Deverilli lossi tütred. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
Bridie otsustavalt, sest mälestused hakkasid tema hoolega ehitatud kaitsest läbi tungima nagu umbrohi vanast murenevast müürist. Viimaks leidis Bridie koha, kus kivid olid kukkunud määnduvate sõnajalgade vahele, ta tõstis seelikusaba kõrgemale ja ronis nobedasti üle, hoolitsedes, et karu märjaks ei saaks.
Bridie suundus läbi puudesalu. Tema süda hakkas taguma ja laup tõmbus higiseks, kuigi mere poolt puhus külma. Maja oli puude vahelt juba näha. Akende kuldset valgust nähes tundis Bridie ennast veel enam väljatõugatuna ja ta pani Kittyle pahaks, et too kuulub siia. Karumõmmi kõvasti käes hoides läks ta maja tagant ringi, vaadates kartlikult, ega keegi teda ei näe.
Kui Bridie oli täiesti kindel, et on üksi, nihkus ta maja seinaäärt mööda edasi ja vaatas ärevalt otsides akendest sisse. Ta hakkas juba paanikasse sattuma, et ei leiagi poega üles, kui märkas maja tagaküljel lahtist akent. Aknast hoovas valgust ja kostis naeru, mille ta instinktiivselt kohe ära tundis – ammu kaotatud lapse hääl, tema lapse hääl.
Tunded hakkasid rinnus pitsitama, kui ta hiilis aeglaselt mööda kiviplaate hääle suunas, mis mõjus talle nüüd nii kutsuvalt. Bridie ülierutatud kujutlusvõime muutis naeru korraga tema õudusunenägude paluvateks hüüeteks, milles poiss anus, et ta üles leitaks ja koju toodaks.
Bridie söandas vaevu hingata, kui ta nihkus küljetsi akna juurde ja piilus sealt ühe silmaga sisse. Hüüded hajusid ja seal poiss oligi, põrandal koos mehega, keda Bridie ei osanud oodata, nad naersid rõõmsalt, mängides erksavärvilise puust rongiga. Bridie põrkas tagasi, nähes meest, kelles ta tundis ära Kitty kunagise õpetaja härra Trenchi, tema praeguse abikaasa.
Mehe poisi poole vaatav nägu kiirgas kiindumust. Õigupoolest oli härra Trench hoopis teistsugune kui see tõsine mees, kes oli lossis Kittyt õpetanud ja raamatuid lugenud. Ta oli alati olnud ilmetul ja igaval moel nägus, aga nüüd elustasid naerused silmad ja rõõmus lai naeratus ta ilmet. Bridie surus mängukaru vastu rinda, kui härra Trench võttis Väike-Jacki sülle ja surus huuled ta näole. Laps vajus mehe vastu ja lõkerdas naerda. Kui Bridie poleks teadnud, kuidas lood on, oleks ta pidanud neid isaks ja pojaks. Nende kiindumus oli loomulik ja tõeline ning süütas Bridie rinnas tugeva armukadedusleegi. Talle tulid pisarad silma ja ta summutas nuukse karu pehme pea vastu.
Just siis ilmus uksele naine, keda Bridie oli kahe nädala eest väljas näinud, ja ütles midagi härra Trenchile. Too pani poisi maha, tõusis püsti ja läks naise kannul vastutahtsi toast välja. Bridie nägi oma võimalust. Aken oli lahti. Jack oli üksi. Bridie teadis, et tal on ainult mõni minut aega.
Kõhklemata tegi ta akna laiemalt lahti. Tajudes kedagi oma selja taga, keeras Jack ringi ja vaatas Bridiet üllatunult. Bridie kummardus ja näitas talle julgustavalt naeratades karu. Lapse silmad läksid uudishimust pärani, kui tema pilk mänguasjale pidama jäi. Rõõmuga nägi Bridie, kuidas Jack hüppas jalule ja pistis jooksu, käed laiali. Ühe õnnistatud hetke jooksul mõtles Bridie, et poiss jookseb tema juurde, ja tundis ootamatut rõõmukihvatust. Aga Jack haaras karu ja astus sammu tagasi, et seda vaadata. Bridiel oli nüüd võimalus poiss sülle haarata. Kui kiiresti teha, oleks ta hetkega sees ja väljas tagasi. Ta võib lapse sülle haarata ja minema viia, ta oleks öösse kadunud, enne kui keegi üldse taipab, mis juhtus.
„Kui sa tuled minuga kaasa, annan sulle teise veel,” lausus Bridie aknast sisse kummardudes vaikselt. Selle peale kerkis poisi näole hirm ja ta pillas karu maha, otsekui oleks see teda kõrvetanud. Lapse kõrvad hakkasid punetama ja ta puhkes nutma. Poisi tõrjuv hoiak oli hirmutav ja Bridie põrkas tagasi, otsekui oleks teda löödud. Ta vaatas abitult, kuidas laps seisis nagu paigale naelutatud, röökis täiest kõrist ja vaatas Bridiet nagu mingit koletist, ning viimaks jõudis tõde otsekui jäine hoop talle pärale: Väike-Jack kuulub siia. Siin on tema kodu. Need on tema vanemad. Bridie oli kõigest võõras, ähvardav võõras, ja tema otsustavus asendus kohe kaastunde ja süümepiinadega. Ta sirutas käe, et Jacki lohutada, kuid too põrnitses seda hirmunult ja Bridie tõmbas käe tagasi ning surus tugevasti vastu rinda.
Bridie taganes ja peitis ennast ära, kui härra Trench ja see naine jooksuga tuppa tormasid. Nutt jätkus, kuid jäi vaiksemaks, kui Jack kas härra Trenchi või hoidja süles lohutust leidis, kumma, seda Bridie sealt, kus ta seisis, ei näinud. Ta tajus kedagi aknal ja surus ennast vastu seina, hoidis hinge kinni ja palvetas mõttes, et püha neitsi teda kaitseks. Keegi sirutas käe ja pani akna kinni, siis tõmmati kardinad kärmesti ette ja Bridie oli välja jäetud. Süda täis meeleheidet, läks ta puude vahelt ootava troska juurde.
Kui Kitty koju tagasi jõudis, süda tulevikule mõeldes täis lootust ja hirmu, leidis ta, et Väike-Jack istus, pidžaama seljas, Roberti põlvel. Roberti see jalg, mis lapsena põetud haiguse tõttu ei paindunud, oli ette sirutatud. Poiss kuulas lugu autost. Ta imes pöialt ja hoidis teise käega oma lemmikjänkut. Loosse süvenenud, ei tõstnud ta peadki Roberti õlalt, vaid toetus sinna uniselt ja rahulolevalt edasi. Kitty peatus uksel ja unustas oma plaani kohe, kui nägi südantsoojendavat pilti, kuidas tema abikaasa ja poolvend istusid mõnusasti koos kamina soojas kumas. Robert tõstis lugu katkestamata pilgu Kitty poole ja tervitas teda naeratusega. Kitty heameelt rikkus süütunne ja ta lahkus toast, püüdes edutult kujutleda sama stseeni nii, et Roberti asemel on Jack O’Leary.
Kitty leidis preili Elsie vannitoast, kus tüdruk korjas kokku mängupaate, millega Väike-Jack armastas vannis mängida. „Kuidas päev läks, Elsie?” küsis ta, püüdes pääseda närivast süümepiinast. Mõtlemine Ameerikasse põgenemisest tegi asja veel hullemaks.
„Väga hästi, tänan, proua Trench. Väike-Jack on nii hea poiss.”
„Ta on täna õhtul väsinud. Suudab vaevu ärkvel püsida, et juttu kuulata.”
Preili Elsie naeratas kiindunult. „Oh, on muidugi. Aga ta armastab unejuttu ja on eriline maiuspala, kui härra Trench seda talle loeb.” Tüdruk pööras näo perenaise poole. Tema kipras laubast taipas Kitty, et miski teeb hoidjale muret. „Ta on täna nii hädaline olnud, proua Trench,” lausus ta.
„Hädaline?”
„Miski hirmutas teda lastetoas. Ma ei tea, mis see oli. Mõni rebane või ehk lind akna taga. Vaene väikseke pidi silmad peast nutma. Sellest peale klammerdub ta härra Trenchi külge nagu väike meritigu.”
Kitty tundis taas külma pigistust südame ümber. „Kas sa nägid aknast midagi?”
„Ei.” Preili Elsie kõhkles. Ta ei tahtnud tunnistada, et oli murdnud lubadust ega hoidnud kogu aeg Väike-Jackil silma peal, või et ta oli leidnud akna juurest põrandalt võõra mängukaru ning peitnud selle mänguasjakasti põhja. „Härra Trench oli temaga koos, aga mina pidin korraks toast välja minema, sest keegi oli ukse taga, kes teda otsis. Keerasin ainult hetkeks selja ja siis Jack seda nägigi. Kindlasti ei tähenda see midagi, aga ma arvasin, et pean teile ikka ütlema, sest võite muidu imestada, miks ta täna õhtul nii rahutu on.”
„Tänan, Elsie.” Kitty kiirustas tagasi magamistuppa, kus Robert tõstis parajasti last voodisse. Kitty aitas teki eemale tõmmata, nii et mees sai Väike-Jacki sinna alla pista. Robert silitas poisi punased juuksed laubalt tagasi ja surus sinna suudluse.
„Head ööd, armas poiss,” ütles ta. Aga Väike-Jack virgus korraga oma uimasusest ja haaras Robertil käest.
„Ära mine!” nuuksus ta.
Kitty vaatas Robertit ärevalt. „Mis on, Jack?” küsis Kitty voodi juurde põlvitades. Väike-Jack tõusis istuma, haaras Robertil kaela ümbert kinni ja klammerdus nii kõvasti tema külge, otsekui kardaks, et madrats võib ta alla neelata.
„Äkki see naine tuleb tagasi.”
„Mis naine?” Kitty vaatas õudusega Roberti poole, sest ta teadis.
„Ei ole mingit naist, Väike-Jack. Siin oleme ainult meie ja preili Elsie,” kinnitas Robert.
Kitty surus last enda vastu ja silitas tema pead. „Kus sa seda naist nägid, Väike-Jack? Kas sa mäletad?”
„Akna juures,” sosistas laps.
„Mida ta tahtis?”
„Ta andis mulle karu, aga ma