Veri lumel. Veel verd. Jo NesboЧитать онлайн книгу.

      „Sa … sa tapsid Benjamini?”

      Samal hetkel sain aru, et ma poleks pidanud helistama.

      „Sa … sa tapsid … mu ainsa poja?”

      Mu aju võttis vastu ja tõlgendas helilained, tõlkis need sõnadeks ja hakkas neid analüüsima. Poeg. On see võimalik? Mulle meenus midagi. Kuidas armuke oli kingad jalast visanud. Nagu oleks ta seal korduvalt käinud. Nagu oleks ta seal elanud.

      Panin toru hargile.

      Corina Hoffmann vaatas mulle õudusega otsa. Tal oli teine kleit seljas ja juuksed ei olnud veel kuivanud. Kell oli veerand kuus ja ta oli – nagu teistelgi päevadel – tapetu endalt enne abikaasa kojusaabumist maha pesnud.

      Olin talle hetk tagasi öelnud, et mul on ülesanne ta tappa.

      Ta proovis ust kinni lüüa, kuid ma olin väledam.

      Sain jala ukse vahele ja surusin selle lahti. Ta taarus tagurpidi elutuppa, valguse kätte. Klammerdus lamamistooli külge. Nagu näitleja, kes laval mõnd rekvisiiti hellitab.

      „Palun teid …” hakkas ta ütlema ja tõstis käe näo ette. Nägin seal midagi kiiskavat. Suure kiviga sõrmust. Ma polnud seda varem näinud.

      Astusin sammu lähemale.

      Ta karjatas valjult ja pööraselt. Haaras laualambi ja viskas mind sellega. Olin rünnakust nii jahmunud, et jõudsin hädavaevalt eest ära põigata. Ta kaotas hoo ja raskuse tõttu tasakaalu ja ma püüdsin ta kinni. Tundsin pihkude all ta niisket ihu ja haistsin ta mõrkjat lõhna. Mõtlesin, et ei tea, millega ta end pesnud on. Iseendaga? Hoidsin teda kõvasti kinni ja tundsin, kuidas ta hingeldab. Pagan, kuidas oleksin tahtnud ta selsamal hetkel enda omaks teha. Aga ei, ma polnud Benjamini-sugune. Ma ei olnud nendesugune.