Yendi. Vlad Taltose seiklused. Steven BrustЧитать онлайн книгу.
Viisteist protsenti kasumist.”
„Üheksakümmend. Viisteist protsenti kasumist, enne kui jagad ülemise korrusega.”
„Seitsekümmend viis. Kümme protsenti enne jagamist.”
„Tehtud.”
Järgmisel hommikul tuli Tagichatni sekretär sisse ja leidis minu ja Kragari kontoritubadest. Ütlesin: „Võid minu juurde tööle tulla, kui tahad. Ütle jah ja saad kümme protsenti palgakõrgendust. Ütle ei ja sa lahkud siit elusana. Ütle jah ja püüa mind petta ja ma söödan su mõõkvaaladele.”
Ta ütles ei. Ütlesin: „Nägemist.”
Siis läksin ihukaitsja juurde, kelle nimi oli Melestav, kes samuti meie eksbossi vihkas ja kellega olin paar korda koos töötanud. Olin kuulnud, et ta tegi „tööd”, ja ma teadsin, et ta oli ettevaatlik. Ütlesin: „Boss tahab, et oleksid ta isiklik sekretär ja ihukaitsja.”
„See boss on hull.”
„Mina olen boss.”
„See sobib.”
Võtsin linna kaardi ja tõmbasin kasti sinna, kus oli olnud surnud mehe territoorium. Siis joonistasin teise kasti esimese sisse. Mingil põhjusel märgistasid selle piirkonna Adrilankha bossid territooriume pooltänavate kaupa. Selle asemel et ütelda: „Mul on Dayland ja sul on Nebbit,” nad ütlesid: „Mul on kuni Daylandi lääneosani, sul on alates Daylandi idaosast.” Nii et minu territoorium algas poolest Sadamasilla tänavast, kus lõppes Larise territoorium, Daylandini, Daylandist Glendonini, Glendonist Undauntrani; Undauntrast Solomini; Solomist Alam-Kieroni teeni; ja Alam-Kieroni teest Sadamasilla tänavani.
Lasksin Melestavil ühendust võtta teise asetäitjaga, ja kahe täideviijaga, kes olid töötanud otse Tagichatni heaks, ja kutsusin nad kohtuma kvartali kaugusel Toronnani kontorist. Kui nad kohale jõudsid, palusin neil endale järgneda. Ma ei selgitanud midagi, võtsin nad lihtsalt kontorisse kaasa. Kohale jõudes lasin neil väljas oodata ja palusin bossiga kohtumist.
Nad lasid mu sisse, kui teised ootasid väljas. Toronnanil olid õhukesed juuksed, korralikult lõigatud ja lühikesed. Ta kandis kuube ja liibuvaid pükse, mis on ebatavaline töötava Jheregi jaoks, ja iga piste ta musta-halli kirjus riietuses oli täiuslik. Ta oli dragaeralase kohta lühike, ehk kuus jalga üheksa tolli, ning peene kondiga. Üldiselt nägi ta välja nagu Lyorni kirjutaja. Ta lemmikrelv oli sõjakirves.
Ütlesin: „Mu isand, olen Vladimir Taltos.” Võtsin kaardi ja näitasin esimesele kastile. „Sinu loal vastutan nüüd selle piirkonna eest.” Näitasin väiksemale kastile selle sees. „Arvan, et suudan sellega hakkama saada. Väljas on mõningad härrased, kes, olen kindel, oleksid rõõmsad, jaotades ülejäänu viisil, mis sulle sobib. Ma pole seda nendega arutanud.” Kummardasin.
Ta vaatas mind, vaatas kaarti, vaatas Loioshit, kes oli kogu aeg mu õlal istunud, ja ütles: „Kui sa suudad seda teha, Vuntsid, on see sinu oma.”
Tänasin teda ja lahkusin, jättes ta ülejäänutele asju selgitama.
Läksin tagasi kabinetti, vaatasin raamatupidamise üle ja avastasin, et me oleme peaaegu pankrotis. Mul isiklikult oli umbes viissada imperiaali, mis võib anda perekonnale süüa ja mugavat peavarju võib-olla aastaks. Praegu ma kontrollisin nelja lõbumaja, kaht mängusaali, kaht rahalaenajat ja üht puhastajat (see tähendab varastatud asjadega kaubitsejat). Mul polnud täideviijaid. (Naljakas termin, mis vahel tähendab täiskohaga ihukaitsjat palganimekirjas, ja vahel kõigi vajalike asjade tegijat. Mina tavaliselt mõtlen viimast.) Mul oli siiski kuus täiskohaga ihukaitsjat. Tundsin ka mõningaid ihukaitsjaid, kes töötasid vabakutselistena.
Külastasin iga oma äri ja tegin neile samasuguse pakkumise: panin viiskümmend kulda lauale ja ütlesin: „Mina olen su uus boss. See on kas boonus või head-aega kingitus. Vali. Kui sa võtad seda boonusena ja püüad mulle probleeme tekitada, koosta leinalauljate nimekiri, sest sa vajad neid.”
Seda tehes jäi mulle järele neetult vähe sularaha. Nad kõik jäid ja ma hoidsin hinge kinni. Kui nädalalõpp saabus, ei tulnud kedagi peale Nielari, kes oli nüüd minu territooriumil. Ilmselt nad ootasid, et näha, mis ma teen. Sel hetkel polnud mul küllalt raha, et maksta sõltumatule täideviijale, ja ma kartsin kasutada ihukaitsjat (mis siis, kui ta ei tee seda?), nii et ma jalutasin oma kabinetile lähimasse ettevõttesse, lõbumajja, ja leidsin juhataja. Enne kui ta jõudis midagi ütelda, naelutasin ta parema kuuehõlma viskenoaga põlve kõrgusel seina külge. Tegin sama vasaku hõlmaga. Heitsin visketähed seina sisse ta mõlema kõrva juurde, küllalt lähedale, et sisse lõigata. Siis ründas Loiosh ja tõmbas küüntega mööda tema nägu. Lähenesin ja lõin teda just rinnaku alla, ja siis põlvega näkku, kui ta kössi tõmbus. Ta hakkas mõistma, et ma pole eriti rõõmus.
Ütlesin: „Sul on aega üks minut Keiserliku Kella järgi mulle raha pihku pista. Kui sa oled seda teinud, vaatab Kragar su raamatupidamise üle; vestleb iga töötajaga ja uurib, kui palju tööd on tal olnud. Kui üks vaskmünt puudu jääb, oled surnud mees.”
Ta jättis oma mantli seina külge ja tõi raha. Kuni ta seda tegi, kontakteerusin Kragariga psiooniliselt ja kutsusin ta kohale. Kui kukkur oli käes, ootasime Kragarit.
Mees ütles: „Vaadake, boss, ma oli teel üle andma…”
„Jää vait või ma tirin sul hingetoru välja ja sunnin sind seda sööma.”
Ta jäi. Kui Kragar saabus, läksin tagasi oma kabinetti. Kragar saabus umbes kaks tundi hiljem ja me leidsime, et raamatupidamine oli tasakaalus. Seal oli kümme töötajat, neli meest ja kuus naist, kes võtsid tavaliselt vastu viis klienti päevas, kolm imperiaali kord. Töötajad teenisid neli kulda päevas. Söök maksis üheksa hõbekuuli või pigem pool kulda päevas. Tema juures viibis kogu aeg ihukaitsja, kellele maksti kaheksa imperiaali päevas. Juhuslikele kuludele läks veel üks imperiaal.
Iga töötaja võttis ühe päeva nädalas vabaks, nii et ettevõte pidi sisse tooma keskmiselt umbes 135 kulda päevas. Kulud olid 51 päevas, nii et igapäevane kasum oli keskmiselt umbes 80. Viiepäevane nädal (Idas on nädalas seitse päeva; ma ei tea miks) peaks andma 425 kulda, millest juhataja saab 25 protsenti – pisut üle saja. See tähendas, et ma peaksin saama umbes 320 kulda iga nädal. Ma sain 328, veidi hõbedat ja veidi vaske. Olin rahul.
Olin veelgi rohkem rahul, kui järgmise tunni jooksul saabusid ülejäänud oma nädalasissetulekutega. Nad kõik ütlesid midagi nagu: „Vabandust, boss, mind peeti kinni.”
Vastasin midagi nagu: „Ära lase end enam kinni pidada.”
Päeva lõpuks olin kogunud rohkem kui 2500 imperiaali. Muidugi pidin sellest maksma Kragarile, oma sekretärile ja ihukaitsjatele, kuid mulle jäi ikka veel kätte rohkem kui 2000, millest poole saatsin Toronnanile ja poole võisin endale jätta.
Olin sellega päris rahul. Idalasest poisi jaoks, kes töötas päevad läbi restoranis, mis teenis kaheksa kulda heal nädalal, polnud tuhat üldse halb. Ma imestasin, miks ma polnud varem selle asjaga tegelema hakanud.
Ainus teine tähtis asi, mida ma järgmise paari kuu jooksul tegin, oli väikese narkootilise ja psühhedeelilise äri ostmine, et oma elustiili varjata. Palkasin raamatupidaja, et kõik kena välja näeks. Palkasin ka paar ihukaitsjat juurde, sest tahtsin olla valmis võimalikeks hädajuhtumiteks, oma ärijuhtide vaoshoidmiseks või jobude tõrjumiseks, kes püüavad sisse trügida.
Enamjaolt tegelesid nad sellega, mida ma nimetan „ringilonkimiseks”. See tähendab just, mida ütleb – naabruskonnas ringi lonkimist. Seda tuli teha põhjusel, et ümbruskond oli noorte nolkide seas väga populaarne, enamjaolt Mõõkvaala Kojast, kes lõid aega surnuks ja tülitasid inimesi. Enamik neist noortest olid kogu aeg pankrotis, kui nad just ei röövinud Tecklasid, kellest sealne elanikkond enamjaolt koosnes. Mõõkvaalad armastasid seda kohta, sest see asus sadama lähedal ja siin elas palju Tecklasid. „Ringilonkimine” tähendas nende jobude ülesleidmist ja nad sealt minema peksmist.
Kui ma olin laps, sain palju muhke poistelt, kes olid väljas „idalasi peksmas”, ja enamik neist olid Mõõkvaalad. Sellepärast andsin oma ihukaitsjatele väga selged