.
Gwenny seisis liikumatult, käes teetass, kui Complain nende tuppa sööstis. Gwenny teeskles, et ei näe teda, kuid kogu ta olek muutus ning peened jooned ta näol pingestusid. Gwenny oli tugeva kehaehitusega, ta jässakas keha moodustas kitsa näoga kontrasti. Tema tugevus näis nüüd esile tõusvat, justnagu valmistuks ta füüsiliseks rünnakuks.
«Ära ole selline, Gwenny. Ma ei ole ju su vaenlane.» Complain polnud tahtnud seda öelda, ta hääl polnud piisavalt rahulik, kuid naise nägemine muutis ka tema vihasemaks.
«Jah, oled küll mu vaenlane!» vastas Gwenny selgelt, endiselt eemale vaadates. «Pole kedagi teist, keda ma rohkem vihkaksin.»
«Anna siis mulle lonksu oma teest ja loodame mõlemad, et see mind mürgitab.»
«Ma soovin, et mürgitakski,» vastas Gwenny salvavalt, tassi Complainile ulatades.
Complain tundis Gwennyt piisavalt. Naise raevuhood ei olnud nagu tema enda omad; Complaini omad taandusid aeglaselt; Gwenny omad olid ühel hetkel kohal, teisel kadunud: hetk pärast kõrvakiilu andmist ta juba armatses Complainiga. Ja just siis armatses ta kõige kirglikumalt.
«Ära nüüd pahanda,» lausus mees. «Sa tead, et tülitseme ei millegi pärast nagu tavaliselt.»
«Ei millegi pärast! Kas Lidya on siis eimiski? Lihtsalt sellepärast, et ta suri sündides… meie ainus väike lapsuke ja sina nimetad teda eimiskiks.»
«Parem nimetada teda eimiskiks, kui kasutada teda relvana meie lahkuajamiseks, või mis?» Kui