Must kuu. Viies Poldarki raamat. Winston GrahamЧитать онлайн книгу.

      „Ta läks kohe pärast jõule merele ja olen saanud temalt kaks kirja. Dwight kuulub Sir Edward Pellew’le alluvasse lääneeskaadrisse, mis patrullib Inglise kanalil. Ta teenib ühel Sir Edward Pellew’ fregatil.”

      Verity jäi talle otsa vaatama. „Jah? Oi … Kas tahate öelda, et ta osales tolles viimases lahingus?”

      „Päris kindlalt ma ei tea. Aga täna hommikul käis mul üks külaline. Talle oli sellest lahingust räägitud. Kuulsin temalt, et üks Inglise laev läks põhja. Kas teate, mis selle nimi oli?”

      „Arvan, et … Oodake pisut, mul on bülletään.” Verity läks üle toa ja sobras mingite villaste asjade vahel. „Siin see ongi. Jah, Travail.” Ta tõstis pilgu. „See läks Prantsuse rannikul põhja. Preili Penvenen, ärge öelge, et …” Caroline vajus lähimale toolile ja muist brändit loksus vaibale. Verity jooksis tema juurde ja võttis tal ümbert kinni.

      „Teate, mu armas,” lausus Caroline, „kinnitan, et see on mulle väga piinlik, sest olen tundnud teid kõigest viis minutit, aga mul on süda kaunis paha.”

      „Kas teate, ma ei usu, et olen sündinud meremehe naiseks. Teie, Verity, teate kindlasti paremini kui mina, kuidas niisugustel puhkudel tuleb käituda.”

      „Jooge seda. Kas või pisut. See teeb teile head.”

      „Aga ma ei ole ka eales olnud häbelik neidis, kes vähimagi asja peale kokku variseb. Mu vana hoidja ei soosinud seda. „Noored preilnad,” ütles ta, „peavad olema tugevad, neist ei tohi kasvada mingeid hellikuid.” Seepärast minestan ma harva – kui üldse – asja ees, teist taga.”

      „Laske nüüd pea jälle alla. Varsti hakkab teil parem.”

      „Oh, mul ongi parem. Kes olen mina, et kurta. Paljudel teistel on veel halvem.”

      „Laeva ei lasknud põhja prantslased, vaid see jooksis madalikule. Sel ajal oli kõva torm. Ellujäänuid on kindlasti palju.”

      Caroline lebas mõnda aega tugitoolis seljakil ning hingas aeglaselt sisse ja välja. „Teate, siia ratsutades kordasin endale kogu tee, et too rumal mees Unwin Trevaunance eksis. Et siia jõudes saan teada, et mereväeministeeriumi tobe komme anda nii paljudele laevadele sarnaselt kõlavaid nimesid on mind eksitanud. Hukkuda ei saanud see laev. Põhja ei läinud Travail. Kuulen, et see oli Turmoil või Terror või Trident. Kogu tee kordasin endale, et …”

      „Teil ei maksa nii kangesti muretseda, kullake. Kõike võis juhtuda. Ta võib olla elus ja terve.”

      „Mõtlesin, et lähen Rossi onutütre juurde. Külastan teda. Tema on kõige õigem inimene. Muidugi võinuksin otsida üles Susan Pellew’ enda – oleme korra kohtunud – või Mary Trefusise või mõne teise, kellega olen põgusalt tuttav, aga tundus, et … mulle tundus loomulikum külastada Rossi onutütart, kellega ma polnud kunagi varem kohtunud!”

      „Õigesti tegite. Kui kahju, et Andrew’d siin pole … Ning Andrew’ poeg James on samuti merel. Aga ma pean mõtlema …”

      „Kas ajalehes midagi täpsemalt ei teatatud?”

      „Ei midagi. Edastati lihtsalt kapten Pellew’ teade ning tema on ikka veel merel. Travaili kohta seisab siin lihtsalt, et see jooksis … Audierne’i lahes madalikule ning päästma tõtanud Mermaid pääses suurivaevu samast saatusest.”

      „Kust me võiksime järele uurida? Kas leidub kedagi, kes võiks teada rohkem?”

      „Just selle peale ma praegu mõtlengi. Tänu Andrew’le tuntakse mind postkontoris. Ben Pender on tavaliselt kaheksani seal. Kui keegi üldse asjaga kursis on, siis tema. Tulen muidugi teiega kaasa. Kui ma õigesti kuulsin, on proua Stevens tagasi jõudnud, niisiis saan jätta väikese Andrew’ tema hoolde. Kas arvate, et teil on jaksu kõndida?”

      „Oojaa. Oojaa. Mu põlved lähevad iga hetkega tugevamaks.”

      „Minna on mööda seda tänavat veerand miili. Toon oma mantli. Te jääte ju muidugi ööseks.”

      „Ei usu, et saaksin jääda. Mu onu on haige. Seda uudist kuuldes läksin tema juurde ja ütlesin, mida kavatsen ette võtta. Kardan, et kurvastasin teda; ta ei tea enamat, kui ma talle rääkisin, aga ilmutades nii varjamatut soovi kuulda, mis Dwightist on saanud, reetsin ilmselt oma tunded. Kui olen midagi teada saanud, olgu seda vähe või palju, võin tagasi ratsutada.”

      „Kolm tundi pimedas? Liiga palju nälgivaid mehi on liikvel. Te peate siia jääma. Ütlen, et proua Stevens teile toa korda seaks.”

      Kümne minuti pärast väljusid nad majast ning hakkasid endale tunglevate inimeste vahel teed tehes mööda kitsast ja porist munakivisillutisega tänavat edasi minema. Poed olid ikka veel lahti ja õllekõrtsid rahvast täis. Nurkades vedelesid joodikud, lapsed mängisid ja karjusid, pimedad ja lombakad kerjasid, vanad sõdurid seisid ja ajasid juttu, kolmekesi kõrvuti kõndivad madrused laulsid nilbeid laule, majaomanikud seisid avatud uksel, koerad haukusid ja purelesid ning selle kõige kohal kriiskasid kajakad. Vihmasele päevale oli järgnenud aprilli kohta ilus õhtu. Caroline ei näinud selles paraku elu, soojust ega valgust. Need, kes tema ümber sagisid, ei olnud inimolendid, vaid hallid ja valged varjud, kes takistasid teda liikumast edasi vältimatu lõpu poole.

      Postkontoris ajas Ben Pender, väike väsinud mees, kel oli peas vanamoeline parukas ja seljas tubakakarva pruun ülikond, juttu sinist tressidega mundrit kandva postilaevakapteniga, kes end sedamaid püsti upitas ning Verity käe kohale kummardus. Verity tutvustas mehi Caroline’ile ja seletas, miks nad olid tulnud.

      Kapten lausus: „Proua, kahjuks ei tea ka meie rohkem, kui seisab teates, mille edastas valvelaev, kes tõi need uudised ja lahkus järgmise tõusuga. Pellew on oma alustega alles merel. Aga siin see teade on, nii palju või vähe, kui ta sisaldab. Sir Edward Pellew annab teada, et silmas kahte prantslast, Hérost ja Palmier’d – Héros on 74 suurtükiga kahetekiline – neljapäeva õhtupoolikul kell kolm tormise ilmaga umbes viiskümmend ljööd Ouessantist edelas. Puhus tugev läänetuul ning vaenlast asuti lisatud purjedega jälitama. Kolmveerand kuue paiku jõudsid Nymphe ja Travail Prantsuse laevadele järele.” Kapten vaatas paberit, mille Ben Pender tema ette oli asetanud, ja keeras prillisangad ümber kõrvade. „Selle teate järgi puhkes seejärel jälituslahing, mis kestis järjest paisuvas tuules umbes kümme tundi, esialgu madala pilvituse ja vihmasaju, seejärel juba raevukate iilide ja paduvihma tingimustes poolkuu valgel. Sedaaegu oli nendega liitunud ka Mermaid ning kõik viis laeva liikusid Prantsusmaa ranniku poole. Selleks ajaks, kui Bresti poolsaar hämaruses nähtavale ilmus, oli Héros rivist välja löödud ning Palmier, Nymphe ja Travail olid saanud kõvasti kahjustada. Mõlemad Prantsuse laevad püüdsid pääseda Bresti suudmelahte varju, aga rohkete vigastuste tõttu oli see võimatu. Palmier jooksis Seini saare juures karile ja läks põhja, Héros triivis Audierne’i lahte ja jooksis rängas lainetuses madalikule. Ka Travail ei suutnud tormituulele vastu panna ja kanti Hérose lähedal karidele. Nymphe’il, mis oli samuti kandunud madaliku ligidusse, õnnestus vedada välja Penmarch’i neemeni ja pääseda avamerele. Mermaid, mis oli viiest laevast kõige vähem kannatada saanud, üritas hätta sattunuid aidata, kuid oli sunnitud otsa ümber keerama, et ennast päästa. Nymphe’il oli kuusteist hukkunut ja viiskümmend seitse haavatut. Mermaidil oli hukkunuid viis, haavatuid kolmkümmend viis. Travaili kapten Harrington sai üsna lahingu algul surma.” Kapten päästis prillisangad kõrvade tagant valla. „Sellega ametlik kiirsõnum lõpeb, proua.”