Ülima õnnelikkuse kogudus. Arundhati RoyЧитать онлайн книгу.
kohtus, oli hazrat Sarmad Shaheedi dargah. Nad istusid seal mõnda aega koos, peaaegu meeter kaheksakümne pikkune Anjum, pead tagasihoidlikult katmas litritega ehitud dupatta, ja tilluke Jahanara begum, kelle juuksed olid hakanud musta burka alla halliks tõmbuma. Vahel hoidsid nad salaja käest kinni. Mulaqat Ali ei suutnud aga olukorraga nii kergelt leppida. Tema murdunud süda ei paranenud kunagi. Kuigi ta jätkas intervjuude andmist, siis ei kõnelenud ta kunagi ei privaatselt ega avalikult Tšinghis-khaani dünastiat tabanud õnnetusest. Ta otsustas katkestada pojaga kõik suhted. Ta ei kohtunud kunagi Anjumiga ega rääkinud temaga. Vahel möödusid nad teineteisest tänaval ja nende pilgud kohtusid, kuid nad ei tervitanud teineteist mitte kunagi. Mitte kunagi.
Aastate jooksul sai Anjumist Delhi kõige kuulsam hijra. Filmitegijad võitlesid tema eest, valitsusvälised organisatsioonid piirasid teda, välismaised korrespondendid kinkisid tema telefoninumbrit üksteisele professionaalse teenena koos teiste telefoninumbritega, mis kuulusid Birdi haiglale, Phoolan Devile, end üles andnud dacoit’ile, jõuguliikmele, keda tunti Bandiitide Kuninganna nime all, ning naisele, kes väitis end olevat kadunud Awadh’i riigi begum, valitsejanna, kes elas Delhi-äärses metsas vanades varemetes koos teenijate ja kroonlühtritega, nõudes tagasi oma olematut kuningriiki. Intervjuudes julgustati Anjumit kirjeldama väärkohtlemist ja julmust, mida ta oli pidanud vestluskaaslaste oletuste kohaselt taluma enne kodust lahkumist oma traditsioonilistest moslemitest vanemate, õdede-vendade ja naabrite käe all. Nad olid kõik eranditult pettunud, kui Anjum rääkis, kui palju olid ema ja isa teda armastanud ning et hoopis tema oli olnud julm. „Teistel on hirmsad lood, sellised, millest teiesugustel meeldib kirjutada,” tavatses ta ikka öelda. „Miks te ei võiks minna ja nendega rääkida?” Aga loomulikult ei töötanud ajalehed niimoodi. Tema oli väljavalitu. Lugu pidi olema temast, isegi kui seda tuli veidi kohendada, et lugejate isude ja ootustega paremini sobituda.
Kui Anjumist sai Khwabgah’ püsielanik, siis tohtis ta lõpuks riietuda nendesse rõivastesse, mida ta ihkas kanda: ta sai panna selga litritega ehitud õhkõrnad kurta’d ja jalga kottis patiala salwar’id, tõmmata selga sharara- ja gharara-kleidid ning ehtida end hõbedaste jalavõrude, klaasist käevõrude ja rippuvate kõrvarõngastega. Ta lasi ninasse augu teha ja kandis selles uhket kalliskividega ehitud ninarõngast, ääristas silmad kohliga ja kattis laud sinise lauvärviga ning maalis endale läikivpunase huulevärviga kuulsa näitlejanna Madhubala lopsaka vibukujulise suu. Ta juuksed ei kasvanud väga palju, kuid olid siiski piisavalt pikad, et ta sai need kinni siduda ja nende külge punupatsi kujul juuksepikendused panna. Tal oli tugev nurgeline nägu ja muljet avaldav konksnina, täpselt nagu ta isalgi. Ta ei olnud ilus selsamal moel nagu Bombay Silk, aga ta oli seksikam, intrigeerivam ja nägusam viisil, mis on omane osale naistele. Tema omapärane välimus ja vankumatu pühendumine ülepakutud ja ülivõrdes naiselikkusele muutis naabruskonna bioloogilised naised – isegi need, kes ei kandnud neid täiesti katvaid burkasid – tuhmiks ja hägusaks. Ta õppis kõndides puusade õõtsumist teadlikult rõhutama ja suhtlema iseloomuliku hijra käteplaksu abil, mis kõlas nagu piitsalöök ja võis tähendada mida tahes: Jah, Ei, Võib-olla, Wah! Behen ka Lauda (Sa igavene õe türa), Bhonsadi ke (Sina perseaugust sündinu). Ainult teised hijra’d suutsid dekodeerida, mida konkreetselt sel ajahetkel selle konkreetse käteplaksu all konkreetselt mõeldi.
Anjumi kaheksateistkümnendal sünnipäeval korraldas Kulsoom Bi tema auks Khwabgah’s peo. Sinna kogunes hijra’sid kõikjalt linnast, mõned tulid isegi väljastpoolt linna. Anjum kandis esimest korda elus sari, punast disko-sari ja tema ülakeha kattis selga paljastav choli. Sel ööl nägi ta unes, et oli värske pruut oma pulmaööl. Kui ta ärkas, siis avastas ta aga enda meelehärmiks, et tema seksuaalne erutus oli väljutanud end mehe kombel tema kaunisse uude rõivaesemesse. See ei olnud esimene kord, kui midagi sellist oli juhtunud, kuid millegipärast – võib-olla sari pärast – ei olnud ta kogenud veel kunagi niivõrd teravat alandust. Ta istus siseõues ja ulgus nagu hunt, pekstes oma pead ja jalgevahet, kisendades ise endale põhjustatud valust. Ustad Kulsoom Bi, kelle jaoks ei olnud niisugused hüsteeriahood sugugi võõrad, andis talle rahustit ja viis ta oma tuppa.
Kui Anjum maha rahunes, siis kõneles ustad Kulsoom Bi temaga vaikselt viisil, mida ta ei olnud kunagi varem kasutanud. Ustad Kulsoom Bi ütles Anjumile, et tal ei olnud mitte mingit põhjust millegi üle häbi tunda, sest hijra’d olid äravalitud, Kõigevägevama armsamad. Sõna hijra, ütles ta, tähendab Keha, milles elab Püha Hing. Järgmise tunni aja jooksul sai Anjum teada, et Pühad Hinged kujutavad mitmekesist seltskonda ja et Khwabgah’ maailm on täpselt sama keeruline, kui mitte keerulisemgi, kui Duniya. Hindud, Bulbul ja Gudiya, olid läbinud mõlemad Bombays formaalse (ääretult valusa) religioosse kastreerimistseremoonia, enne kui nad olid tulnud Khwabgah’sse. Bombay Silk ja Heera oleks soovinud ehk sama teha, kuid nad olid moslemid ja uskusid, et islam keelas neil nende Jumala poolt antud sugu muuta, ent nad said oma piiratuses siiski kuidagi hakkama. Baby, nagu Raziagi, oli mees, kes tahtis jääda meheks, kuid olla igas muus mõttes naine. Enda kohta ütles ustad Kulsoom Bi, et ta ei nõustu Bombay Silki ja Heera interpretatsiooniga islamist. Tema ja Nimmo Gorakhpuri – kes kuulusid eri põlvkondadesse – olid käinud operatsioonil. Ustad Kulsoom Bi ütles, et tunneb ühte arsti, dr Mukhtarit, kes on usaldusväärne, oskab suud kinni hoida ega levita oma klientide kohta kuulujutte igal Vana-Delhi gali’l ja kucha’l – teel ja tänaval. Ta ütles Anjumile, et ta peaks selle üle mõtlema ja siis otsustama, mida tahab. Anjumil kulus otsuse langetamiseks tervelt kolm pikka minutit.
Dr Mukhtar oli julgustavam, kui seda oli olnud dr Nabi. Ta ütles, et saab Anjumi meeste-asjad eemaldada ja püüda tema olemasolevat tuppe parandada. Ta soovitas ka tablette, mis muudaksid ta hääle taas kõrgemaks ja aitaksid rindadel kasvada. Soodushinnaga, rõhutas Kulsoom Bi. Soodushinnaga, nõustus dr Mukhtar. Kulsoom Bi maksis Anjumi operatsiooni ja hormoontablettide eest, Anjum maksis talle raha aastate jooksul tagasi, mitmekordselt.
Operatsioon oli raske, sellest toibumine veel raskem, kuid lõppude lõpuks kujutas see kergendust. Anjum tundis, nagu oleks tema verest eemaldatud udu ja ta sai lõpuks ometi selgelt mõelda. Dr Mukhtari tupp osutus aga pettuseks. See töötas, aga mitte niimoodi, nagu see oleks pidanud arsti sõnul töötama, isegi mitte pärast kaht lisaoperatsiooni. Ta ei pakkunud aga, et maksab raha tagasi, ei tervikuna ega ka osaliselt. Vastupidi, ta liikus edasi ja elas mugavat elu, müües meeleheitel inimestele võltse ja standardile mittevastavaid kehaosi. Ta suri jõuka mehena, kellel oli Laxmi Nagaris kaks maja, üks mõlemale pojale, ja tütar, kes oli abiellunud Rampuris rikka ehitusfirma omanikuga.
Kuigi Anjumist sai nõutud armuke, oskuslik naudingupakkuja, siis jäi see orgasm, mida ta oli kogenud oma punast disko-sari kandes, tema elu viimaseks. Ja kuigi need kalduvused, millest dr Nabi oli Anjumi isa hoiatanud, jäid alles, siis muutsid dr Mukhtari tabletid Anjumi hääle tõesti kõrgemaks. Need piirasid küll hääle kõla, tegid selle tämbri karedamaks ja andsid sellele omapärase kriipiva varjundi, mis jättis vahel mulje, nagu kõlaks ühe hääle asemel kaks teineteisega vaidlevat häält. See peletas inimesi, kuid ei hirmutanud hääle omanikku nii, nagu teda oli hirmutanud tema Jumalast antud hääl. Kuigi see ei rahuldanud ka teda.
Anjum elas oma kokkulapitud keha ja osaliselt täitunud unistustega Khwabgah’s enam kui kolmkümmend aastat.
Ta oli nelikümmend kuus aastat vana, kui teatas, et tahab lahkuda. Mulaqat Ali oli surnud. Jahanara begum oli enamjaolt voodihaige ja elas koos Saqibi ja tema perega nende Chitli Qabaris asuva vana maja ühes pooles (maja teine pool oli üüritud välja veidrale tagasihoidlikule noormehele, kes elas kesk põrandale, voodile ja kõikvõimalikele teistele vabadele horisontaalsetele pindadele laotud kasutatud ingliskeelsete raamatute virnu). Anjum võis peret aeg-ajalt külastada, kuid mitte seal peatuda. Khwabgah oli koduks uuele elanike põlvkonnale, vanadest olid alles vaid ustad Kulsoom Bi, Bombay Silk, Razia, Bismillah ja Mary.
Anjumil ei olnud mitte kuskile minna.
Ehk ei võtnud just sellepärast keegi ta juttu tõsiselt.
Teatraalsed avaldused lahkumisest ja peatsest enesetapust olid üpriski tavalised vastureaktsioonid raevukatele armukadeduspuhangutele, lõpututele intriigidele ja pidevalt muutuvatele