Tuli ja jää. Anne StuartЧитать онлайн книгу.

      Anne Stuart

      Fire and Ice

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Anu Murakas

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Anne Kristine Stuart Ohlrogge

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10097

      ISBN (PDF) 978-9949-455-92-8

      ISBN (ePUB) 978-9949-84-471-5

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Suurepärastele agentidele Jane Dystelile ja Miriam Goderichile raugematu toetuse, targa nõu ja kõige rohkem kannatlikkuse eest.

      1

      Reno tormas trepist üles, kaks astet korraga, tõukas pärani tühja korteri ukse ning vahtis otse Glocki toru otsast sisse.

      Peter Madsen langetas aeglaselt relva. „Mida kuradit sina siin teed? Oleksin su peaaegu maha lasknud.”

      Reno irvitas. Ta teadis, et Peteri arvates oli ta kõige tüütum ja metsikum agent, kes iial Komitee – tolle halastamatute heategijate salaorganisatsiooni – heaks töötanud oli, ning ta andis endast parima, et selle imago vääriliselt elada. Noormees pühkis nahktagilt nähtamatu tolmukübeme ära ja jättis pimendatud toas päikeseprillid ette.

      „Ma usaldan su instinkte,” sõnas Reno, sulges enda järel ukse ja astus korterisse. Teravaninalised nahast kauboisaapad kajasid parkettpõrandalt vastu.

      „Sa teed kuradima suurt lärmi, kuidas sa üldse niimoodi kellelegi ligi saad hiilida?” küsis Peter.

      Reno saatis talle oma kõige närviajavama muige. Jäämehe ärritamisest ei olnud midagi meeldivamat. „Saan hakkama,” vastas ta. „Arvasin, et sul võib abi vaja minna.”

      „Siis ma oleksin abi küsinud.”

      Reno kehitas õlgu. „Lihtsalt püüan oma kohust täita, boss. Isobel on läinud, jah? Meie kartmatu juht kadus ja sina nüüd asendad teda.”

      „Täpselt nii.” Peter põrnitses noormeest. „Ja ära kutsu mind bossiks. Mina ei tulnud mõttele sind siia kutsuda.”

      „Mina ise ka mitte. Arvad, et ta läks koos Killianiga?”

      „Ilmselt jah.”

      „Nojah, tõeline armastus,” lausus Reno. „Kas ta läks lõplikult?”

      „Loodan,” ütles Peter.

      „Miks? Nii saad Komitee juhtimise üle võtta?” Reno lonkis akna juurde ja vaatas märga talvist pärastlõunast tänavat.

      „Vaevalt. Annan juhtimise üle esimesele sobivale inimesele.”

      „Miks siis ikkagi?”

      Peter kehitas õlgu. „Kuna selline elu nõuab liiga kõrget hinda. Isobel ja Killian jäid liiga kauaks – nad on lahkumise õigusega ära teeninud.”

      Reno turtsatas. „Sa oled õige sentimentaalseks muutunud, poleks osanud arvatagi.”

      „Arvad, et sina oskad igaühe loomust õigesti hinnata?”

      Reno vaid muigas kavalalt. „Tee mulle siis asjad selgeks,” ütles ta oma aeglases inglise keeles. „Miks me ikka veel peidus oleme? Miks mu nõbu ja tema naine on Jaapanis kusagile kadunud? Thomason on surnud – kõik tema sõlmitud lepingud tuleks tühistada, venelastest palgamõrtsukatel peaks huvi kadunud olema. Palgalised ei tööta tasuta, aga nende sissetulekuallikad on kokku kuivanud. Me peaksime millegi uuega tegelema hakkama, mitte vanade asjadega jantima.”

      „Võib-olla venelased pole kuulnud. Võib-olla on nad uute asjadega edasi läinud, aga meil pole selle kohta infot. Igatahes ma ei kavatse riskeerida. Niigi oleme liiga palju agente kaotanud. Pealegi meeldib mulle su nõbu.”

      „Mulle ka. Arvan, et ta saaks ise hakkama poole tosina erruläinud vene agendiga,” sõnas Reno.

      „Ilmselt. Kuid me ei hakka seda välja uurima. Nad jäävad peitu, kuni meie teame, et kõik on turvaline. Selge?”

      Reno ei vastanud ja muutis teemat. „Kuidas Mahmoud elab?”

      „Kenasti,” vastas Peter süngelt. „Ma pean PlayStation 3 koju ostma. See laps on halastamatu, tuim tapja, ja Genevieve arvab, et las poiss siis purustab pärispeade asemel virtuaalseid päid. Mitte tänu sulle.”

      Reno naeris õelalt. „Annan sulle mängude nimekirja.”

      „Tule taevas appi,” torises Peter.

      Reno vaatas ringi. „Miks me siia kontorit ei tee? Siin on ju piisavalt ruumi. Või veel parem mõte – ma jään ise siia elama.”

      „Samal põhjusel, miks me Kensingtonist ära tulime. Too paik oli kompromiteeritud, ja see siin on samuti. Maja Golders Greenis kõlbab ajutiselt küll.”

      Reno mühatas.

      „Kui sulle seal ei meeldi, tule Wiltshire’i meie juurde,” kutsus Peter.

      Reno kujutas ette, kui väga see Peterile oleks meeldinud, ja tal oli kiusatus kutse vastu võtta, lihtsalt et teist meest ärritada. Siis peaks ta taluma Genevieve‘i emalikku hoolitsust, kuid kahekümne seitsme aastasena ei vajanud Reno enam ema, nii nagu seitsmesenagi. Ta sai väga hästi ise hakkama.

      Kõlas summutatud elektrooniline piiksatus ja Peter tõmbas välja oma pihuarvuti ning jõllitas sissetulnud sõnumit. „Raisk,” vandus ta. Ta vaatas Reno poole, kes suutis vaevu uudishimu varjata. „Oleme pigis.”

      See polnud küll vist esimene kord, kui Peter kasutas sõna „meie”, aga igatahes tegi ta seda väga harva. „Mis lahti?”

      „Saime sõna ühelt meie informaatorilt Ameerikas. See puudutab su nõbu.”

      Reno tardus ja muutus surmtõsiseks. „Sa ütlesid, et nad on väljaspool ohtu.”

      „Nemad ongi. Isegi mina ei tea, kus nad on. Selles ongi asi. Taka naiseõde Jilly otsustas neile üllatusvisiidi teha. Taka ja Summer on turvalises paigas peidus, aga see tüdruk võib otse hädaohu keskele sattuda. Ja mul pole kedagi appi saata…”

      „Mina lähen.” Reno hääl oli kõlatu ega sallinud vastuvaidlemist.

      „Sa ei saa. Sind löödi Jaapanist minema…”

      „Seda tegi vanaisa, mitte valitsus. Võin igal ajal tagasi minna. Toussaintid on jälle mägedes, pooled su agendid on surnud või kadunud. Ainult mina saangi minna.”

      „Kas sa küsid minemiseks minu luba?” nõudis Peter.

      „Sittagi ma ei küsi. Ma lihtsalt lähen ja kõik. Sa võid kellegi teise saata, aga too oleks mul vaid teel ees.”

      „Mul pole kedagi saata, sa tead seda väga hästi. Ma ei teagi veel, mis MacGowaniga juhtus.”

      Reno noogutas. „See ots jääb siis mulle. Millal Summeri õde teele asus?”

      „Nad ei tea täpselt.” Ta vaatas kaua Renole otsa. „Minu meelest tahtis Taka, et sa ei ajaks tema naiseõele väga ligi.”

      „Taka tahab üldse liiga palju. Ta peab end kõige targemaks. Praegu teda ennast pole ega ole ka kedagi teist. Proovi mind vaid