Kosmosehoovused. Isaac AsimovЧитать онлайн книгу.
ja mõnikord teinud seda mitte kõige hellemal kombel.
Ja tema rusikaid kartsid isegi täiskasvanud. Sel päeval, kui ta Riki esimest korda vabrikusse tööle tõi, sirutas ta ainsa hoobiga põrandale oma meistri, kes nende kohta midagi ebasündsat ütelda söandas. Veskinõukogu trahvis teda nädala palga ulatuses ning tahtis saata ka Linna mõisnike kohtusse, kuid Resident oli sekkunud ja andnud teada, et tegu oli olnud provokatsiooniga.
Seepärast tahtis ta, et Rik ei mäletaks. Ega püüaks meenutada. Ta teadis, et ei suuda talle midagi pakkuda: temast oli egoistlik tahta, et Rik jääks abituks ja nõrgamõistuslikuks. Ta polnud lihtsalt kunagi veel sellisel määral kellelegi vajalik olnud. Ning ta kartis tagasipöördumist oma üksindusse.
Naine küsis:
„Oled sa kindel, et sulle tuli meelde, Rik?”
Nad peatusid põldude keskel. Loojuv päike hakkas tasapisi punetama, nii et vesi niisutuskanalite malelauavõrgustikus heikles juba purpurselt; tasapisi andis endast märku õhtune tuulevinu.
„Jah. Ma võin usaldada oma meenutusi, Lona, kui need naasevad. Sa tead seda. Sina näiteks ei õpetanud mind rääkima, eks? Mulle meenus ise, õige?”
„Jah,” tunnistas Lona vastumeelselt.
„Nüüd ma mäletan ka neid aegu enne rääkimahakkamist, kui sa mu põllult leidsid. Kogu aeg tuleb uusi asju meelde. Ma mäletan, kuidas sa tõid mind siia põldudele enne, kui ma rääkima olin õppinud. Eile meenus, kuidas sa püüdsid kõrdikärbse ja näitasid seda mulle. Sa hoidsid seda peos ja lasid sõrmede vahelt vaadata, kuidas see pimedas oranžilt ja lillakalt sähvib, kuid ma naersin ja tõmbasin su käed lahti ja see lendas minema ja mina hakkasin nutma. Ma ei teadnud siis, et see on kõrdikärbes, ei teadnud üldse midagi, kuid see kõik on mul meeles. Sa ju ei rääkinud mulle seda, ega ju, Lona?”
Naine raputas pead.
„Seega juhtus see päriselt, eks? Ma mäletan neid asju, mis on tegelikult olnud.”
„Jah, Rik.”
„Ja nüüd tuleb mulle meelde, milline ma olin varem. Mul ju pidi olema see „varem”, eks, Lona?”
„Pidi olema” – selle mõtte juures muutus Lona süda raskeks. See oli teine „varem”, hoopis teistsugune maailm. Ta teadis seda, sest ainuke sõna, mida Rik ei suutnud meenutada, oli „kõrt”. Tema, Lona, pidi seda talle õpetama. Õpetama sõna, mis Florinal tähendas õigupoolest kõike – mis oli kõige tähtsam siin maailmas.
„Mida sa mäletad?” küsis naine siis.
Riki erutus vaibus äkitselt. Ta kõhkles:
„See ei ole eriti arusaadav, Lona. Ainult seda, et mul oli töö, ning ma tean, milline. Parimal juhul – ma tean seda osaliselt.”
„Mis töö?”
„Ma analüüsisin Eimiskit.”
Lona pöördus järsult tema poole, et talle silma vaadata. Korraks tõstis ta ka käe, et katsuda mehe otsaesist, kuni too ärritunult eemale tõmbus.
„Sul on jälle peavalud, Rik? Sul pole juba nädala peavalusid olnud.”
„Kõik on korras. On tüütu sellest mõelda.” Ja nähes ilmet naise näol, lisas ta kiiresti: „Ma ei tahtnud öelda, et sa mind tüütad, Lona. Lihtsalt ma tunnen end hästi ega taha, et sa muretseksid.”
Lona ilme selgineski. „Mida tähendab „analüüsima”?” Mees teadis sõnu, mida tema ei teadnud. Ta tundis aukartust mõtte ees, kui haritud too kunagi pidi olema.
Rik mõtles hetke. „See tähendab nagu lahti võtmist. Tead, umbes nagu sorteerija lahtivõtmine, et järele vaadata, miks skannerikiir ei fokuseeru.”
„Ahah. Aga, Rik, kuidas saab olla töö mitte midagi analüüsida? See pole töö!”
„Ma ei öelnud et ma ei analüüsinud midagi, ma ütlesin, et analüüsisin Eimiskit. Suure tähega.”
„Kas see pole üks ja seesama?” Nüüd see algab, tundis naine end rumalana. Varsti pöördub Rik vastikusega kõrvale.
„Ei, muidugi mitte.” Mees ohkas sügavalt. „Ma kardan, et ei suuda sulle seletada. See on kõik, mida ma mäletan. Kuid ma tunnen, kui tähtis see töö oli. Ei või olla, et ma olin kord kurjategija!”
Valona võpatas. Ta poleks kunagi tohtinud talle seda rääkida. Ta ütles endale, et ta oli meest hoiatanud tema enda kaitseks, kuid nüüd ta tundis, et ta oli tahtnud meest kõvemini enda külge siduda.
See juhtus siis, kui ta oli esimest korda kõnelema hakanud. Oli hakanud rääkima nii ootamatult, et Lona oli ehmunud. Ta polnud julgenud isegi Residendiga nõu pidada. Esimesel vabal päeval oli ta võtnud viis ühikut oma eluvarudest – sel polnud tähtsust, sest kunagi ei saa olema meest, kes ta kaasavara seisu uuriks – ja viinud Riki Linna doktori juurde. Tal oli nimi ja aadress paberitükile sirgeldatud, kuid isegi selle abil oli tal kulunud kaks kohutavat tundi, enne kui ta oli leidnud õige ehitise tohutute Ülemist Linna üleval hoidvate sammaste vahelt.
Ta oli nõudnud läbivaatust ning arst oli teinud igasuguseid kummalisi asju kardetavate ja imelike instrumentidega. Kui ta pani Riki pea kahe metallist eseme vahele, mis seejärel hakkasid kumama nagu kõrdikärbes öösel, oli Valona jalule hüpanud ja püüdnud vahele astuda. Arst kutsus kaks meest, kes tirisid ta välja, kuigi Valona oli metsikult vastu punninud.
Pool tundi hiljem tuli arst välja tema juurde, et teda pikalt ja kulmu kortsutades silmitseda. Ta tundis end ebamugavalt, sest doktor oli ju mõisnik, mis sest, et pidas vastuvõttu siin All-Linnas. Kuid pilk, millega too talle ülalt alla vaatas, oli pehme, isegi lahke. Mees pühkis käed hoolikalt rätikusse, mille siis rämpsukogujasse viskas, kuigi rätik tundus Valona jaoks täiesti puhta ja kasutuskõlbulikuna.
„Millal sa kohtasid seda inimest?”
Ta oli arstile rääkinud. Kõnelenud väga ettevaatlikult, ilma üksikasjadeta, polnud rääkinud mitte midagi ei Residendi ega ka patrulli kohta.
„See tähendab, sa ei tea temast midagi?”
Naine raputas pead. „Mitte midagi sellest, kes ta varem oli.”
„Seda inimest on töödeldud psühhosondiga. Kas sa tead, mida see tähendab?”
Alguses oli ta pead raputanud, seejärel aga vaikselt sosistanud:
„See on see, mida tehakse hullumeelsetega, kas jah, doktor?”
„Samuti kurjategijatega. Et nende mõistust ravida või muuta neis seda, mis sunnib neid varastama või tapma. Kas sa saad aru?”
„Kuid Rik pole mitte kunagi midagi varastanud,” läks Lona näost tulipunaseks.
„Sa kutsud teda Rikiks?” See näis doktorit lõbustavat. „Kust tead sa seda, mida ta tegi enne, kui sina temaga kohtusid? Tema seisukorra põhjal on seda praegu väga raske öelda. Näha on vaid, et sondeerimine on olnud sügav ja töö võrdlemisi toores. Pole võimalik aru saada, milline mõistuse osa on täielikult eemaldatud, milline aga šokiga ähmastatud. See tähendab, et ajapikku tuleb osa ta mõistusest tagasi – nagu rääkimine –, aga mitte kõik. Teda peab hoidma järelvalve all.”
„Ei, ei! Ta jääb minuga! Ma hoolitsen tema eest hästi, doktor!”
Arst oli kulmu kortsutanud, kuid lausunud veel pehmema häälega kui enne:
„Jah, kuid sinu peale ma just mõtlesingi, tütarlaps. Võib-olla pole temast eemaldatud kogu kurjust. Sa ju ei soovi, et ta sulle kunagi hiljem liiga teeks?”
Sel hetkel oli õde Riki kohale talutanud, rahustades teda hellitava pominaga nagu vastsündinut. Rik oli käe otsaette asetanud ja seosetul pilgul ringi vaadanud, kuni ta pilk oli peatunud Valonal. Mees oli käed välja sirutanud ja nõrgalt karjatanud:
„Lona!”
Valona oli tema juurde sööstnud, kõvasti kallistanud, ta pea oma õla vastu surunud ja seejärel doktorile otsa vaadanud: „Ta ei tee mulle liiga,