Komarr. Lois McMaster BujoldЧитать онлайн книгу.

      Komarr

      Esimene peatükk

      Komarri pärispäikese viimane hõõguv servake vajus madalate küngaste taha läänepoolsel silmapiiril. Selle taga venis üle taevakummi tehispäikese peegeldatud hõõgus, mis tõusis esile eredas kontrastis tumeneva, lillatoonilise sinaga. Kui Jekaterin nägi Komarri pinnalt esimest korda kuusnurkset päikesepeeglit, meenutas see talle otsekohe uhket talvepidustuste kaunistust, mis rippus heasoovliku ja trööstivana taevas nagu tähtedest koosnev lumehelves. Nüüd naaldus Jekaterin oma kodu rõdupiirdele, kust avanes vaade Serifosa kupli keskpargile, ning silmitses tõsiselt valguspihu, mis tungis viltu läbi kumera klaasi tema pea kohal. Päikesepeegel hiilgas petlikult liiga tumeda taeva taustal. Kolm tähe-lumehelbe kuuest kettast ei säranud üldse, keskmine, seitsmes, oli aga varjutatud ja tuhm.

      Jekaterin oli lugenud, et vanad maalased pidasid muutusi muidu kellavärgina toimivas taevas – komeete, noovasid, langevaid tähti – kõhedateks enneteks, mis kuulutasid ette looduslikke või poliitilisi katastroofe, „tähed kuulutavad õnnetust” oli levinud väljend, juba see näitas, millist tähtsust taevale omistati. Tähesüsteemisisese maagiveolaeva kahe nädala tagust kokkupõrget peeglikompleksiga, mis andis lisa Komarri päikeseenergiale, võis kindlasti pidada katastroofiks, otsekohe oli see seda poolele tosinale tehispäikese komarrlasest töötajale, kes surma said. Kuid tundus, et katastroof jätkub aegluubis, suletud kupleid, kus paiknes planeedi elanikkond, oli see seni mõjutanud ainult vaevu. All pargis paigutas tööliste rühm kõrgetele taladele lisavalgustust. Samasuguste hädapäraste meetmete kasutuselevõtt linna toidutootmiseks mõeldud kasvuhoonetes oli ilmselt juba peaaegu lõpetatud, kui töölisi ja varustust sai suunata nii puhtalt dekoratiivset ülesannet täitma. Ei, tuletas Jekaterin endale meelde, ükski taim kupli all pole ainult dekoratiivne. Iga taim annab oma tillukese panuse bioloogilisse reservuaari, mis siin elu üleval hoiab. Aiad kuplite all jäävad ellu, nende inimestest sümbiondid hoolitsevad nende eest.

      Kuplisüsteemidest väljaspool, habrastes kasvandustes, mis üritasid suure vaevaga tervet planeeti looduslikult muuta, oli asi hoopis teine. Jekaterin teadis numbreid, mida arutati tema kodus õhtusöögilaua taga juba kaks nädalat, päikesevalguse vähenenud protsente ekvaatoril. Päevavalgus oli muutunud tuhmiks nagu talvel – ainult et igal pool üle terve planeedi ja see aina kestis… mis ajani? Millal remonditööd lõpevad? Millal need üldse algavad, kui juba jutuks tuli? Sabotaažina – juhul kui tegu oli olnud sabotaažiga – oli hävitustöö seletamatu, pooliku sabotaažina veelgi seletamatum. Kas nad üritavad uuesti? Juhul kui olid olemas mingid „nemad”, juhul kui tegu oli jubedusttekitava pahatahtlikkusega, mitte lihtsalt jubedusttekitava õnnetusega.

      Jekaterin ohkas, pööras vaatele selja ning lülitas sisse kohtvalgustid, mille oli ise oma tillukese rõduaia jaoks üles seadnud. Mõned Barrayari taimed, mille ta oli kasvama pannud, olid valgustuse osas iseäranis pirtsakad. Jekaterin kontrollis valgust mõõdikuga, nihutas kaks hirvetapuvääti lampidele lähemale ja pani taimerid käima. Ta käis ringi, kontrollis tundlike ja vilunud sõrmedega pinnase temperatuuri ja niiskust ning kastis kokkuhoidlikult, kus vaja. Korraks mõtles ta, kas viia oma vana skellütumibonsai tuppa, et sellele rohkem kontrollitud tingimusi pakkuda, kuid Komarril ollakse tegelikult ju igal pool toas. Jekaterin ei olnud tundnud oma juustes tuult peaaegu aasta aega. Ta tundis kummalist ühtekuuluvustorget mujalt toodud looduskooslusega väljas, mis januneb valguse ja soojuse järele, lämbub mürgises atmosfääris… Rumal! Lõpeta. Meil on vedanud, et saame siin olla.

      „Jekaterin!” Tema mehe küsiv hõige kaikus summutatult tornmaja korteris.

      Jekaterin pistis pea kööki viiva ukse vahelt sisse. „Ma olen rõdul!”

      „No tule siis alla!”

      Jekaterin asetas aiatööriistad kast-tumbasse, pani selle kaane kinni, sulges kindlalt ka läbipaistvad rõduuksed ning kiirustas läbi köögi eestuppa ja keerdtrepist alla. Tien, komlink käes, seisis kärsitult topeltukse kõrval, mis viis nende korterist maja koridori.

      „Sinu onu helistas äsja. Ta maandus süstikujaamas. Ma toon ta ära.”

      „Ma kutsun Nikolai ja tulen ka.”

      „Pole vaja. Ma lähen talle lihtsalt Läänejaama õhulüüside juurde vastu. Ta tahtis, et ma sulle edasi ütleksin, et tal on kaasas külaline. Teine Audiitor, jäi mulje, et ta on justkui sinu onu assistent. Aga ta ütles, et muretseda pole vaja, nad mõlemad söövad, mida parajasti pakutakse. Su onu paistab arvavat, et nad peavad köögis sööma või midagi sellist. Mõtle ometi! Kaks Keiserlikku Audiitorit! Mispärast sa oma onu üldse külla kutsusid?”

      Jekaterin jäi mehele kohkunult otsa vaatama. „Kuidas saaks onu Vorthys Komarrile tulla, ilma et meiega kokku saaks? Pealegi ei saa ju öelda, et tema uurimine sinu osakonda ei puudutaks. Loomulikult tahab ta seda näha. Mina arvasin, et ta meeldib sulle.”

      Tien plaksutas käega rütmitult vastu reit. „Muidugi meeldis, siis, kui ta oli lihtsalt vana imelik professor. Ekstsentriline onu Vorthys, Vorist tehnik… Tema määramine Keiserlikuks Audiitoriks tuli tervele perekonnale üllatusena. Ma ei kujuta ette, kellelt ta pidi teened sisse nõudma, et seda kohta saada.”

      Kas sinu meelest jõuavad inimesed edasi ainult niimoodi? Kuid välja Jekaterin seda väsinud mõtet ei öelnud. „Kõigist poliitilistest positsioonidest on Keiserliku Audiitori selline määramine ju küll kõige vähem tõenäoline,” lausus ta vaikselt.

      „Naiivne Kat…” Tien naeratas põgusalt ja võttis tal õlgade ümbert kinni. „Vorbarr Sultanas ei saa keegi midagi niisama. Välja arvatud ehk sinu onu assistent, kes on, niipalju kui mina aru saan, selle Vorkosigani lähedane sugulane. Tema sai Audiitori ametikoha ilmselt hingamise eest. Ta on selle töö jaoks uskumatult noor, kui ta on ikka seesama, kes olevat Talvepidustuste ajal ametisse vannutatud. Nähtavasti kergekaallane, kuid sinu onu ütles ainult, et ta on oma kasvu teema osas tundlik ja seda ei maksa jutuks võtta. Vähemalt osa kogu sellest jamast tõotab etendust.”

      Tien pistis komlingi mundrikuue taskusse. Tema käsi värises pisut. Jekaterin haaras tal randmest ja keeras tema peopesa ülespoole. Värinad tugevnesid. Jekaterin tõstis murest tumedad silmad ja vaatas tumma küsimusega mehele otsa.

      „Ei, pagan võtaks!” Tien tõmbas käe järsult ära. „See ei ole selle pärast! Ma olen lihtsalt natuke pinges. Ja väsinud. Ja mul on kõht tühi, nii et vaata, äkki saad selleks ajaks, kui ma nendega tagasi jõuan, mingi korraliku toidu kokku keerata. Sinu onul võib küll olla prolede maitse, kuid ma ei usu, et Vorbarr Sultana härraste võsuke samasugune oleks.” Ta pistis käed püksitaskutesse ja pööras pilgu õnnetult kulmu kortsutavalt Jekaterinilt ära.

      „Sa oled juba vanem, kui sinu vend oli.”

      „See ei tarvitse kõigil ühel ajal välja lüüa, mäletad? Me läheme varsti. Ma luban.”

      „Tien… Sa võiksid loobuda sellest plaanist just galaktikasse ravile minna. Siinsamas Komarril on ka raviasutusi, mis on peaaegu sama head kui… kui Beeta Koloonial või kus tahes mujal. Kui sul õnnestus see koht saada, arvasin ma, et loobusidki sellest mõttest. Jäta salatsemine ja otsi avalikult abi. Või mine diskreetselt, kui sa just pead. Kuid ära kauem oota!”

      „Siin ei ole piisavalt diskreetseid kohti. Minu karjäär on viimaks ometi hoo sisse saanud, tasub viimaks ometi ära. Mul pole vähimatki soovi, et mind hakataks nüüd avalikult mutandiks tembeldama.”

      Miks sulle korda läheb, mida teised arvavad, kui minul on ükskõik? Jekaterin kõhkles. „Kas sellepärast sa ei tahagi onu Vorthysega kohtuda? Tien, kõigist minu sugulastest – ja muide ka sinu omadest – on tema puhul kõige vähem oodata, et talle läheks korda, kas sinu haigus on geneetiline või mitte. Temale lähete korda sina ja Nikolai.”

      „Mul on kõik kontrolli all,” ei jätnud Tien. „Ära mõtlegi mind oma onule reeta, kui eesmärkide saavutamine on nii lähedal. Mul on kõik kontrolli all. Küll sa näed.”

      „Ära ainult… sellist lahendust vali, nagu sinu vend. Luba mulle!” Õnnetus kerglennukiga, mis ei olnud päris õnnetus… see juhatas sisse need aastad kroonilist õudusunenägu, mida peaosaline ei pidanud piisavalt tõsiseks, et sellega arsti poole pöörduda, ning kus sai ainult oodata ja vaadata, mis toimub…

      „Mul pole vähimatki kavatsust midagi sellist teha. Mul on kõik plaanid paigas. Ma lõpetan aasta sellel kohal, siis läheme galaktilisele puhkusele, kuhu oleksime