Jhereg. Vlad Taltose lood. Steven BrustЧитать онлайн книгу.
ülesanne. Mu loomulikud kalduvused ei käinud sellega üldse kokku ja pidin kogu aeg valvel olema. Kuid viimaks ma leidsin, et suudan olla väga viisakas dragaeralase vastu, kes mind solvab. Vahel arvan, et just see aitaski mul hilisemas elus edukaks saada.
Restorani müümine oli suuremaks kergenduseks kui miski muu. Olin seda oma isa surmast saadik käigus hoidnud ja mul läks küllalt hästi, et elatist teenida, kuid millegipärast polnud ma endast kunagi mõelnud kui restoranipidajast.
Kuid see tõi mind üsna teravalt probleemi juurde, et mida ma raha teenimiseks peale hakkan – otsekohe ja terve ülejäänud elu. Mu vanaisa pakkus mulle poolt oma nõiakunsti ärist, kuid ma teadsin väga hästi, et seal oli vaevalt tegemist ühegi inimese jaoks.
Mul oli ka Kiera pakkumine, kes soovis õpetada mulle oma elukutset, kuid idalastest vargad ei saanud häid hindu Dragaera varastatud asjade vastuvõtjatelt. Peale selle ei kiitnud mu vanaisa varastamist heaks. Müüsin restorani maha, kui probleem oli veel lahendamata, ja elasin mõnda aega müügitulust. Ma ei ütle teile, mis ma selle eest sain; olin veel noor. Kolisin uutesse eluruumidesse, sest korter restorani kohal pidi minema uuele omanikule. Ja ma ostsin mõõga. See oli pigem kerge rapiir, mille valmistas mu mõõtude järgi Jheregi Koja mõõgameister, kes küsis mult häbiväärselt suurt tasu. See oli just küllalt tugev, et tõrjuda raskema Dragaera mõõga rünnakuid, kuid küllalt kerge, et olla kasulik vastulöökideks, millega Ida vehkleja võib üllatada Dragaera mõõgameest, kes tõenäoliselt ei tea midagi peale rünnaku-kaitse-rünnaku taktika. Tulevik lahendamata, võtsin asju kergelt ja hoolitsesin muna eest.
Umbes kaks kuud pärast seda, kui olin restorani maha müünud, istusin kaardilaua taga ja mängisin madala panusega mänge paigas, mis idalasi sisse lubas. Sel õhtul olin seal ainus idalane, ja vaid neli lauda olid käigus. Kuulsin kõrgendatud hääli kõrvallauast ja pidin just ümber pöörama, kui midagi raksatas vastu mu tooli. Tundsin äkilist paanikasööstu, kui muna oleks peaaegu vastu lauaserva purunenud, ja tõusin püsti. Paanika muutus vihaks ja mõtlematult haarasin oma tooli ja murdsin selle vastu mehe pead, kes oli mulle otsa langenud. Ta kukkus nagu pistrik ja jäi vaikselt lamama. Mees, kes oli teda lükanud, vaatas mulle otsa, nagu otsustades, kas mind tänada või rünnata. Mul oli ikka veel toolijalg peos. Tõstsin selle ja ootasin, et ta midagi teeks. Siis haaras üks käsi mu õlast ja tundsin tuttavat jahedust kuklas. „Selles kohas ei kakelda, jobu,” ütles hääl mu parema kõrva taga. Mu adrenaliin oli kõrgel ja ma peaaegu pöördusin, et lüüa lurjust vastu nägu, hoolimata noast, mida ta mu kukla vastas hoidis. Kuid läbitud treening andis tunda ja ma kuulsin end rahulikult ütlemas: „Mu vabandused, hea härra. Kinnitan teile, et seda ei juhtu enam kunagi.” Langetasin parema käe ja pillasin toolijala. Polnud mingit mõtet talle selgitada, mis oli juhtunud, kui ta polnud seda näinud – ja veelgi vähem, kui oli. Kui on probleem ja mängus on idalane, pole küsimustki, kes on süüdi.
Ma ei liigutanud.
Viimaks tundsin, kuidas nuga mu kaelalt eemaldati.
„Sul on õigus,” ütles hääl. „Seda ei juhtu enam kunagi. Kao siit minema ja ära tule enam kunagi tagasi.”
Noogutasin. Jätsin oma raha lauale ja kõndisin tagasi vaatamata välja.
Teel koju rahunesin pisut maha. Vahejuhtum tegi mulle muret. Otsustasin, et poleks pidanud seda meest üldse lööma. Olin lasknud hirmul end juhtida ja reageerinud mõtlematult. Siis ei lähe kunagi hästi.
Kui ma trepist üles oma korterisse läksin, jõudsid mu mõtted vana probleemini, et mida ma peale hakkan. Olin jätnud peaaegu kuldimperiaali väärtuses münte lauale lebama, ja see oli poole nädala rent. Paistis, et mu ainsad anded olid nõidus ja dragaeralaste peksmine. Ma ei uskunud, et nii ühele kui teisele oleks suuremat nõudmist.
Sisenesin ja lõõgastusin sohval. Võtsin muna välja, et hoida teda mõnda aega oma närvide rahustamiseks – ja peatusin. Selles oli väike pragu. See pidi olema juhtunud, kui põrkasin vastu lauda, kuigi olin arvanud, et kõik läks hästi.
Just siis ja seal, kuueteistkümne aasta vanuselt, sain teada, mida tähendab viha. Nagu valge tuleleek lahvatas minust läbi, kui mulle meenus dragaeralase nägu, kes oli lükanud teise dragaeralase minu vastu, tappes mu muna. Sain teada, et olen suuteline mõrvaks. Kavatsesin selle tõpra üles otsida ja tappa. Mul polnud vähimatki kahtlust, et ta peab surema. Tõusin püsti ja suundusin ukse poole, ikka veel muna hoides…
… Ja peatusin jälle.
Midagi oli valesti. Tundsin midagi mahasurumatut, mis tungis läbi mu vihatõkkest. Mis see oli? Vaatasin muna ja äkki mõistsin äärmise kergendusega.
Kuigi ma polnud sellest teadlik olnud, olin kuidagi saavutanud psioonilise ühenduse olendiga muna sees. Ma tundsin midagi selle abil, mingil tasemel, ja see tähendas, et mu jhereg oli ikka veel elus. Viha hoovas must välja sama ruttu, nagu see oli tulnud, jättes mu värisema. Läksin tagasi toa keskele ja panin muna põrandale nii pehmelt, kui suutsin.
Tunnetasin seda sidet ja identifitseerisin tunde, mida sealt sain: otsusekindlus. Toores, pime eesmärk. Ma polnud kunagi tunnetanud niisugust sihipära. Oli üllatav, et see väike olend võis tekitada nii tugeva emotsiooni.
Astusin muna juurest eemale, arvan, mingi arusaamatu soovi tõttu „anda talle ruumi”, ja jäin vaatama. Kostis peaaegu kuuldamatu „kop, kop”, ja pragu laienes. Siis äkki pragunes muna laiali ja see inetu väike roomaja lebas katkiste munakoorte keskel. Ta tiivad olid tihedalt keha ligi surutud ja silmad olid kinni. Ta tiivad polnud suuremad kui mu pöial. Tema – tema? Isiksus, teadsin äkki. Ta püüdis liigutada; ebaõnnestus. Püüdis jälle liigutada ega jõudnud kuhugi. Tundsin, et peaksin midagi tegema, kuigi mul polnud aimugi, mida. Ta silmad avanesid, kuid ei paistnud millelegi fokuseeruvat. Ta pea lebas põrandal, siis liikus – haletsusväärselt. Püüdsin temaga kontakteeruda ja tunnetasin segadust ja pisut hirmu. Proovisin tema poole saata soojust, kaitset ja muid selliseid häid asju. Aeglaselt kõndisin ta juurde ja sirutasin käe. Üllataval kombel pidi ta olema mu liikumist näinud. Ta ilmselt ei seostanud siiski liikumist mõtetega, mida ta minult sai, sest tunnetasin kiiret hirmusööstu ja ta tahtis eemale liikuda. Tal ei õnnestunud see ja ma tõstsin ta üles – ettevaatlikult. Sain selle eest kaks asja: mu esimese sõnumi temalt ja mu esimese jheregi hammustuse. Hammustus oli liiga väike ja mürk ikka veel liiga nõrk, et mulle mõjuda, kuid kindlasti olid tal kihvad. Teade oli hämmastavalt selge. „Emme?” küsis ta. Õigus. Emme. Mõtlesin selle üle mõnda aega, siis püüdsin saata vastuse. „Ei, issi,” vastasin. „Emme,” nõustus ta. Ta lakkas võitlemast ja paistis end mu käel sisse seadvat. Mõistsin, et ta oli väsinud, ja siis taipasin, et ka mina olin. Me olime mõlemad näljased. Sel hetkel torkas mulle pähe… Mida põrgut ma talle söödan? Kogu selle aja, mil olin teda kandnud, olin teadnud, et ta tuleb kunagi munast välja, kuid mulle polnud päriselt kohale jõudnud, et sinna tekib päris elus jhereg. Kandsin ta kööki ja hakkasin toitu otsima. Vaatame… piim. Alustame sellega. Mul õnnestus võtta alustass ja valada sellele pisut piima. Panin selle lauale ja seadsin jheregi selle kõrvale, pea peaaegu alustassil. Ta lakkus pisut ja tal ei paistnud sellega raskusi olevat, nii et otsisin veel ringi ja tulin viimaks tagasi väikese tükiga pistriku tiivast. Panin selle alustassile; ta leidis selle peaaegu kohe. Ta tõmbas tüki enda poole (tal olid juba hambad – tore) ja hakkas närima. Ta näris seda peaaegu kolm minutit enne neelatamist, aga seejärel läks toit alla probleemideta. Lõdvestusin.
Pärast seda paistis ta rohkem väsinud kui näljane olevat, nii et tõstsin ta üles ja kandsin ta sohva juurde. Heitsin pikali ja panin ta oma kõhu peale. Varsti pärast seda jäin magama. Me jagasime meeldivaid unenägusid.
Järgmisel päeval tuli keegi pärastlõunal mu ukse juurde ja koputas. Kui ukse avasin, tundsin mehe kohe ära. Tema oli see, kes oli juhtinud mängu päev tagasi ja oli käskinud mul mitte enam tagasi tulla – mulle nuga kuklale surudes, et sõnu rõhutada.
Kutsusin ta sisse, olles uudishimuliku loomuga.
„Tänan,” ütles ta. „Mind hüütakse Nielariks.”
„Palun istuge, mu isand. Mina olen Vlad Taltos. Veini?”
„Tänan, kuid