Auschwitzi tätoveerija. Heather MorrisЧитать онлайн книгу.
ja hoogsa käekirjaga üles ning ulatab talle paberitüki numbriga. Kogu selle aja ei vaata ta kordagi Lalele otsa. Lale heidab pilgu numbrile: 32407.
Ta läheb meestega kaasa järgmise lauarea ette ning siingi on triibulistes riietes rohelise kolmnurgaga vangid ja SS-lased ähvardavate relvadega. Kurk on talumatult kuiv. Janune ja kurnatud, ehmatab ta, kui paber tal peost kistakse. SS-i ohvitser tema kõrval tõmbab tal pintsaku seljast, rebib vasaku särgikäise üles ja surub ta käsivarre lauale. Ta vahib uskumatul pilgul, kuidas vang kannab üksteise järel ta käele kähku numbrid 32407. Nõelaga puutükk, millega tätoveeritakse, liigub ta nahal kiirelt ja teeb tublisti haiget. Siis võtab vang rohelisse tinti kastetud nartsu ja hõõrub tätoveeringu üsna toorel moel üle.
Kogu protsess nõudis vaid mõned sekundid, kuid Lale on nõnda šokeeritud, et tema jaoks seisaks aeg nagu paigal. Lale haarab käsivarrest ja vahib sinna ilmunud numbrit, nagu ei usuks oma silmi. Kuidas saab keegi oma kaasinimesele teha midagi sellist? Ta küsib endalt, kas kogu ta ülejäänud elu, olgu see lühike või pikk, hakkab nüüd määrama vaid see hetk, see ebatavaline number: 32407.
Tõuge püssipäraga toob Lale tardumusest välja. Ta võtab maas vedeleva pintsaku ja koperdab edasi, järgnedes ees liikujaile suurde telliskivihoonesse, mille seinu ääristavad istepingid. See meenutab talle selle Praha kooli võimlat, kus ta enne selle teekonna alustamist viis päeva ööbis.
„Riidest lahti.“
„Kähku, kähku.“
SS-lased hauguvad oma käsklusi, millest suurem osa meestest aru ei saa. Lale tõlgib lähedal seisjatele ja sõnumit antakse edasi.
„Jätke oma riided pingile. Need jäävad seniks sinna, kuni duši all käite.“
Mehed jätavadki oma püksid ja särgid, pintsakud ja kingad sinna maha, voltides räpased riided kokku ja asetades hoolikalt pinkidele.
Kuigi Lale on pesemisvõimaluse üle õnnelik, on ta ühtlasi kindel, et oma riideid ja seega ka neis olevat raha ta enam ei näe.
Ta võtab riided seljast ja asetab pingile, kuid siis haarab teda raev. Ta võtab püksitaskust väikese tikukarbi, meeldetuletuse kunagistest elumõnudest, ning otsib pilguga lähimat ohvitseri. Too ei vaata tema poole. Lale tõmbab tiku põlema. See võib ju olla viimane kord, kui ta saab tegutseda oma vaba tahte kohaselt. Ta süütab pintsaku voodri, katab selle pükstega ning kiirustab teiste kannul duššide poole. Juba mõni sekund hiljem kuuleb ta selja tagant hüüdeid: „Tulekahju!“ Tagasi vaadates näeb ta, kuidas paljad mehed tõuklevad ja trügivad, et leekidest kaugemale pääseda, samas kui SS-i ohvitser üritab riiete pihta tagudes tuld summutada.
Lale pole veel duši alla jõudnud, kuid juba väriseb. Mida ma just tegin? Viimased paar päeva on ta teisi õpetanud, et hoidke nina maas ja tehke, mis teile öeldakse, ärge ärritage meie vangistajaid, aga nüüd algatas ta ise siseruumides tulekahju. Ta teab ju hästi, mis saatus teda ootaks, kui keegi oleks ta süütajana üles andnud. Lollakas, lollakas.
Dušiplokki jõudes rahustab ta ennast ja hingab sügavalt sisse. Sajad värisevad mehed seisavad, õlg õlas kinni, kui külm vesi neile peale sajab. Kuigi see on räpane, kallutavad nad pea kuklasse ja joovad ahnelt. Paljud üritavad häbi tundes oma suguelundeid käega varjata. Lale peseb higi, räpa ja leha kehalt ja juustest. Vesi sisiseb torudes ja soriseb valjusti põrandale. Kui vett enam ei tule, lähevad riietusruumi uksed uuesti lahti ning nad koperdavad sinna tagasi ja avastavad, millega nende riided on asendatud – vanade Vene armeevormide ja jalanõudega.
„Enne kui riidesse panete, peate veel juuksuri juures käima,“ teatab irvitav SS-i ohvitser meestele. „Välja, jooksuga.“
Mehed võtavad taas ritta. Nad liiguvad üksteise järel vangi poole, kes seisab, habemenuga käes. Kui kätte jõuab tema kord, istub Lale pakutud toolile, selg sirge ja lõug ette aetud. Ta näeb, kuidas SS-lased naeravad, ja kuuleb nende mõnitavaid märkusi, kui nad rivi kõrval edasi-tagasi sammuvad ja mehi relvadega taovad. Lale ajab selja sirgu ja kergitab pead, kui juuksed pealaelt maha aetakse, ega võpata ka siis, kui habemenuga sisse lõikab.
Tõukega vastu selga annab ohvitser mõista, et Lale võib lahkuda. Ta järgneb rivile tagasi duširuumi ja hakkab koos teistega otsima riideid ja puukingi, mis talle sobiksid. Need on räpased ja plekilised, kuid ta leiab enam-vähem õige suuruse ja krabab ühe Vene sõjaväevormi, mida loodab selga passivat. End riidesse pannud, täidab ta käsku hoonest lahkuda.
Juba pimeneb. Ta rühib läbi saju, üks lugematutest meestest, ja talle tundub, et teekonnale ei tulegi lõppu. Paksenev muda muudab jalgade tõstmise üha raskemaks. Kuid Lale rühib otsusekindlalt edasi. Mõned mehed on liiga aeglased, teised aga kukuvad käpuli või põlvili ning neid pekstakse, kuni nad taas tõusevad. Kui nad seda ei tee, saavad nad kuuli.
Rasked villased vormirõivad teevad elu vaid raskemaks, kuna imavad hästi vett. Niiske villa ja räpa hais viib Lale vaimusilmas tagasi loomavagunisse. Ta vaatab üles taevasse ja üritab neelata nii palju vihmavett, kui vähegi saab. Selle magus maik on parim asi, mida ta on viimastel päevadel oma keelel tundnud, õigupoolest on see ka ainus asi, ning janu suurendas kurnatust veelgi, ähmastades juba nägemist. Ta neelab vihmavee alla. Paneb käed kausiks kokku ning lürbib sealt metsikult. Kaugemal näeb ta prožektoreid, mis ümbritsevad suurt maa-ala. Tema palavikulisele pilgule näivad need nagu majakad, mis läbi vihma särades ja tantsides näitavad meestele teed koju. Nagu hüüdes: Tulge minu juurde, mina annan teile peavarju, soojust ja toitu. Tulge aga, tulge aga. Aga kui Lale sammub läbi väravate, mille kohal pole mingit sõnumit, ei mingit lubadust, et töö teeb vabaks, taipab ta, et helkiv miraaž on kadunud ja teda ootab järjekordne vangla.
Kauguses pimedusse mattuva õue taga on veel teinegi laagrikompleks. Tara peal on okastraat. Lale näeb vahitornides seisvaid SS-lasi, kelle vintpüssid on temale suunatud. Välk tabab lähedal olevat tara. See on voolu all. Äikesemürin kõmiseb pea kohal, kuid pole piisavalt vali, et täielikult summutada püssipauku, kui veel üks mees langeb.
„Jõudsime kohale.“
Lale näeb Aronit enda poole trügimas. Läbivettinud ja mudane. Kuid elus.
„Jah, tundub, et oleme kodus. Sa oled küll paras vaatepilt.“
„Kui sa veel ennast näeksid. Võid mind peegliks pidada.“
„Ma pigem ei vaataks sellesse.“
„Mis sa arvad, mis järgmiseks saab?“ küsib Aron, kõlades nagu laps.
Meestevooluga kaasa minnes näitavad nad mõlemad oma tätoveeritud käsivart SS-i ohvitserile, kes seisab hoone ees ning paneb numbrid kirja. Lale ja Aron tõugatakse sisse ning nad leiavad end 7. plokist, suurest barakist, kus ühe seina ääres on kolmekordsed narid. Sellesse ühte hoonesse pressitakse kümnete kaupa mehi. Nad tõuklevad ja lükkavad üksteist eest, et leida endale oma tilluke ruum. Piisavalt õnnelikud või agressiivsed peavad seda jagama vaid ühe või kahe teisega. Lalel ei vea. Koos Aroniga ronivad nad kõige ülemisele koikule, kus ootab juba ees kaks kaasvangi. Kuna keegi pole mitu päeva midagi süüa saanud, pole võitlemiseks enam jõudu. Lale tõmbab end kerra õlgi täis kotile, mis täidab madratsi aset. Käsi kõhule surudes üritab ta vaigistada krampe, mis haaravad ta seedeelundkonda. Mitu meest hüüab valvuritele: „Meil on süüa vaja.“Kõlabvastus: „Hommikulsaatemidagi.“
„Hommikuks oleme juba nälga surnud,“ kostab ploki tagaosast.
„Siis saame viimaks rahu,“ kõlab kellegi õõnes hääl.
„Nendes madratsites on õlgi,“ ütleb keegi „Äkki tuleb neid süüa, kui meid juba kariloomadeks peetakse.“
Kostab vaikset itsitamist. Ohvitser ei tee sellest välja. Siis kõlab hoone sügavusest kõhklev „Muuuu …“
Naer. Tasane, kuid ehtne. Ohvitser, kes endiselt kohal viibib, kuid sellest kuidagi märku ei anna, ei sega vahele, ning viimaks jäävad mehed kõhukorina saatel magama.
Väljas on ikka veel pime, kui Lale ärkab ja tunneb, et peab kusele minema. Ta ronib üle koikukaaslaste, laskub põrandale ning suundub pimedas