Lihtsad valikud. Triinu MeresЧитать онлайн книгу.
ihtsad valikud
„Õnnitlen, vanamoor!”
Kiviplaatidest põranda hallid ja punased ruudud. Naerata, nooguta.
„Hea töö!”
Suru kätt, naerata.
„Hästi tehtud, õeke!”
„Tõesti, kuradi kõva töö, Omara!”
Kaks tükki korraga, patsutavad õlale, üks koguni kallistab.
Naerata, nooguta, mine edasi.
Nad ei pane pahaks, et su naeratus on poolsurnud ja sa vaevu vaatad otsa, kui kätt annad. Töö sisekaitses on sünk, raske ja kohati räpane. Lase edasi, naine, lihtsalt mine edasi, ja keegi ei võta märgata, et võibolla sa ei jõua.
„Palju õnne, vana nuhk, vägev!”
Viipa. Uks, käänak. Eratubade tiib ametlike ruumide asemel. Hallikas krobe põrand plaaditud kivipõranda asemel. Soojem.
„Hästi tehtud, Gert!”
Otse enne koduust veel üks õlalepatsutus. Veel üks tänu. Uurija Omara vastunaeratus näib surnud veelooma oma olevat, aga persse, mida veel?!
Uksest sees, lükkas Gertrud Omara selle enda järel kinni ja oli viimaks ometi üksinda.
Istus maha, põlved püsti. Sinnasamasse, sinisele põrandale, vastu pruuni uksepolstrit.
See oli nüüd tehtud, kas polnud? Töö lõpetatud. Valmis. Läbi.
Kuklas surises. Jalad valutasid. Eriti vasak reis, mille ümber külmasidemest hoolimata moodustus kahe labakäe mõõtu sinikas. Oli vaja, no oli vaja – aga sangarlikkuse surve soontes oli ta muidugi otse sündmuste sõlmpunkti kihutanud.
Gertrud oli selle sinika üle kuidagi absurdsel moel isegi uhke. Ta oli tahtnud näha, kuidas nad Lauri vahust välja lõikavad.
Tropcheri jälitamine oli tema töö, eesmärk, võib-olla isegi kirg, kui aus olla – ja nüüd oli ta selles töös tõesti otsast lõpuni osaline olnud. Isegi kui tema roll päris lõpus piirduski löögi eest veidi liiga napi kõrvalepõikamisega ja õigupoolest ebavajaliku uimastajalasuga, oli ta vähemalt kohal ja nägi kõike.
Kõike.
Gert vangutas pead ja naeris omaette hääletut, veidi viltust naeru. Ta tundis iseennast, seega vastne sinikas teda ei üllatanud. Ega ka selle saamisviis. Aga tal oli valus ja ta oli kohutavalt väsinud.
Oh, surra, magada …
Ta võiks nüüd tegelikult puhkuse paluda. Tema suur töö, aastatepikkune pingutus oli lõppenud.
Sada nelikümmend neli tundi lühipuhkust näiteks, täpselt neli ööpäeva. Magaks oma kodukabinetis, pead ei peseks, telliks laost suure kastitäie kõiki neid kangeid keemilisi magusasju, mida sööklas ei müüda. Võtaks iga päeva lõpus ette mõne tõsise pakskoogi ja magaks, magaks, magaks. Tagasi normaalsusesse.
Sest Lauri Tropcher, roheliste ühemehearmee, oli lõpuks vangis, ja võib-olla saab Gertrud Omara südametunnistus nüüd ometi puhtaks ja puhata. Uurija-teadur Omara igatses nii väga hetke, mil südamevalu ja vanad vead lakkavad kraapimast ning ta võib panna käed puusa ja tõdeda: „Jah, ma tegin tõesti vea. Aga ma parandasin selle. Nüüd on see kõik möödas.”
Naine lausa muigas selle mõtte peale. Kaunis mõrult. Sest tehtud töö tehtud tööks, see hetk polnud veel käes. Temal, Gertrud Omaral Kiililiiva Sisekaitsebüroost Glasgou planeedil Boudica Süsteemis ei olnud just kombeks leida lihtsaid valikuid ja südametunnistusele puhastust.
Naine ajas enda tasapisi, valusat jalga hoides, uuesti jalule.
Käsi lülitas pritsmeplekilise joogimeistri sisse ja kuni see sumises, uuris naine suupistekorvi. Toitollus tundus kuivanuna, peamiselt suhkrust ja värvist koosnev libamoos küpsisepoolte vahel tungis tükkidena välja. Vaatepilt ajas südame läikima.
Söögisahtlis seisid ootel ka umbes nelikümmend pakki kõrge vitamiinisisaldusega kuivsuppe. Sööklas pakutava kõrval oli need enamiku Büroo elanik- ja töötajaskonna põhitoidus, aga nii normaalseks, et enne ööd üks supp valmistada, ei suutnud naine end kogu selle pinge järel veel mõelda.
Uurija-teadur Omara võttis lihtsalt joogikruusi, kust tõusev magus kohviaroom need kaks möödunud päeva mälus natuke kaugemale peletas.
Elustav.
Ta istus oma töölaua taha nagu harilikult. Pani kruusi kruusihoidjasse nagu harilikult. Libistas sõrmedega mööda ekraani. Tere tulemast Sisekaitsebüroo Kiililiiv töövõrku! Gert kõhkles hetke meediaväravas, ent ei sisenenud. Ühenduse saanud, nõudis ta selle asemel kohe välja Tropcherit puudutavad jooksvad andmed, nagu ta harilikult ikka oli teinud, juba lugematuid kuid.
Kõik nagu harilikult. Kuigi seekord olid lood muidugi teistmoodi.
Vana tabamatu-peatamatu-halastamatu oli vangis ja Omara ei pidanud enam tema toimikut avama. Ta lihtsalt tahtis seda teha, aga see oli hoopis teine asi.
Vist.
Oh! Keegi oli ette näinud, et ta Tropcheri kohta küsib.
Sissepääs võrku oli lubatud, ent enne kurjategija andmete kuvamist avanes Gerdi ees kaunilt kujundatud kutsekaart:
Lugupeetud uurija-teadur Gertrud Omara!
Kuningas Nikolai XXIII nimel anname teada, et meil on väga hea meel. Teie tegevus Kiililiiva Büroos ja Teie isiklik tegevus terrori peatamisel on kandnud tõhusat vilja. Tagaotsitava Lauri Tropcher’i elusalt kinnivõtmine ilma tsiviilohvriteta on saavutus, mida planeedi kuningas kõrgelt hindab. Gertrud Omara, Te olete palutud ülehomme, 34. Loorkuu päeval kell 25.00, Glasgou Põhjapiirkonna kuninglikku esindusse vastuvõtule, kus kuningas Nikolai XXIII Afanasjev Roltonit Boudica klannist esindavad Teie tarvis printsess Jelena Violetta Dali Boudica klannist ja prints Serge Jude Dali Boudica klannist.
Sobilikuks rõivastuseks on paraadmunder, mille laenutab Teile Teie sisekaitseüksuse garderoob ilma lisatasuta.
Tasuta transport Kiililiiva Büroost nii sinna kui tagasi Teile sobivatel kellaaegadel on samuti tagatud.
Lugu pidades Keskbüroo
Teksti luges ette mahe, kaunilt moduleeritud meeshääl ja ekraanil jooksis ilupilt esindusest. Vaipadega kaetud trepistikud, valge kivim, ornamendid, sirged pinnad. Pildilise osa lõpetas ligemale tunniajaline protokollireeglite tutvustus, kus Gert nägi iseenda 3D simulatsiooni läbi spaleeri sammumas, õige nurga all kummardamas ja naeratamas nagu masin. Ta üritas etiketifilmi kinni panna, aga loomulikult ei olnud selleks mingit võimalust. Ekraani-Omara irvitas idiootlikult edasi ja ehtne mõtles kibedalt, milleks kuradiks neil päris-teda üldse on tarvis esindusse tirida, kui neil nagunii ideaalnägemus on juba kokku pandud.
Gertrud vaatas mängivat pilti, mõtted segi paisatud, kohvilonks kõhus klompi kiskumas, ning mõtles, mäherduse ülbe nahaalsusega kutse talle ette oli sokutatud. Mitte kirjakasti, vaid otse tööasjade vahele. Tema sissepääsukood Tropcheri toimikule aktiveeris ühtlasi selle vastiku aadelliku nõudmise.
Nime Jelena Violetta Dali ta kusjuures teadis. Hoolimata Boudicate suguvõsa üüratusest ja sellest, et Omara meediast seltskonnauudiseid ei jälginud, tuli see väga tuttav ette, kuigi kohe ei tulnud meelde, millega seoses. Ilmselt oli printsess mingi nii tähtis nina, et isegi Gertrud oli temast kuulnud. Olgu, hiljem otsib üles, kes ta on selline.
Kutse lõpetas ürituse kava.
Püha perse. Kuninglik esindus.
Uurija-teadur Omara oli just (JUST) jõudnud tagasi sõidult üle kivikõrbe, tagasi Sisekaitsebüroo matsakasse maa-alusesse pessa ja koju. Need aristokraadid! Nad arvasid alati, et sul peab nende jaoks iga hetk aega ja energiat olema!
Gertrudil ajas liugurisõit südame pahaks. Reaalselt, kehaliselt. Boudicatega kohtumise kohustus tegi lisaks närviliseks ja pani kõhus keerlema vabariiklikud mõtted. Niigi oli raske mõista, mida ta õigupoolest just sooritanud ning saavutanud oli – vajadus aristokraatlikke sõrmeotsi suudelda tegi kõik veel rängemaks.
Kuigi ilmselt ei pea ta midagi päriselt suudlema: etiketijuhendit uskudes on ta sedakorda nii auväärne isik, et pääseb ainult kummardamisega. Et tegu on avaliku sündmusega, ei ole oodata ka suuremat