Armid. Sharon SalaЧитать онлайн книгу.
magamistuppa, toppis ta asjad tagasi sahtlitesse, lükkas teised kapipõhja ja surus poolenisti pakitud kohvri voodi alla. Seejärel tõmbas ta paari kiire liigutusega voodikatte sirgeks ja läks tagasi kööki.
Wilson seisis sealsamas kus ennist, näol põnevil ilme.
„Kas kõik on korras?” küsis ta.
„Kellel? Mul? Muidugi, kõik on normis,” pomises Cat, manas seejärel näole laia naeratuse, võttis karbist pitsatüki ja haukas suure suutäie. „Nämma.”
Wilson kergitas kulmu.
„Nämma?”
„Proovi ise,” vastas ta karbile osutades.
Wilson teadis, et naine plaanitseb midagi, kuid oli selge, sellest rääkida ta ei kavatse. Viimaks neelas ta oma uudishimu alla, võttis istet ja haukas suutäie pitsatükist. Mälus ja neelas.
„Sul on õigus,” sõnas ta ja tõstis tervituseks pitsatüki. „Nagu muiste,” jätkas ta uut suutäit haugates.
Cat naeratas tahtmatult. Kui Wilson McKay tahtis, siis võis ta olla ahvatlev – isegi armas.
Nad lõpetasid pitsa ilma tõsisemalt vestlemata, aga kui nad hakkasid nõusid koristama, palus Wilson end vabandada öeldes, et läheb tualetti. Läbi halli tagasi tulles heitis ta korraks pilgu Cati kabinetti ja nägi lagedaid seinu.
Ta peatus jahmunult ja astus sisse.
Ta oli näinud kabinetti sellisena, nagu see oli varem, kui selle seinu katsid plakatid. Nüüd olid vaid lagedad seinad, mida katsid nõelajäljed, ning ta teadis, mida see tähendab. Tänu veidrale saatuse keerdkäigule oli naine oma parima sõbra tapjat jahtides leidnud ka teise. Ta mõtles müüridele, mis Cat Dupree oli ehitanud enda ja maailma vahele, ning mõtles, kui palju õhemad on need täna, kui plakatid on kadunud.
Kabineti ukse kolksatus meenutas talle, kus ta on, ja ta teadis, et Cat peab tema uudishimu oma nina teiste asjadesse toppimiseks. Ta lipsas ruumist välja sama kiiresti, kui oli sisenenud.
„Kas mul õnnestus venitada piisavalt kaua, et pääseda nõude pesemisest?” küsis ta tagasi kööki lonkides.
Cat kergitas kulmu. „Seda küll.”
„Väga hea,” sõnas mees, libistas käe naisele ümber piha ja tõmbas ta lähemale.
Cat ohkas, kui nende kehad kohtusid.
Nüüd see algas.
Naine keeras end, kuni nende näod olid vastakuti. „Mulle tundub, et sa vist arvad, et nüüd läheb seksiks.”
Wilsoni kulm kerkis ja samas jõnksatas tema paremas suunurgas üks lihas.
„Ma ei seksi sinuga.”
Cati silmad tõmbusid pilukile. „Neetud, Wilson, jäta need tobedad sõnamängud.”
Ta asetas sõrme naise huultele. „Ma jagan sinuga armastust, Catherine.”
Cat lükkas tema käe kõrvale. „Aga mina seevastu seksin sinuga.”
„Mäherdune keeleteadus,” pomises ta, lükates sõrmed naise juustesse ja tõmmates tema huuled hellalt kallutades oma suu juurde.
Naine tundis käsi tema kaela ümber põimides pahameelt, suudlus muutus üha sügavamaks ja pahameelest sai iha. Sellest sai Cat aru.
Naise kurgust tõusis vaikne oie, kuid see kõlas pigem uratusena.
„Tont võtaks,” sosistas Wilson ja võttis tema kannikad oma pihkude vahele. „Hoia kinni või see seks, mis sul minuga tuleb, leiab aset siinsamas, kus sa seisad, püksid rebadel.”
Cat hüppas, põimis jalad talle ümber vöökoha ja surus oma suu tema oma vastu. Ta oigas uuesti, kuid seekord oli põhjuseks vere maitse – tema enda vere maiste.
Wilson tõstis ta tugevasti käte vahel hoides üles ja suundus läbi halli magamistoa poole.
„Sa ajad mind hulluks,” pomises ta naist voodile asetades.
„Ole vait ja võta riided seljast,” sõnas Cat istuli tõustes ja hakates lahti riietuma.
Wilsoni silmad tõmbusid tigedalt pilukile. Algul ei tahtnud ta teda siia ja nüüd ei võtnud ta piisavalt kähku riideid seljast. Kui tal oleks raasukegi oidu peas, siis pööraks ta kannal ümber ning jätaks naise palja ja himurana maha. Ent mõistus hülgas ta, kui naine istuli tõusis, pluusi üle pea tõmbas ja põrandale viskas.
Ta mühatas. Põrgu see au ja väärikus.
Sekundi pärast olid tema riided voodi ees hunnikus ja ta ise seisis voodi kõrval.
Cat ajas end käpuli ja roomas tema poole, seejärel tõusis ta püsti, põimides käed talle ümber kaela.
Wilson tõmbas sõrmedega läbi naise juuste ja võttis ta embusse.
„Nõid,” sõnas ta karuselt.
Cat ohkas. Cat armastas tema ligiolu – tugevaid lihaseid sileda sooja naha all – ja ta armastas tunnet, mida mees temas tekitas. Aga ta ei kavatsenudki tunnistada – mitte kunagi –, et armastab meest ennast. Ta põimis sõrmed mehe kukla taga kokku ja tõmbas seni, kuni langes tahapoole, vajudes mehe keha raskuse all madratsisse. Haaranud jalgadega uuesti ümber mehe vöökoha, küsis ta nüüd ise.
„Ah et mina olen nõid?”
„Põrgut, jah,” vastas Wilson alla tema poole vaadates, oskamata arvata, mis teda selles voodis ees ootab.
„Siis… hookus-pookus, Wilson. Aeg kaduda.”
Mees haaras tal randmetest, surus ta käed pea kohal vastu voodit ja rammis hoiatamata end tema sisse, nautides algul üllatust ja seejärel iha, mis naise näol peegeldus.
„Ei mingit sind. Ei mingit mind. Ainult meie. Kuidas oleks sellise väikese võlutrikiga?”
„Mulle see nii väike ei tundu,” pomises Cat ja surus end ettepoole.
Wilson surus hambad kokku, surus alla ohke ja tegi kõik tagasi. Ta tungis naisesse helluse ja viisakuseta ning viis naise niivõrd jõulise ja kiire haripunktini, et too oleks karjatades peaaegu lämbunud.
Cat tundis, nagu oleksid kõik luud tema kehas tolmuks pudenenud. Ta polnud kunagi – mitte kunagi oma elus – tundnud nii kiiret ja täielikku rahuldust.
„Oh Wilson, see oli… see oli…”
„See oli see, mida sa tahtsid,” vastas Wilson. „See oli seks.”
Ta võttis naise näo pihkude vahele, langetas näo ja tõmbas huultega üle naise suu.
Ta libistas huuled mööda naise kaela alla, suudles orgu rindade vahel, enne kui asus keeleotsaga ringjalt nibusid silitama.
Ikka veel vapustavast orgasmist oimetu, üllatas Cati ootamatu iha veel saada.
„Wilson… ma…”
„Kuss,” vastas mees, tõstis pea ja vaatas talle otsa. „Sa tahtsid seksi ja said selle. Nüüd on käes minu kord. See on see, mida ma mõtlen armastuse jagamise all.”
Enne kui Cat midagi vastata jõudis, kattis mees tema huuled uuesti, võttes keha hingetuks ja mõistuse peast. Ta oleks hakanud pabistama selle pärast, mida mees talle just äsja öelnud oli, kuid tal polnud aega mõelda – sai vaid tunda.
Ainuski lapike naise kehast ei jäänud puutumata, kui ta huulte ja kätega seda mööda liikus. Kahel korral püüdis Cat ohje haarata, ärgitades meest teda võtma, kuid kahel korral keeldus mees maheda sosinaga, seejärel ohkega.
„Kuss, kuss,” sõnas mees, libistas käed tema puusade alla ja langetas pea.
Cati süda hakkas kiiremini lööma, kui naine tundis mehe keelt tegevat ringe oma nabal. Ent tundes keeleotsa libisemas mööda kõhtu allapoole, ta oigas. See oli intiimsus, millega käis kaasas usaldus – midagi, mida tal polnud ühegi seksuaalpartneriga, midagi, mida ta kunagi lubanud polnud.
Aga ka nüüd keeldus ta tunnistamast, et nende vahel oli midagi enamat kui ühine