Tuli ja jää. Anne StuartЧитать онлайн книгу.
kohe kui välja uurin, kes veel elus on.”
„Ma ei vaja mingit abi.”
„Ma saadan sulle abiväge,” kordas Peter.
Ent Reno oli juba läinud. Hilisesse talveõhtusse jääkülmas linnas. Londonis oli praegu, mõned nädalad enne kevade saabumist, kõige pimedam aeg ja nende kuude jooksul, mil Reno siin oli elanud, polnud ta kordagi end koduselt tundnud. Noormees suundus lähimasse lennujaama, et naasta esivanemate maale, kuigi vanaisale ei pruukinud see meeldida. Reno ei lase kellelgi oma nõo naiseõele midagi halba teha. Ta seisab hea selle eest, et midagi ei juhtu selle pika häbeliku teismelisega, keda ta vaid korra näinud oli ja kes peaks juba meelest läinud olema – too tüdruk, kes ilmus kõige ebasobivamatel kordadel tema unenägudesse.
Reno kavatseb Jilly üles otsida ja tagasi saata sinna, kuhu tüdruk kuulub, enne kui too haiget saab.
Siis saab Reno taas kõik peast pühkida.
Ajavahe ei oleks pidanud Jillyle üllatusena tulema – ta oli mitu korda näinud filmi „Tõlkes kaduma läinud”. Magamatusest uimasena koperdas Jilly lennukilt maha ja tal vedas, et tal õnnestus Narita lennujaamast ringiga Tokiosse saada ja seal üks armas roheline takso leida. Ta ulatas juhile aadressi, istus taha ja sulges silmad.
Kus kurat olid Summer ja Taka? Jilly oli juba kümmekond sõnumit õe moblale saatnud, aga vastust ei tulnud. Kui tal oleks rohkem oidu peas olnud, poleks ta iial Tokio lennukile läinud, enne kui poleks neilt vastust saanud, kuid praeguses olukorras polnud tüdrukul tuju mõistlik olla. Jilly jooksis, lausa tormas oma suure õe juurde, et too teda kallistaks ja ütleks, et kõik saab korda.
Ja vahepeal õnnestus Jillyl Jaapanisse jõuda. Selleks oli mitu head põhjust – esiteks ta polnud Summerit juba kolm kuud näinud ja teiseks näidati riiklikus muuseumis ebatavalist eksponaati Heiani ajastu1 keraamikast ning kui ta vahetab doktorantuuri arheoloogiaalase uurimistöö teema Mesopotaamialt varasele Jaapanile, siis kuulduste järgi peaaegu ideaalne leid Heiani-perioodi elu-olust oli selleks vajalik osa. Ei loe, et see eksponaat säilib muuseumis aastaid – Jilly polnud veel muutust oma juhendajatega arutanud, aga mida varem ta otsuse teeb, seda parem.
Nii et Jaapanisse tulek oli hädavajalik. Et see leidis aset pärast kõige hullemat üheöösuhet universumi ajaloos – Duke’iga, selle nõmeda kretiiniga – oli vaid kokkusattumus. Jilly kavatses selle äpardunud, totra ja jäleda öö meelest heita. Ega ta esimest korda rumalusi teinud – tegelikult meestega seoses küll, ent sellest ei tahtnud ta praegu mõelda. Nagu Scarlett O‘Hara mõtleb ta sellele homme. Jilly tahtis vaid õde näha ja ta vajas Summerit kohe. Oli veel mitu muud põhjust Jaapanis olla, näiteks Taka või tema nõbu, kuid ka nendest ei soovinud Jilly praegu mõelda.
Hakkas pimenema, eredad neoontuled valgustasid linna, kuid Jilly oli liiga rahutu ümbruse imetlemiseks. Ta pidi kusagile jõudma ja sinna mõneks ajaks jääma. Ta vajas õe rahulikku taipu, mõnusat voodit ja aega, et mõelda, mis edasi saab. Mõelda kõige üle.
Takso venis aeglaselt ja selleks ajaks, kui juht linna lõunaosas asuvas elurajoonis peatus, oli Jilly peaaegu tukkuma jäänud.
„Arigato gozaimasu,”2 ütles Jilly ja pistis poolejeenise mündi juhi valgekindalisse kätte. Tüdruk ronis taksost maha, tiris oma seljakoti kaasa ja heitis pilgu ühekorruselisele majale.
Takso seisis edasi. Viivu pärast juht väljus, murelik ilme näol. „Paistab, et kedagi pole kodus, preili. Äkki viin teid mõnda suurde hotelli?” Mees rääkis jaapani keeles ja arvas, et Jilly ei saa temast aru.
Kuid Jilly oli keele kallal vaeva hakanud nägema hetkest, mil kohtas jaapanlasest õemeest ja tolle salapärast nõbu. „Kõik saab korda. Õde teab, et ma tulen, ja mul on võti.” Tüdruk valetas, aga oli kindel, et kuidagi ikka majja sisse saab.
Taksojuht varjas viisakalt oma üllatust, kas siis Jilly keeleoskuse või kohutava aktsendi suhtes, ja istus taksosse tagasi, tundes kergendust, et oli oma kohuse selle õnnetu gaijin’i3 ees täitnud. Ta sõitis mööda pimenevat tänavat minema, jättes Jilly maha. Tüdruk hakkas õe tarastatud kindluse poole astuma.
Jilly katsus raudväravat, juhuks kui pererahvas oli selle lukustamata jätnud, kuid see oli kindlalt suletud. Neiu ohkas. Tuleb ronida. Ta kõndis maja nurga poole, lootes leida puud, võre või midagi muud, millele jalg toetada. See pole võimalik, kui Taka kõigel silma peal hoiab – väga vähe lootust on sisse murda, kui su õemees on mingi ülivalvas gangster.
Tänav oli pime ja inimtühi. Kui Jillyl oleks õigel ajal mõte jooksnud, oleks ta palunud taksojuhil end üle aia upitada. Mees oleks kindlasti aidanud – ta püüdis ju väga abivalmis olla.
Õues kasvasid mõned puud, ent oksad olid käeulatusest kaugemal. „Olgu,” pomises Jilly. „Ma saan sellega hakkama.” Ta sikutas teksadelt rihma ära, tegi sellest silmuse ja viskas puuokste poole.
Kolmandal katsel jäi rihm ühe oksa taha kinni ja Jilly sikutas seda allapoole, et oksast kinni haarata. Tüdruk viskas seljakoti üle aia, siis järgnes ise, kasutades puuoksa üle piirde saamiseks, maandus teisel pool ja tundis enda üle naeruväärset uhkust – nagu ninja-sõdalane. Siit ma tulen.
Jilly ootas alarmi ja eredat valgust, kuid väike maja jäi pimedaks. Summer ja Taka olid puhkusereisiks vale aja valinud. Neiu krahmas koti, pistis püksirihma sinna sisse ja kõndis läbi väikse talvituva aia. Maja oli nii pisike, et see oleks mahtunud Jilly ema magamistuppa, kuid Lianne oli vägagi hellitatud. Tokio kinnisvara arvestades peeti seda ehitist ilmselt grandioosseks. Akna lõhkumine oleks Jillyle väga vastumeelt olnud, aga eesuks oli õnneks lukustamata. Ilmselt seetõttu, et keegi ei julge jamada Jaapani maffiabossi lapselapsega. Jilly heitis kingad jalast ja astus sisse. Nagu Alice läbi peegli, mõtles ta.
Kus põrgu päralt on Summer?
Reno ei püüdnudki salaja Jaapanisse hiilida. Kui keegi, eriti tema väga vihane vanaisa viitsiks kontrollida, siis saaks ta kohe teada, kui Reno Narita lennujaamas maandub. Siiski lootis noormees, et Ojiisanil jääb see ehk kahe silma vahele. Kui Reno peaks otsustama, kas täita kohust vanaisa ees või päästa Taka naiseõde hätta sattumast, oleks noormehe valik kindel. Kui Reno peaks vanaisalt luba küsima, siis isegi Ojiisan oleks temaga ühel meelel. Aga ta ei küsi.
Reno nimi oli piisavalt tuntud, ta sai tollist ruttu läbi, rentis mootorratta ja kihutas linna poole, ent ta oleks pidanud ette teadma, et kõik ei lähe nii libedalt. Selleks ajaks, kui Reno Chiba Citysse jõudis, hakkas pimenema ja ta teadis, et ei ole enam üksi – noormees oli rumalast peast vanaisa mõjuvõimu alahinnanud. Ta peaks ilmselt laskma kahel mehel, kes teda jälitasid, suunata end otsejoones vanaisa elupaika. Kui Ojiisan teadis, millal ta lennuk saabus, teab ta ilmselt ka seda, kus Taka naiseõde oli. Võib-olla on vanaisa juba probleemi lahendanud ja see teeks Reno elu palju lihtsamaks. Reno oli lubaduse andnud ja oma pereliikmetele antud lubadusi ta tavaliselt ei murdnud, isegi kui selleks oli vaid tema nõo naine.
Ega Reno ei peagi olema see, kes Jilly päästab – ta oli vaid korra elus tüdrukut näinud. Ta ei tunneks Jillyt enam äragi.
See oli möga – Reno tunneks Jilly kinnisilmi ära. Ta oli neiut vaid korra näinud ja kohe tundnud, et tema maailm hakkas koost lagunema.
Aga Renole meeldis tema maailm – palju naisi, enda tehtud reeglid, ta ei pidanud kellelegi midagi vastama, kui sai seda vältida, vaid vanaisa ja Taka olid erandid.
Vanaisa saadetud mehed, kes Renot jälitasid, olid ühed parimatest. Ojiisan ei talukski midagi halvemat. Neid koheldakse karmilt, et nad Reno silmist lasid, ja kui ta oleks parem inimene, siis ta laseks neil end uuesti üles leida. Vigadega ei saanud leppida.
Kuid mitte selleks polnud Reno piisavalt aega Inglismaal veetnud, et sentimentaalseks muutuda. Ta keeras viimasesse tänavasse, mis südalinna suundus, aeglustas käiku, et jälitajaid veidi uinutada, ja pööras siis järsku vasakule ning kadus vahekäiku, mis oli vanaisa autodele liiga kitsas. Õhk oli karge ja külm, Reno ajas pea kuklasse ning naeris paljast elevusest. Ta oli tagasi kodus, raputas maha