Portobello kuld. Arthur D. Howden SmithЧитать онлайн книгу.
mul on hea meel, et sa siin oled,» lisas ta.
«Ja,» ütles Peter ebamääraselt.
«Sa pole veel kirju vaadanudki,» meenutasin isale.
«Pole mahti saanud,» torkas ta. «Kõigepealt tuleb – Hea küll, tänaval sellest kõneleda ei sobi. Läheme koju, poiss; läheme koju.»
Asusime üle lumise platsi minekule ning meie möödudes inimesed kummardasid või noogutasid isale, kes oli ikkagi New Yorgi üks tähtsamaid mehi, nõnda tähtis kui keegi peale kuberneri olla sai; aga nüüd kõndis ta pilku maas hoides, sügavalt mõttes. Ja kui me Pearl Streetile keerasime, pomises ta veelkord:
«Ei meeldi mulle see, ei meeldi.»
Darby McGraw tuli meile ukse peale vastu ja tema päranisilmsest näost oli selge, et ta peaaegu et ootas meie kannul piraate sisse tormavat.
«Kas töö on tehtud, Darby?» päris isa eeskojast hüvakätt asuvasse kantseleisse taganevalt noormehelt.
«Jah, isand.»
«Lase siis jalga. Mind ei tohi segada.»
«Uuri järele, ega piraatide kohta midagi uuemat kuulda pole, Darby,» lisasin minust mööda pugevale poisile.
Ta vastas mulle lõbusa näomoonutusega, aga isa pööras kannal ringi.
«Mida sa sellega silmas pead, Robert?» nõudis ta.
Ma olin pahviks löödud.
«Ei midagi erilist, sir. Darby on piraatidest kangesti sisse võetud. Talle – »
Peter Corlaer pani ukse iiri noormehe järel kinni ja tuli lähemale, liikudes talle omasel moel hämmastavalt vaikselt ja kärmelt.
«Ja, ta ei tea,» ütles ta.
«Mida õieti?» päris isa.
«Sedta, mida meie teame,» vastas hollandlane rahulikult.
«Nii et sina tead ka, Peter?»
«Ja.»
Kauem ma enam kannatamatust alla suruda ei suutnud.
«Mis imelugu see on selline?» nõudsin ma. «Ma arvasin, et tean kõiki meie saladusi; aga, isa, päris kindlasti ei oodanud ma, et meie äriselts piraatidega tegemist teeb!»
«Ei teegi,» vastas isa napilt. «Sellest asjast ei tea sa midagi, Robert, sest seni pole sul selle teadmiseks tarvidust olnud.»
Ta kõhkles.
«Peter,» jätkas ta, «kas peaksime poisile rääkima?»
«Ta ei ole poiss; ta on mees,» ütles Peter.
Naeratasin paksule hollandlasele korraks tänulikult, aga ta ei osutanud mulle mingit tähelepanu. Isa näis samuti mind unustanud olevat. Ta kõndis kantseleis edasi-tagasi, käed kuuesaba all vaheliti, pea sügavas mõttes langetatud. Ta huulilt pudenes lausekatkeid:
«Pidasin teda surnuks – Veider, et ta jälle välja ilmub – Sellist muret ma kaela oodata ei osanud – Võib-olla ma liialdan – meiega ei saa see ometi seotud olla – Kindlasti on see juhus – »
«Neen, tal on mingi eesmärk,» katkestas Peter.
Isa peatus Peteri kõrval kamina ees, kus lõõmas kuhi jalakahalge.
«Mis sa arvad, kes see kapten Rip-Rap olla võib, Peter? Räägi julgelt! Sul oli õigus, öeldes, et Robert enam poiss pole. Kui me ohus oleme, peab ta sellest teada saama!»
«See on Murray,» vastas Corlaer oma peenikese häälega, mis ta tohutu kerega sugugi kokku ei sobinud.
«Andrew Murray!» mõtiskles isa. «Jaa, see võib tema olla küll. Kõik need aastad ma kahtlustasin – õigupoolest olin kindel. Aga ma uskusin, kui ta pärast viimast sõda jäljetult kadus, et Kõigevägevam on talle tasunud. Näib, et eksisin.»
«Kes ta ka poleks, New Yorgis see piraat meile häda teha ei saa,» julgesin poetada.
«Ära ole nõnda kindel, Robert,» manitses isa. «Ta on nimelt sinu vanaonu.»
Ta sirutas käe piiburiiulisse kamina kohal ja valis välja pika savipiibu, toppides seda sellal, kui mina üllatusest toibusin.
«Sinu onu?» ahmisin ma õhku.
Corlaer tõmbas paar tooli lähemale ja me istusime tulevalgele, isa minust ühel pool ja Peter teisel. Õhtu edenes ning juba paar jalga tulekoldest eemal täitsid tuba varjud. Isa vaatas pikalt tantsivatesse leekidesse, enne kui mulle vastas.
«Ei; ema onu,» ütles ta viimaks.
«Ta oli ju see kuulus mees, kes Kanadasse salakaupa vedas!» hüüdsin ma. «Ma olen temast kuulnud küll. Tema avastas tee, mis võimaldas tal prantsuse karusnahakaupmehi niivõrd hästi varustada, et sealsed metslased üldse meiega äritsemisest võõrutas! Sa isegi oled mulle temast rääkinud, nagu ka isand Colden. Justnimelt tema vastu sina ja Corlaer ja irokeesid võitlesite, kui te kaubatee kinni panite ja karusnahaäri meile tagasi tõite. See oli ju siis, kui sa – kui sa – »
Teadsin, et isa tunded minu ammusurnud ema vastu polnud endiselt jahtunud, ega söandanud valusaid mälestusi äratada. Ta ise jätkas mu mõtet.
«Jah, just siis ma armusingi. Ema ei – Ta ei olnud selline, nagu võinuks oodata kelleltki nõnda südametu närukaelaga seotult. Aga sugulased nad olid – selles pole kahtlustki, Robert. Ta pärines Fernieside’i Kerride suguvõsast; tema ema oli Murray õde. Kerr ja Murray läksid viieteistkümnendal aastal koos sõtta; Kerr langes Sheriffmuiri all. Tema lesk suri varsti pärast seda ja Murray võttis vaese Marjory enda juurde.
Ta hoolitses tüdruku eest hästi – seda ei saa eitada. Aga tal oli alati plaanis Marjoryd omaenese huvides ära kasutada. Ikka ja alati vaatas ta tulevikku, ennekõike omaenese kasu peale mõeldes, ja kui ma – Aga seda pole sul tarvis kuulda. Sa ju tead, Robert, kuidas Corlaer ja seneka pealik Tawannears – kes nüüd Niagara üle vahti peab – ja mina Murray raudse haarde rajamaadel murdsime.
Me murdsime ta võimu nõnda põhjalikult ja hävitasime tema maine pealekauba, et ta oli sunnitud provintsist põgenema; ja isegi tema sõbrad prantslased ei tahtnud temast midagi teada – vähemasti avalikult mitte. Ma eeldasin alati, et ta nende huvisid üldjoontes edasi teenis, sest ennekõike on ta kõige paadunum jakobiit ja lisaks veel omapärasel moel aumees. Jaa, tema juures on paljugi raskestimõistetavat, Robert. Tal enesel pole vähimatki kahtlust, et teenib kõigis oma ettevõtmistes tähtsaid riiklikke eesmärke.»
«Piraadina ometi!» hüüatasin ma.
«Oh, see pole tema jaoks midagi!»
«Midtagi,» nõustus Peter. «Ta oli kuiva maa peal piraat.»
«Ainult hullumeelne võiks uskuda, et piraadiametis riiklikke huve teenib,» vaidlesin ma.
«Sa oled eneses ülemäära kindel,» noomis isa. «Täna veel on elus mehi, kes mäletavad, kui Morgan ja Davis ja Dampier ja paljud teisedki samast puust vaprad mehed piraatlusega leiba teenisid ja samas kuninga ülesandeid täitsid. Mõned neist lõpetasid võllas, aga Morgan sai elu lõpuks rüütliseisusse. Võimatut pole siin midagi.»
«Kuidas?»
«Mõtle, poiss! Murray – sinu vanaonu, pea meeles! – on jakobiit. Meie praegusele valitsusele jagub tal ainult vihkamist ja põlgust. Mistahes seda valitsust kahjustavad teod näivad talle selle kukutamise huvides õigustatud. No ütle, milline imetabane jultumus on oma laev Kuninglikuks Jamesiks nimetada!»
«Kui ta tõepoolest on see, kelleks teda pead,» vastasin ma, üldsegi mitte rõõmus teadmise üle, et mu vanaonu piraat on. Isa naeris leebelt ja koputas mulle vaba käega põlvele.
«Ma tean, mis tunne sul on, kulla laps,» ütles ta. «Heldekene, ema kõneles täpipealt samamoodi! Me olime äsja abiellunud, kui vana närukael ühe oma madrusega meile selle kaelakee saatis, mis nüüd mul rahakapis hoiul on – mõnelt India kuningannalt röövitud ehk. Hiljem – kui ema surnud oli – kui sina alles põlvepikkune olid – saatis ta lisa; need hõbetaldrikud