Ülima õnnelikkuse kogudus. Arundhati RoyЧитать онлайн книгу.
oli võtta laps käte vahele ja hoida teda enda ligi, samal ajal kui ta langes läbi lõhe, mis oli tekkinud talle teadaoleva maailma ja nende maailmade vahele, mille olemasolust ei olnud tal aimugi. Selles sügavikus läbi pimeduse keereldes lakkas ta mõistmast kõike, iga viimsetki asja, väikseimast suurimani, milles ta oli olnud senini kindel. Urdu keeles, ainsas keeles, mida ta tundis, oli kõikidel asjadel, mitte ainult elavatel asjadel vaid kõikidel asjadel – vaipadel, rõivastel, raamatutel, pastakatel, muusikariistadel – olemas sugu. Kõik olid kas mees- või naissoost, mees või naine. Kõik, välja arvatud tema laps. Muidugi teadis ta, et temasuguste kohta oli olemas sõna – hijra. Kaks sõna tegelikult, hijra ja kinnar. Aga kaks sõna ei moodusta keelt.
Kas väljaspool keelt on võimalik elada? Loomulikult ei ilmutanud see küsimus end talle sõnades ega ühes selges lauses. See ilmutas end talle hääletus embrüonaalses kisenduses.
Tema kuuendaks reaktsiooniks oli end puhtaks pesta ja langetada otsus avastusest hetkel mitte kellelegi rääkida. Isegi mitte oma abikaasale. Tema seitsmendaks reaktsiooniks oli heita Aftabi kõrvale pikali ja puhata. Nagu kristlaste Jumal pärast Taeva ja Maa loomist. Ainult et Tema puhkas pärast enda loodud maailma korrapäraseks muutmist – Jahanara begum puhkas aga pärast seda, kui tema loodu oli ta korrapärase maailma segi paisanud.
See ei olnud isegi päris tupp, kinnitas ta endale. Avaus ei olnud lahti (ta kontrollis). See oli lihtsalt lisand, lapse-asi. See võib ehk sulguda või paraneda või kuidagi kaduda. Jahanara begum lubas, et palvetab igas pühamus, mida teab, ja palub Kõigevägevamal talle armu anda. Ta teeb seda. Naine teadis, et Ta teeb seda. Ja võib-olla tegigi, kuigi viisil, mida naine täielikult ei mõistnud.
Esimesel päeval, kui Jahanara begum tundis, et suudab majast lahkuda, läks ta koos pisikese Aftabiga hazrat Sarmad Shaheedi dargah’sse, mis asus tema kodust kerge kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Ta ei teadnud siis veel hazrat Sarmad Shaheedi lugu ja tal ei olnud aimugi, mis ta sammud nii kindlalt tema pühamu poole suunas. Võib-olla kutsus hazrat Sarmad Shaheed teda sinna. Võib-olla tõmbasid teda ligi selle ümber laagris elutsevad kummalised inimesed, keda ta oli näinud, kui oli sealt varem Meena basaari poole sammudes möödunud, sellised inimesed, keda ta ei olnud pidanud varem isegi oma pilgu vääriliseks, kui nad tema teele just ette ei jäänud. Äkki näisid nad olevat aga kõige tähtsamad inimesed maailmas.
Mitte kõik hazrat Sarmad Shaheedi dargah’ külastajad ei teadnud pühaku lugu. Mõned teadsid sellest osasid, mõned mitte midagi ja mõned mõtlesid sellest välja oma versioone. Enamik teadis, et ta oli olnud Armeenia juudist kaupmees, kes oli rännanud oma elu armastuse kannul Pärsiast Delhisse. Vähesed teadsid, et tema elu armastuseks oli Abhay Chand, noor hindu poiss, kellega ta oli kohtunud Sindhis. Enamik teadis, et ta oli öelnud lahti juudiusust ja võtnud vastu islami. Vähesed teadsid, et tema spirituaalsed otsingud sundisid teda viimaks ütlema lahti ka ortodokssest islamist. Enamik teadis, et ta oli elanud Shahjahanabadi tänavatel alasti fakiirina, enne kui ta avalikult hukati. Vähesed teadsid, et tema hukkamise põhjuseks ei olnud avalik alastiolek, vaid hoopis usust taganemine. Toonane keiser, Aurangzeb, kutsus Sarmadi õukonda ja käskis tal tõestada, et ta on tõeline moslem, kohustades teda lugema ette usutunnistust: la ilaha illallah, Muhammadun rasulu llah – ei ole ühtegi Jumalat peale Allahi ja Muhamed on Tema sõnumitooja. Sarmad seisis alasti Punase fordi kuninglikus õukonnas usukohtunike ja teadjameeste kogu ees. Pilved lakkasid taevas triivimast, linnud tardusid kesk lendu ja õhk kindluses muutus paksuks ja läbitungimatuks, kui ta hakkas usutunnistust ette lugema. Ent ta vakatas peaaegu kohe pärast alustamist. Ta tõi kuuldavale ainult fraasi: la ilaha. Ei ole ühtegi Jumalat. Ta rõhutas, et ei suuda jätkata enne, kui on lõpetanud oma spirituaalsed otsingud ja saab Allahi kogu südamega vastu võtta. Ta ütles, et enne selle saabumist oleks usutunnistuse ettelugemine ainult palve narrimine. Aurangzeb, keda toetasid tema usukohtunikud, käskis Sarmadi hukata.
Oleks aga ekslik järeldada, et hazrat Sarmad Shaheedile ilma tema lugu teadmata austust avaldama läinud inimesed tegid seda ignorantsuses ega pööranud erilist tähelepanu faktidele ja ajaloole. Sest Sarmadi alistamatu vaim, mis oli tugev, kombatav ja tõesem ükskõik millistest ajalooliste faktide kogumitest, ilmutas end dargah’s kõigile õnnistust otsima tulnutele. See pühitses (kuid ei hurjutanud kunagi) vaimsuse vooruslikkust sakramentide ees, lihtsust ülekülluse ees ja kangekaelset ekstaatilist armastust, isegi kui seisti silmitsi võimaliku hävinguga. Sarmadi vaim lubas tema juurde tulnutel võtta tema lugu ja muuta see täpselt selleks, mida nad vajasid.
Kui Jahanara begum sai dargah’ sagedaseks külaliseks, siis kuulis ta (ja jutustas edasi) lugu, kuidas Sarmadil Jama Masjidi trepil pea maha raiuti ning seda vaatas terve ookeanitäis inimesi, kes teda armastasid ja olid kogunenud temaga hüvasti jätma. Kuidas Sarmadi suu jätkas tema armastusluule esitamist isegi pärast seda, kui ta pea oli kehast eraldunud, ja kuidas ta tõstis oma kõneleva pea maast üles sama ükskõikselt, nagu tänapäeva mootorrattur võiks tõsta üles kiivri, ja sammus mööda trepiastmeid üles Jama Masjidi ning läks siis edasi, sama ükskõikselt, otse taevasse. Seepärast, rääkis Jahanara begum (kõigile, kes olid nõus teda kuulama), on hazrat’i tillukese dargah’ (mis on klammerdunud mereliua kombel Jama Masjidi idapoolsete treppide jalamile, täpselt sinnasamasse, kuhu ta veri voolas ja loigu moodustas) põrand punane, seinad punased ja lagi punane. Möödunud on enam kui kolmsada aastat, ütles ta, kuid hazrat Sarmadi verd ei ole võimalik maha pesta. Ta rõhutas, et ükskõik mis värvi Sarmadi dargah’t ka ei värvita, siis muutub see aja jooksul ikka punaseks.
Esimene kord, kui ta end läbi rahvasumma pressis – õlipudelikeste ja amulettide müüjate, palverändurite jalanõude järele valvajate, santide, kodutute, ohverduspühaks nuumatavate kitsede ja salga vaiksete eakate eunuhhide, kes olid asunud elama pühamu kõrvale tõmmatud presendi alla – ja tillukesse punasesse kambrisse sisenes, täitis Jahanara begum’i rahu. Tänavamüra hääbus ja näis kostvat väga kaugelt. Ta istus nurka, laps süles magamas, ja vaatas kuidas nii moslemid kui ka hindud üksi või kahekaupa sisse tulid ning punaseid paelu, punaseid käevõrusid ja paberitükke hauda ümbritseva raudvõre külge sidusid, anudes, et Sarmad neid õnnistaks. Alles siis, kui ta märkas teises nurgas istuvat kuiva paberja nahaga ja valgusest kedratud habemetutiga kaamelt kumavat meest, kes edasi-tagasi õõtsus ja hääletult nuttis, justkui oleks ta süda murtud, andis ka Jahanara begum pisaratele voli langeda. See on minu poeg, Aftab, sosistas ta hazrat Sarmadile. Olen ta siia sinu juurde toonud. Hoia teda. Ja õpeta mulle, kuidas teda armastada.
Hazrat Sarmad tegi seda.
Aftabi paari esimese eluaasta jooksul püsis Jahanara begum’i saladus vaid tema teada. Sellal kui ta ootas, et poisi tüdrukute-asi paraneks, hoidis ta last enda ligi ja kaitses teda raevukalt kõige eest. Isegi pärast noorema poja Saqibi sündi ei lubanud ta Aftabil endast üksinda eriti kaugele ekselda. Tema käitumist ei peetud ebatavaliseks naise puhul, kes oli nii kaua ja nii suure igatsusega poega oodanud.
Kui Aftab oli viieaastane, siis hakkas ta õppima poistele mõeldud urdu-hindi madrassa’s Chooriwali Galil (Käevõrumüüja teel). Enne aasta möödumist suutis ta lugeda araabia keeles peast suurt osa koraanist, kuigi ei olnud selge, kui paljut ta sellest tegelikult mõistis – sama kehtis ka teiste laste puhul. Aftab oli keskmisest parem õpilane, kuid juba väga noorest east alates oli selge, et tema tõeline anne oli muusika. Tal oli mahe loomulik lauluhääl ja ta suutis jätta viisijuppe meelde vaid pärast nende ühekordset kuulmist. Vanemad otsustasid saata poisi silmapaistva noore muusiku, ustad Hameed Khani juurde, kes õpetas lasterühmadele Hindustani klassikalist muusikat oma kitsas kodus Chandni Mahali linnaosas. Väike Aftab ei puudunud kunagi ühestki tunnist. Üheksa-aastasena suutis ta laulda juba üle kahekümne minuti klassikalist bada khayal’i, kasutades nii Yamani, Durga kui ka Bhairavi meloodiat ja laadi määravaid raagasid, ning panna oma häält ujedalt riivama Poorija Dhanashree raaga bemollis esitatavat rida, justkui lendaks see lutsukivi kombel üle järve pinna. Ta oskas laulda chaiti ja thumri poolklassikalisi muusikažanreid samaväärse osavuse ja väärikusega nagu mõni Lucknow’ kurtisaan. Esiti lõbustas see inimesi ja nad julgustasid Aftabi tagant, kuid peagi hakkasid teised lapsed